Suvi pole veel õieti alatagi jõudnud, aga juba on olnud kuus esietendust – märk sellest, et tänavune suvi tuleb sama tihe kui eelmised. Et keegi suveteatrirongist maha ei jääks, on Delfi Kultuur kokku pannud väikse teejuhi, mille abil lavastuste virvarris orienteeruda.
Nagu ikka saab teatrisuvel näha nii uut kui ka vana. Praeguseks on suvelavastuste nimekirja jõudnud 44 täiesti uut ja 39 n-ö vana ehk eelmistel aastatel esietendunud lavastust. Nimekirja oleme koondanud teosed, mis on suvelavastusteks märgitud või mida mängitakse ainult suvel.
Lavastused nuusutavad ka pea kõiki Eestimaa nurki – igas maakonnas toimub vähemalt üks lavastus, peale Valgamaa, kuid rändlavastus „Viimane metsavend“ viib ühe etendusega teatrirõõmu siiski ka sinna. Niisamuti saab suvel teatrisse nii linnas kui ka maal, nii teatriaitades-hoovides-garaažides kui ka muuseumites ja mõisates, samuti ülikoolis ja vanas haiglas. Midagi peaaegu kõigile!
Temaatiliselt valitsevad tänavust suve lood Eesti ajaloo suurkujudest. Näiteks saab publik näha uuslavastust helilooja Urmas Sisaskist („Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu“), kirjanik Juhan Liivist („Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu“), kirjanikest Eduard Vildest ja Eduard Bornhöhest („Igavikumehed“), helilooja Miina Härmast, luuletaja Anna Haavast ja laulja Aino Tammest („Hõbe“), näitlejast ja lavastajast Eino Baskinist („Baskin“), pikamaajooksjast Enn Sellikust („Sellik, sekundid ja rekordid“), muusik Raimond Valgrest („RAIM“) ning kunstnik Johann Kölerist („Köler“).
Ka vanemate lavastuste seas on suurkujudest pajatavaid teatritükke, näiteks kunstnik Paul Kondasest („Kondas ja maasikasööjad“), muusikutest vendadest Urbidest („Vihmana ma sajan“) ning kirjanik Albert Uustulndist („Tormide poeg“).
Sel aastal mängitakse uuesti ka teisi mulluseid menukeid. Olgu näiteks „Tapty1985. Laskumine orgu“, „Süütu“ ja „Üks helevalge tuvi“, mis kõik pälvisid tänavustel teatriauhindadel mõne preemia. Ja muidugi mängitakse suvel ka „Rahamaad“, aga nagu kõik juba teavad, on sinna piletite saamisest kujunenud omaette rahvasport.
Välja müüdud lavastusi on teisigi. Enamjaolt on need eelmiste aastate teosed, ent on ka uuslavastusi, millele pileti saamine on nüüdseks juba järelturu ja õnne küsimus. Näiteks on välja müüdud Viljandi vanas haiglas mängitav Ugala teatri lavastus „Lühem kui elu“, samuti eelmainitud „Baskin“ ning ka Südalinna teatri lavastus „Viikingid: laul jumalatest ja kangelastest“, mida mängitakse sobivalt Viikingite külas.
Uusi lavastusi soovitada on kui põrsast kotis müüa Jaak Allik
Niisiis, 44 uut ja 38 eelmiste aastatel suvelavastust on seni välja kuulutatud ning küllap sellega asi ei piirdu. Arvan, et inimene, kes neist neli ja natuke rohkem ära näeb, võib end juba teatrisõbraks pidada.
Kõrvalt nõu anda on väga riskantne – kes otsib suvel ainult meelahutust, kes on valmis ka tõsisemateks teemadeks, aga igal juhul soovitakse kvaliteetelamust.
Kindlam on asi vanemate lavastuste puhul. Nende „ülessoojendamine“ näitab, et need on oma publiku leidnud ning toimib ka parim reklaam „Tuttavad rääkisid“. Tunnistan, et olen 38 „korduslavastusest“ ära näinud 16, ja kui just pean, siis julgen neist mõnda ka soovitada.
