«Kuhu ma lähen, kui pole enam kuhugi minna?» Nii kõlab Tartu Uue Teatri uue tüki pealkiri, mis esietendub 23. oktoobril. Aga üks koht, kuhu etenduse tegijatel veel minna tuli, oli Tartu Postimehe toimetus, et seal filmida tüki tarvis viimane puudunud stseen.
Ehkki purki sai stseen viimasena, on etenduses tegu hoopis sissejuhatava videoga. Stseenis sõnu pole, näitleja Grete Jürgensonil tuli vaikses toimetuses otsida põgenemisteed teise tegelikkusse, läbi arvutikuvari. Mõte on näidata tegelasi, kes on oma elus tupikseisus, ja seda hetke, mil nad märkavad sissepääsu tunnelisse.
Videos avatakse tegelaste sisemaailma ja seda, kuhu nad rännaku käigus minema hakkavad. Aga kuhu siis? «Kättesaamatu unistuse poole - millegi poole, millest isegi tervikuna üle ei näe, aga mida vahel näidatakse väikeste killukestena,» kostis Jürgenson.
Lavastaja Kirill Havanski kirjeldas, et tegemist on posttraumaatilise lavastusega: puudub üks selge rolliliin, on pigem teemad, mida uuritakse. Lavastuse mõte hakkas tal kuklas tiksuma tundest, et maailmas on liiga palju müra ja infot, nii isiklikult kui ka üldiselt - tema elus ja ümberringi toimus liiga palju.
«Selle pinnalt hakkasin ette kujutama ruumi, mida tegelikult ei ole olemas, mille nimi on tunnel,» rääkis Havanski. «Lavastuses lähevadki tegelased ehk näitlejad sinna tunnelisse, sest kusagil selle sügavustes on tuba, mis täidab kõik soovid või realiseerib unistuse. Selline tuba, kus muru ongi rohelisem.»
Lavastaja Kirill Havanski ja Grete Jürgenson filmisid toimetuses etenduse avavideot uue tüki jaoks.