Horla

Lavastus on repertuaari jõudnud 2026/2027 open calli kaudu ja valmib Tartu Uue Teatri ja Eesti Noorsooteatri kaasproduktsioonina.

Nimi „Horla“ lähtub prantsuskeelsest sõnamängust hors („väljas“, „väljaspool“) ja là(„seal“) ning kannab endas väljajäetu, kõrvalejäetu, väljaspool olija tähendust. See on keegi, kes on üksinda keset tormi – korraga nii füüsilises kui psühholoogilises mõõtkavas. Keegi, kes seisab silmitsi millegagi, mis on temast mõõtmatult suurem ja mille üle tal puudub kontroll.„Horla“ on visuaalne pildijada, milles kohtuvad inimene ja torm, ülev ja labane, lootus ja meeleheide, püüd mõista, ja alistumine paratamatusele. Lavastuse keskmes on inimese suhe jõuga, mida ei ole võimalik lõpuni kirjeldada ega ratsionaliseerida. Sest inimene, kes üritab kirjeldada tormi, jääb oma sõnade kõrval alati naeruväärselt väikeseks.Torm läheneb, torm lõhub, torm ei vali ega erista. Selle ennustatavus ja samal ajal täielik ettearvamatus, selle õiglus või ebaõiglus jäävad inimesele mõistetamatuks. Torm ei vihka, põlga ega armasta – ta lihtsalt on. Sellise jõu ees võib inimese viimaseks võimaluseks jääda omaenda väiksusega leppimine.

Lavastus otsib visuaalset keelt sellele, mille ees sõna tõrgub: kuidas kujutada midagi, mis voolab üle inimese ja tema võime sellest aru saada? Inimene püüab katastroofi mõtestada, mõõta ja korrastada – anda tormile nime, arvutada selle tugevust, lugeda ohvreid, koostada nimekirju ja leida põhjuseid. „Horla“ asetab selle ratsionaalse püüdluse kõrvale tormi enese: tema ülevuse, hirmutavuse ja puutumatuse. Selles pingeväljas saavad kokku lootuse viimane meeleheitlik sähvatus ja täielik alistumine. Lavastus vaatleb inimest hetkel, mil tavapärased seletused enam ei kehti ning alles jääb üksnes tema kohalolu millegi kirjeldamatult suure ees.