Draamateatri lavastustele „Rahamaa“ ja „Üks helevalge tuvi“ piletite saamiseks tuleb juba oodata järgmise aastani. Tartu Uue Teatri „Tapty1985. Laskumine orgu“ teise suve etenduste pileteid on veel saada ning võin kinnitada, et see lavastus jääb alatiseks meelde nii oma vormi kui ka sisult poolest. Minu jaoks on just need kolm lavastust moodustanud viimaste aastate suveteatris selgelt omaette „ekstraklassi“.
Kes ei pelga tõsisemaid teemasid, see võiks minna Tapa raudteejaama vaatama teist suve mängitavat Teater Nuutrumi „Süütut“, sest autor/lavastaja Priit Põldma on viimastel hooaegadel tõusnud meie lavastajate kõrgliigasse. Peaosaline Grete Jürgenson aga sai „Süütus“ mängitud rolli eest naispeaosatäitja aastapreemia.
Sama teatri teine lavastus, „Naisteranna needus“ Eisma paadikuuris püstitab sel suvel pikaealisuse rekordi (esietendus 2023. aastal!). Kindel soovitus on ka Saueaugu teatritalus mängitav „Vereliin“, kus võib nautida Tõnu ja Pääru Oja vastastikust mõõduvõtmist.
Naerva teatrimaski sõpradele pakub juba kolmandat suve Ohtu mõisas head meelelahutust Peeter Tammearu tehtud „Tutvumiskuulutus“. Nii nutta kui ka naerda saab, kui vaadata Viljandi muuseumi hoovis mängitavat Ugala lavastust „Kondas ja maasikakorjajad“, kus armastatud koomik Ott Sepp näitab, et tal on ka traagilisem pool, sel ajal kui koomuski eest kannavad hoolt Luule Komissarov ja teised.
Palju head nalja saab ka Temufi teatri etendusel „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“, mis on selleks suveks kolinud Viljandimaalt hoopis Palamusele. Seda, et sõidaksid lavastused, mitte vaatajad, tahaks kindlasti ka teistele truppidele soovitada.
Reedan saladuse, et lähen ka ise sel suvel tuttavate soovituse peale kolme kuuldavasti head „vana“ asja vaatama. Need on „Lell“ Karula rahvuspargis, „Kippari unerohi“ Purtse linnuses ning „Seto Odüsseia“ Võrumaal otse Eesti-Vene piiri ääres.
Päris uute asjade soovitamine on muidugi põrsa kotis müük. Kuna piletite kallinemine torkab sel aastal eriti tugevasti silma, otsustasin, et üle 50-eurose pääsmega lavastuste soovitamist ma pimesi enda hingele ei võta.
Aga põnevamad plaanid tunduvad olevat „Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu“ Liivi muuseumis, kus hiljutine romaanivõistluse võitja ja Reet Neimari nimelise teatrikriitikaauhinna laureaat Kaur Riismaa püüab lavastajana kokku sulatada Liivina filmist tuntud Pääru Oja ja Pärt Uusbergi kammerkoori Head Ööd, Vend. Piisavalt hullumeelne tundub ka Priit Põldma idee luua rännaklavastus „Lühem kui elu“, mis kulgeb mööda üheksakorruselist Viljandi vana haiglat (liftid pidavat siiski töötama).
Huvi pakub veel kindlasti Nuutrumi sildi all toimuv Vallo Kirsi taastulek Vargamäe aita Urmas Lennuki näidendiga „Vargamäe valvur“, mis räägib Sauna-Madise naisest (Ülle Lichtfeldti kehastuses). Samuti põnev näib Lennuki näidendi „Viimane rong“ lavastus Avinurmes. Selle on ellu äratanud autor ise, mängivad Märt Avandi, Jaan Rekkor ja Jaune Kimmel.
Vaatamata ei saa jätta ka Tallinna tehnikaülikooli peahoone juures sündivat lavastust minu nooruspäevist ehk 1960-ndate tipikatest, keda Andra Teede lavaloos „Nüüd õpin Mustamäel“ kehastavad teiste seas ka hiljutised Ugala musketärid Jass Kalev Mäe ja Oskar Punga.
Ning kindlasti võtan kaasa tütrepojad ja sõidan juba järgmisel nädalal Elvasse vaatama Lendteatri koguperelavastust „Väike nõid“ sealsel, minu arvates Eesti kõige kaunimal vabaõhulaval. Kui ainult ilusat ilma peaks!
