Etendusele tulijad liiguvad ringi, käed ettevaatlikult ette suunatud, sest silmad on kaetud ja kõrvadel on klapid.
Kui Tartu Uue Teatri värsket lavastust «Tuhandenäoline kangelane» millegagi võrrelda, siis sobiks selleks näiteks nii juhendatud meditatsioon kui ka klassiõhtu.
Mullu detsembris märgati Tartus Emajõe ääres ringi liikumas raudrüütlit. See tekitas linlastes hämmastust ning pani netikommentaariumid pakkumistest (see olevat Vana Toomas) ja naljadest («Tal on keskajakriis!») sumisema. Peagi ilmusid välja sellesama tegelasega plakatid ja postkaardid, mis reklaamisid Andreas Aadeli lavastatud tajumängu.
«Tuhandenäolise kangelase» kirjelduseks tundub tajumäng olevat sobiv termin. Kuigi eksperimenteeritud on teatris alati, ei juhtu sageli, et publiku kohta ei saa öelda vaatajad. Silmaklappide kohustuslik kasutamine aga niisuguse olukorra just tekitab.
Pealegi ei saa usaldada ka seda, mida me etenduse ajal kuuleme, sest põhihelid tulevad kõrvaklappidest. Nõnda on näiteks keeruline vahet teha, kas heli on ainult meie klappides või päriselt saalis, ja vastupidi.
Teadupärast mõjub mõne meele äravõtmine või segamine teisi võimendavalt. Seega olge hoiatatud: klappides kuuldavad sõnad on suurema kaaluga, tuntavad lõhnad intensiivsemad ja puudutused tähendusrikkamad, kui muidu arvata võiks.
Klassiõhtult seiklusele
Algus on muidugi lihtne ja võrdlemisi harjumuspärane – eriti neile, kes kunagi koolis klassiõhtutel käinud. Koos tulnud või saalis kohtunud tuttavad kogunevad võimalust mööda rühmadesse, teised leiavad endale selliste saarekeste vahel oma koha. Inimesed istuvad seinte ääres toolidel ja jutlevad omavahel vaikselt või piidlevad, mis ümberringi toimub.
Üks julge (seesama linnatänavatelt ja plakatitelt tuttav raudrüütel) tammub pingiridade ees ringi, justkui kontrollides, et kogu klass ikka enne algust kohale jõuaks. Ta näitab oma neoonroosa laternaga pimedamatesse nurkadesse valgust, et ka sinna istuda nähtaks, ja tervitab mõnda teist julgemat kättpidigi.
Raudrüütel näitab pimedamatesse nurkadesse valgust.
Kui kõik on kohal, algab eeskava. Playback’i asemel alustatakse diskoga (muusika järgi otsustades on see küll pigem reiv). Ühtsus- ja turvatunde tekitamiseks kontrollitakse üle, kas tehnika töötab korralikult ja loetakse ette reeglid. Nüüdseks nägemismeele ajutiselt kaotanud osalistel lastakse muusika taktis õõtsudes uute oludega harjuda.
Sellele järgnevat saab kõige paremini võrrelda juhendatud meditatsiooniga. Ajal, mil vaimse tervise spetsialistidest on eriti terav puudus, võiks see olla üsnagi tervitatav. Siiski, tuleb arvestada, et tegu ei ole psühholoogide väljatöötatud ja heaks kiidetud teraapiaga, vaid meele lahutamiseks ja mõtlema panemiseks loodud lavastusega!
Ehk oleks olnud hea lasta tekst enne läbi vaadata mõnel vaimse tervise spetsialistil, kes märganuks võimalikke ohukohti, mis liiga ülekoormavalt võivad mõjuda?
Käsitletavad teemad on väga eriilmelised, vahelduvad kerged ja helged ning rasked ja tõsised mõtted.
