Mitmele teatriauhinnale nomineeritud Tartu Uus Teater ulatub kaugele väljapoole oma saali. Nende lavastused sünnivad vana manufaktuuri müüride vahel, Peipsi ääres võsas ja Tartu südalinna pargis. Teatri tegevjuht Maarja Mänd on oma meeskonnaga viinud ellu ideid, mis esmapilgul näivad pöörased või isegi võimatud – ja ometi saavad need teoks.

Tartu Uus Teater on laiemalt tuntud peamiselt tänu suurlavastustele nagu «Serafima + Bogdan», «Kremli ööbikud», «Tapty 1985. Laskumine orgu». Kas olete seadnud eesmärgiks lavastada just selliseid suuri etendusi erilistes kohtades?

Meil ei ole kindlasti eesmärk teha suuri lavastusi, küll aga on eesmärk teha teistsuguseid lavastusi. Sageli läheb nii, et kui teha midagi väga teistmoodi, paisub see töö käigus ka väga suureks.

Need erilised projektid ei alga kunagi sellest, et teeme nüüd sellise lavastuse, kus on hästi palju inimesi ja millest pärast kõik räägivad.

Kuid nii on läinud.

Meie lähtepunkt on alati see, et teeme sellist teatrit, mida ise tahaksime näha. Kunagi ei ole eesmärgiks see, et meelitame selle või teise etendusega võimalikult palju inimesi teatrisse.

Mõnikord teeme teatrit ka nii, et laval on nelikümmend inimest ja vaatab üks inimene, mis pole majanduslikult üldse mõttekas.

Mis tükk see oli, mida vaatas vaid üks inimene?

See oli «Hingede öö» Tartu ajaloomuuseumis, mille tegime koos Labürintteatriühendusega. See oli samal aastal, kui tegime «Kremli ööbikuid», seega säärased projektid tasandavad üksteist.

Mis on suurte lavastuste puhul kõige keerukam?

Vahel mõne suure projekti puhul hakkab peas tööle reaalsuskontroll. Mingi sisemine hääl küsib: kas te olete hulluks läinud? Kõige keerulisem on leida endas jõud see mõte maha suruda. Ma ei ütle, et meil üldse piire pole, oleme projekte ka ära jätnud, kui näeme, et need pole hetkel teostatavad. Aga meie lähtekoht on alati see, et teadmaks oma võimete piire, ei ole muud võimalust kui püüda võimatut. Meid ehk ongi kõige enam sütitanud see, kui keegi ütleb, et seda ei saa teha.

Tooge mõni näide.

Tegime 2019. aastal meie saalis kammerooperi «Emajõe ööbikud». See sai alguse nii, et helilooja Alo Põldmäe tuli meie juurde ideega, et võiks teha ooperi laulupeo sünnist. Me polnud varem hetkegi mõelnud, et teeks Uues Teatris ooperit, kuid mind sütitas see hetk, kui Põldmäe ütles, et käis selle jutuga Vanemuises ja sealt öeldi, et see pole majanduslikult mõttekas. Mõtlesin kohe, et kui Vanemuises leiti, et seda pole võimalik teha, siis järelikult Uues Teatris on see kindlasti võimalik.

Kas enne on teil olemas lavastuse materjal ja siis otsite sellele koha või leiategi esmalt mõne põneva koha ja seejärel otsite sinna sobiva lavastuse?

See on erinev. «Kremli ööbikute» puhul tuli esmalt koht. Meil oli selle kohaga algul üks teine mõte, aga kuna Kreenholmi manufaktuur asub Joala tänaval ja Eesti-Venemaa piiril, siis oli selge, et see koht räägib Jaak Joala lugu.

Sibulatee MTÜ palus meil teha «Serafima + Bogdan» Peipsi ääres, kuna romaan räägib sellest piirkonnast. Täpse asukoha leidmiseks sõitsid Ivar ja Kristiina Põllu (Uue Teatri lavastaja ja kunstnik – E. A.) sealkandis palju ringi, enne kui leidsid sobiva paiga Kolkjas.

«Laskumise orgu» puhul oli teada, et see peab olema linnas, aga lõplik asukoht selgus meil pärast läbirääkimisi linnaga. Hungerburg oli Narva-Jõesuus ning hõlmas festivalina kogu linna. See sündis pärast «Kremli ööbikuid» kuidagi iseenesest.

Vanausuliste kants Kolkja, piirilinn Narva, endine uhke kuurortlinn Narva-Jõesuu, väga erinevaid aegu näinud keskpark Tartus. Kas nende kohtade sümboolsus on teile oluline?

Iga kohaga on nii, et kui hakkad seal midagi tegema, siis see koht hakkab ise sinuga rääkima. Näiteks «Serafima + Bogdani» etenduspaigal polnud tegelikult mingit seost romaaniga. Sündmustik toimus selles piirkonnas, kuid tegu on ikkagi Vahur Afanasjevi ilukirjandusliku teosega, kus sündmused ja tegelased olid välja mõeldud.

Kunstnik Kristiina Põllu mõte oli see, et vanausulised on tükis sinistes riietes ning kuri eestlane kannab beeži. Serafima ja Raimondi lapsed olid jällegi sinise-beežikirja riietes ja kandsid valgeid tenniseid. Kristiina värvis terve suve kostüüme vanausuliste sinetamistehnikas, et riided saaksid õiged.

Et koroonapandeemia lükkas etendust aasta võrra edasi, saime seda etenduspaika ka kujundada nii, et jätsime osa lavakujunduselemente aastaks sinna seisma, et sealt hakkaks võsa läbi kasvama. Ja kui etendused toimusid, siis hakkas võsa meilt asju ära võtma, meil kadusid pidevalt rekvisiidid ära. Teistpidi hakkas maa seest omakorda asju välja tulema, näiteks kellegi sinine kleit, sarnane, nagu kasutasime lavastuses. Kellegi valge tennis tuli välja. See oli mingil ajal täiesti hirmuäratav.