Suvi on ka nostalgia kõrghooaeg Ilo Tuule Rajand
Esimese hooga seostub suveteater sageli kerge meelelahutuse, nalja ja suvise pillerkaariga. Eks seda leidu tänavugi küllaga, kuid ammugi ei ole suveteater üksnes koht, kus lihtsalt looduskaunis kohas suppi ja morssi lürpida, et seejärel saalis pea mõtetest puhtaks lasta.
Tänavustest uuslavastustest paistavad ennekõike silma kultuuri- ja isikuloolised lavastused, näitamaks, et suvi on ka nostalgia kõrghooaeg. Selle kõrval leidub põnevikke, muusikale ja komöödiaid – et ikka igaüks leiaks oma.
Jätan siin mainimata suvelavastused, mis on publiku poolehoiu tõttu jõudnud mitmendasse mänguaastasse. Kui mõni neist on seni nägemata jäänud, on just suvi hea aeg seda viga parandada.
Mänguliste ja pöörasemate lavastuste hulka võiks kuuluda Jaanika Tammaru „RUIK!“, mis põllumajandusmuuseumi ringareenile laudakabaree lahti laotab. Musta Kasti varasemaid töid teades võib sealt oodata segu huumorist, absurditundest ja sihilikust üle võlli keeramisest. Samuti lavastab Peeter Volkonski „Kolhoos Vesiroosi“ ehk shakespeare’likku eksituste komöödiat Tarvastu mõisa tallihoovis. Tandemina võiks need omavahel tekitada humoorika põllumajandusliku dialoogi.
Eesti Noorsooteater läheb Paljassaare sadamasse Ringo Ramuli „Ookeani merega“ – Alessandro Baricco samanimelisel romaanil põhineva lavastusega, kus kamp omapäraseid inimesi saabub mere äärde tervenema. Taas on teater ka A. H. Tammsaare muuseumis, kus Vallo Kirsi „Vargamäe valvur“ pöörab pilgu Tammsaare Andrese ja Pearu asemel saunarahvale, kes „Tõde ja õigust“ kõrvalt jälgivad.
Isikuloolistest lavastusest etendub Saueaugu teatritalus Margus Kasterpalu „Igavikumehed“, kus kohtuvad Eduard Vilde ja Eduard Bornhöhe. Pärnu ja Valgre käivad kokku nagu Viljandi ja folk, niisiis etendub Pärnus muusikaline lavastus „RAIM“, mis lubab jutustada loo Raimond Valgrest nii, nagu me varem pole näinud.
Endla teater seevastu pakub jalgpalli MM-i tuules midagi vutifännidest teatrifännidele Karl-Andreas Kalmeti lavastusega „Omadega“. Sporditeemalised teatritükid sellega ei piirdu, vaid Rednar Annuse käe all tuleb Iisaku laululavale „Sellik, sekundid ja rekordid“ kergejõustiklase Enn Selliku elust.
Üks huvitavamaid kohaspetsiifilisi teatrilavastusi tõotab tulla Priit Põldma ja Joel väli „Lühem kui elu“, mis pakub võimalust jätta hüvasti – või esmakohtuda – Viljandi vana haiglahoonega.
Põhjust on teatri vaatamiseks rännata ka saartele. Näiteks mängitakse Nargenfestivalil Naissaarel Andres Puustusmaa „Turbulentsi“. Saaremaal tuleb publiku ette Sander Puki lavastatud nüüdisdramaturgia klassika „Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest“.
Rakvere teatri suvelavastus on Kaili Viidase „Tikutoos“, mis tõestab, et suvelavastus ei pea olema suur ja rahvarohke. Monolavastus keskendub üksikema loole ning põimib sotsiaalse draama põneviku elementidega.
Ühtlasi toimub tänavu Rakveres teatrifestival Baltoscandal (1.–5. juuli), mis toob ühe katuse alla nii rahvusvahelisi kui ka Eesti etenduskunstnikke. Festival on aastaid olnud koht, kus kohtuvad eri teatrivormid ja ootamatud vaatenurgad ning kus võib sattuda nägema midagi sellist, mida tavapärases repertuaaris ei kohta.
Toimetaja Jete-Ri Jõesaar
Täisartikkel ilmus Delfis 08.06.2026