ABRAKADABRA

Inimene püüdleb igapäevaselt struktuuri poole, sest see on turvaline. Inimene tahab osata oma elu narratiivi jälgida ja sõnastada, sest see teeb elamise hoomatavamaks. Selleks on ta välja mõelnud hulga parameetreid, millega oma eksistentsile tähendus anda: 7-aastaselt minnakse kooli; suhtes olles on hea tava mitte petta; need sõbrad, kes sul 30-aastaselt on, jäävad sinuga elu lõpuni; et saada palka, peab minema tööle; millalgi ei pea enam pingutama, sest oled pärale jõudnud.

Ent sellegi poolest on ülimalt palju, mida inimene ei mõista. Ja seda peamiselt tema enda sees. Ja kõik see, mida inimene ei mõista, on tegelik eksistents, mis täidab selle näilise struktuuri.

Lavastuse alusmaterjaliks on John Koenig’i teos „Dictionary of Obscure Sorrows“ („Ähmaste kahetsuste sõnastik“), mis on poeetiline kogumik sõnu ja nende definitsioone, mis püüavad tabada tundeid, mida me kõik oleme tundnud, kuid pole senimaani osanud sõnadesse panna. See on väljamõeldud sõnade sõnastik. Aga samas – kõik sõnad on välja mõeldud.

See on katse meie sees ja ümber toimuvat kinni püüda ja sellele tähendus anda. See on väikese inimese ülisuur püüd kuidagigi olemas olla ja seda nautida.
Aga mis siis, kui kõike ei tohigi ära defineerida? Mis siis, kui inimene ei armasta enam kedagi, sest see armastus ei vasta definitsioonile? Mis siis?

Ma lugesin seda sõnastikku.
Minu meelest on see luuletus
kõigest.

— Steven Wright