Ja kui etendused läbi said, hakkas võsast ka meie rekvisiite välja tulema, ja mitte nii, et leiad need juhuslikult üles, vaid need ilmusid järsku käiguteele, kust inimesed olid varem korduvalt mööda kõndinud.

«Laskumine orgu» etenduses on aga stseen, kus tüdrukud räägivad, kus oli nende maja ja kus olid nende toad. Nüüd, mil keskpargis tulevad arheoloogilised kaevamised, hakkavadki sealt maapõuest välja ilmuma majad ja toad. Seega ütlen, et me ei otsi neist kohtadest lugusid, igal kohal on oma lugu juba olemas ja nad tulevad ise välja. Tuleb vaid veidi oodata.

Millistes kohtades sooviksite etendusi teha?

Sel suvel lähme Hiiumaale Viscosa kultuuritehasesse. Viime sinna kaks lavastust: «Soosteri koolkond» ja «Tuhandenäoline kangelane». Idee tuli sellest, et kunstnik Ülo Sooster on Hiiumaalt pärit.

Viscosa kultuuritehas on tore partner, seal tahaks kunagi midagi ka päris uut teha. Ka Kreenholm pole end etenduspaigana ammendanud. Tegime seal hoovis vaid ühe asja, aga see saar on mõõtmatult suurem. See lausa nõuab, et seal peaks tegema midagi hoopis teistsugust. Huvitavaid kohti on Eestis veelgi, kuid kõiki saladusi veel välja ei räägi.

«Laskumine orgu» tundub tehniliselt väga keeruline: kuidas ajajoon paisatakse segamini ning kuidas etenduse ajal liiguvad nii näitlejad kui ka publik. Kuidas te selleni jõudsite?

Kõva märksõna on usaldus. Kui Ivar tuli selle tekstiga, kus kolm lugu jooksevad lineaarselt, siis algul ei saanud mitte midagi aru. Sama oli «Serafima + Bogdaniga». No tõesti, ideid kuulates oli targem silmad kinni panna ja lihtsalt kaasa sõita.

Tehniliselt oli «Laskumine orgu» lihtsam kui «Serafima + Bogdan», sest näitlejad nägid tehnikuid ja vastupidi, aga seal võsas ei näinud keegi üksteist. Selliste projektide puhul ei saa alahinnata helitehnikute tööd, kes muidu tegelevad vaid muusikalise kujundusega, sel korral aga koordineerisid nad näitlejaid, muusikuid ja olid ka etenduste juhid.

Kuidas on teil rollid Uues Teatris jaotunud? Kas tegevjuhina peate tihti loovmeeskonna ideedele pidurit tõmbama?

Roll on väga hea sõna, sest meil on küll ametinimetused, kuid me pole ametijuhendites kinni. Tegevjuhi rollis on oluline mitte jääda ninapidi eelarvesse. Pigem tuleb olla partner, et loomingulisi plaane ellu viia. Kui loovjuht lahendab küsimust, mida me teeme, siis tegevjuht lahendab küsimust, kuidas me seda teeme.

Loomulikult on meil eelarve, millest tuleb kinni pidada, kuid seda olukorda ei saa tekkida, et keset protsessi ma ütlen: stopp, raha on otsas.

Millest olete pidanud loobuma?

Me pole loobunud, küll aga oleme edasi lükanud teatrimaja akende vahetuse. Võttes arvesse kõiki aspekte, milleks on muinsuskaitsetingimused, esteetika, sooja- ja helipidavus, on tegu väga kalli ettevõtmisega. Praegu pole selleks raha.

Kinnisvarahaldus nõuab nii palju, et selleks peaks olema eraldi inimene või lausa meeskond. Oleme olnud olukorras, kus esietendus jääb nägemata, sest külastajate tualetis on kanalisatsiooniummistus.

Kust king veel pigistab?

Paraku ei saa üle ega ümber rahast. Meie teater on arenenud nii suureks, et oleme kohas, kus oleme saavutanud kõik toetuste laed, kuid majanduslangus ja hinnatõusud on läinud toetustest mööda. Inimesed elavad palgavaesuses, tootmiskulud kasvavad. Lõputult ei saa ka piletihinda tõsta, sest meie teatri südamesoov on hoida piletihind sellisel tasemel, et see ei käiks külastajale üle jõu.

Paratamatult on teater väga kulukas kunstiliik, seega tuleb nuputada, kuidas maksta inimestele õiglast palka, kuidas tulla toime, kui kultuurirahastus ei kasva ja kui Eestis puudub selge kultuuripoliitika. Need on teemad, millega ma erinevates töörühmades ja etendusasutuste liidus tegelen.

Saite hiljuti Hea Teatri auhinna, Uus Teater on nomineeritud mitmele teatriaasta auhinnale. Kas säärased tunnustused keerulistes majandusoludes on teile vajalikud või pigem kibemagusad?

Mind rõõmustab, et meie maja sees lähevad need tunnustused korda. Tuleb ka silmas pidada, et need, kes auhindu annavad, ei tee kultuuripoliitikat. Kui kultuuriminister annaks preemia ja ütleks, et küll sa oled tubli, et nii rasketes oludes hakkama saad, siis see ehk oleks irooniline.

Mis on teie reedene rõõm?

Kindlasti minu lapsed ja teadmine, et eesootav nädalavahetus võib tuua ükskõik mida, olgu selleks piknik Narva-Jõesuus, turistide mängimine Tartus või ostureis Ikeasse.