Aktuaalne Kaamera, 21.05.2025
Tartu Uue Teatri suvelavastus "TAPTY1985. Laskumine orgu" vaatab tagasi provintsilinna Tartu igapäevaelule laulva revolutsiooni eelõhtul. Lavastuses saavad kokku ajastutruu dokumentalistika ja fiktsiooni elemendid.
Lavastus koosneb väikestest lookestest, mida on saatmas Tartu luuletajate ja kirjanike tekstidele loodud laulud. Vabaõhulavastus on kolmes osas ning ka lava on jagatud kolmeks osaks, kus kõigis räägitakse erinevat lugu. Publik jälgib iga lugu eraldi, vahetades kohti.
"Kuna iga vaataja kogemus on ka erinev, sest me mängime siin stseene erinevas järjekorras, igaüks näeb natukene erinevalt neid asju, siis ma arvan, et iga vaataja jaoks tulebki natukene omamoodi lugu siit kokku. Aga me ei mängi otseselt kindlaid tegelasi," kirjeldas näitleja Maarja Johanna Mägi.
2008. aastal mängiti Uues Teatris lavastust "Endspiel", mis oli inspireeritud Madis Kõivu ja Vaino Vahingu romaanist "Endspiel: Laskumine orgu". "TAPTY1985" on selle mõtteline järg, kuid sisu mõttes romaaniga suurt seost ei ole. Ajastud on erinevad, kuid ühine nimetaja on Tartu linn ning need inimesed ja nende tegemised, kes 85. aastal Tartus tegusid tegid.
"Osa on täielik fantaasia ja osa on dokumentaalmaterjalid erinevatest ajalehtedest, kirjandusest, filmilõikudest, raadiolõikudest, et see on nagu puhas dokumentalistika, aga me ei ole proovinud taastada ühtegi päris sündmust päris inimeste vahel," rääkis lavastaja Ivar Põllu. "Need tegelased, keda me siin näeme, on ikkagi fiktsioonid, nad on nagu üldistused. Võib küll inimesi ära tunda, nad räägivad vahepeal tuttavat juttu, aga nad on ikkagi kõik väljamõeldised."
Pealtvaatajad istuvad Vabaduse puiestee ääres oleva allee all. Põllu sõnul on lavastuse keskparki viimine mõneti ka hüvastijätt senise pargiga, kuivõrd lähiaastail kerkib puude asemele kultuurikeskus Siuru. Samas on ka lavastuse tegevustik paljuski aset leidnud samas paigas.
"Me räägime, et siin oli kaubahoov, siit ma ostsin kommi. Mind ajab see stseen iga kord nutma, sellepärast, et need inimesed olid sel ajal elus, kes koristasid peale sõda varemeid, ja nüüd on see meile jälle nii lähedal. See on mulle näitlejana protsessis hästi rikkalikke tundeid pakkunud. Naerma ajab kindlasti, liigutav on, nutma ajab, vihale ajab, absurdne. Ma arvan, et mida laiem see kaleidoskoop on, seda parem," sõnas näitleja Maarja Jakobson.
Esietendus toimub 22. mail.