Kirjanik Joseph Campbell, kelle ühe raamatu pealkiri on lavastusse laenatud, oli mütoloogia ja religiooni alal tõeline asjatundja. Just tema kirjeldatud arhetüüpne monomüüt, kus kangelane satub oma harjumuspärasest keskkonnast välja, kohtab oma rännakul erinevaid tegelasi ja naaseb siis mingi Suure Teadmise võrra rikkamana, hakkabki lahti rulluma.
Teistmoodi kontakt
Näitlejad esitavad publikule mõtteharjutusi ja küsimusi, millele oma peas mõelda, ning annavad ülesandeid, mida täita. Ruumis ettevaatlikult pimesi ringi liikudes kohtutakse teistega, enamasti möödaminnes, kuid vahel veedetakse koos aega, teadmata, kellega tegu. Mõne ülesande täitmisel pakuvad näitlejad suunavat abi, viies inimesed omavahel kokku.
Saalis muutub inimkontakti tajumine hoopis teistsuguseks. Paradoksaalselt näeb silmaklappide kandja nii iseennast kui ka teisi inimesi hoopis paremini. Enam pole tähtis kellegi välimus või eelnevad teod, vaid see, mis juhtub siin ja praegu. Igaühel tekib oma kogemus, sest see, mida mõeldakse ja kellega kohtutakse, on kõigil erinev.
Käsitletavad teemad on väga eriilmelised, vahelduvad kerged ja helged ning rasked ja tõsised mõtted. See ei ole tingimata esimese kohtingu materjal või üksi teatrisse minemise koht. Kogetu võib tekitada tugevaid emotsioone ja on hea, kui neid saab pärast etendust kellegagi ausalt ja ilustamata jagada.
Muusikat teeb Kirill Havanski.
Pingetest vabanemine mõjub igaühele isemoodi, seega on täiesti okei pärast ametliku osa lõppu kas ennast kohapeal järgneval reivil tühjaks tantsida või hoopis lähedase inimese õlal lahinal nutta. Omaette katarsis on lõpus ootamas nii ehk naa. Minu jaoks oli see tõdemus, kuivõrd palju lihtsam ja turvalisem on silmaklappidega elu kontrollitud keskkonnas, kus sulle öeldakse ette, mida teha.
Aga kes siis on see raudrüütel, keda me etenduse lõpuks enam ei kuule ega näe? Kui publik eraldab end muust maailmast nägemismeelest ajutiselt loobudes, peidab rüütel ennast ise teiste pilkude eest. Mõlemal juhul jäävad tõlgenduseks vabaks sündmuste jada ja peidetud isik.
Minu jaoks sümboliseerib ta arhetüüpset kangelast, kes võib olla igaüks meist. Ja arvestades, et see kangelane võib olla iga publiku liige, võib juhtuda, et etendusperioodi lõpuks on tal kokku hoopis enam kui tuhat nägu.
Etendus ja soovitused
Andreas Aadeli lavastatud «Tuhandenäoline kangelane» esietendus 21. veebruaril Tartu Uues Teatris.
Osalevad näitlejad Elise Metsanurk, Grete Jürgenson, Ilo-Ann Saarepera ja Juhan Soon.
Etenduses loob heli Kirill Havanski.
Lavastuse teksti autor on Kaur Riismaa, kunstnik Kairi Mändla ja valguskunstnik Oskar Harding.
Etenduse kogemise tingimus on silma- ja kõrvaklappide kandmine. See tähendab, et vähemalt etenduse ajaks tuleb prillid ja kõrvarõngad kotti panna või hoiule anda.
Suuremad kotid, pudelid jm tuleb jätta koos üleriietega garderoobi, väiksemad kotid saab etenduse ajaks jätta tooli alla.
Publik veedab suurema osa etendusest ringi kõndides, seega tasub jalga panna mugavad jalanõud ning selga lahedad riided, milles on mõnus liikuda.
Siinse arvustuse autor Merilyn Merisalu ei soovita minna etendusele alla 15-aastastel, samuti liikumisraskustega inimestel ning ka neil, kes on hiljuti kaotanud lähedase või maadlevad selliste vaimsete muredega, mida nägemismeele ajutine kaotamine võib võimendada.