Alvar Loog: Helena Merzin otsib meest, Urmas Vadi toimivat dramaturgiat

Sirp 7.04.2011

Vadi astub üle fiktsiooni ja reaalsuse piiri, sattumata kummalegi poolele.       

Tartu Uue teatri „Rein Pakk otsib naist!”, autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Kristiina Põllu. Mängivad Rein Pakk ja Helena Merzin. Esietendus 16. III Genialistide klubis. 

Ajalugu armastab manifeste. Mina ka. Olgugi et enamasti pole nende puhul tegu rohkemaga kui värvilise tegelikkuse mustvalgete negatiividega. Eriti meeldib mulle manifestatiivsus teatris. Ilmselt seetõttu, et seda ei kohta seal eriti sageli. Mind paeluvad manifestlavastused;  lavastused, millega soovitakse ja teinekord ka suudetakse seista üksi vastu kogu senisele teatriajaloole; lavastused, mis ei hoia vaikselt rusikaid taskus, et siis kuskil kolmanda vaatuse lõpus nendega otsekui naljaga pooleks hõlma varjust hetkeks vehkida, vaid tõmbavad enese ja senise traditsiooni vahele selge joone, vaatavad nõudliku provokatiivsusega silma nii kaanonitele kui ka neid au sees hoidvale auditooriumile.

Selline hoiak ja käitumine eeldab mõistagi ohtlikus annuses progressiivset naiivsust ja idealismi; see võib olla nii ajudeta punk, konjunktuurne avangard kui ka tõeline revolutsioon. Kui palju mul selliseid lavastusi, mis selgelt  viimasesse kategooriasse liigituvad, üldse eesti teatris näha on õnnestunud? Mõistagi mitte eriti palju. Kõigepealt meenuvad „Üks mees: roheline”, „Aurora temporalis”, „Raimund”, „Mis värvi on vabadus?” ja „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki”. Kas olen ise muutunud kuidagi valvsamaks või tundlikumaks, aga viimasel ajal oleks neid justkui järjest sagedamini tulema hakanud: „Ühtse Eesti suurkogu”, „The End”, „IDentiteet”,  „Kunstveri ja -pisarad”, „Sisaliku tee”. Ning muidugi „Peeter Volkonski viimane suudlus”, lavastus, mille uuenduslikkuse pretensioon peitub eelkõige dramaturgias, täpsemalt protagonistide valikus. Sama rida jätkub Urmas Vadi uues lavastuses, mis kannab pealkirja „Rein Pakk otsib naist!” (kusjuures hüüumärk ei peaks olema mitte selle lihtlauselise pealkirja lõpus, vaid kohe aluse järel).

Mõlema lavastuse manifestatiivsus on lisaks pealkirjale sõnaselgelt väljendamist  leidnud „Rein Paku...” kavalehel (ilmunud ka ajalehes KesKus 2011, nr 3), kus autor-lavastaja Urmas Vadi esitab leebete sõnade varjus päris järske seisukohti: „Juba ammu häirib mind, kui laval on keegi end jälle kehastanud Johniks või Smithiks, tõmbab piipu, joob viskit. Tõmmaku, joogu kui tahab, ja ma saan aru, et on olemas selline asi nagu rolli ülesehitamine, sinna sisseelamine, enda jaoks tegelaskuju hinge ja mõtlemise lahtiseletamine. Aga see tekitab  minus küsimuse, miks on see piibuga John või Smith siin Eestis ja siin teatris ja mis asja ta ajab. Minu jaoks on see oluline ja normaalne küsimus”.

Vadi on vastanud sellele küsimusele praktiliselt, teinud ise teisiti, tühistades osaliselt küsimuse enda. Tema tee vastuse poole on olnud küllaltki pikk ning käänuline. Prosaisti ja näitekirjanikuna on Vadi pooleteise kümnendi jooksul liikunud turvalise absurdi ning eskapistliku krutskirealismi juurest järjest sügavamale ohtlikesse vetesse, elule lähemale – täpsemalt:  elu ja kunsti vahelisele eikellegimaale, kus on võimalik ka kõik see, mis kahes nimetatud valdkonnas eraldi võttes kas vastavalt võimatu või ebausutav/-huvitav. Vadi on mõistnud, et kui elu (sh ajalugu) pakub kirjanduse tarbeks paremaid karaktereid, siis fantaasia huvitavamaid suhteid nende vahel; et elav või reaalselt elanud isik hingestab ka sellise kronotoobi ja/ või dramaturgilise situatsiooni, kuhu ta tegelikult ei kuulu; et karakterite ja kronotoopide  hõõrdumine toodab dramaturgilist elektrit, mis varasemale draamatraditsioonile tundmata.

Nii kirjutas Vadi vahepeal ridamisi pseudobiograafilisi näidendeid ja stsenaariume („Elvis oli kapis!”, „Inimene, mängi!”, „Georg”, „Kohtumine tundmatuga”, „Ballettmeister”), kus elutõde ja kunstitõde sünnitasid üksteist tühistades midagi kolmandat, midagi väga häirivalt ajastuomast, millele leiame õige nime  ehk alles kunagi tagantjärele. Aga Vadi ei peatunud seal. Näitekirjanikuna näib ta olevat hakanud mõtlema teatri kui esituskunsti fenomenoloogiale laiemalt. Ta kirjutab: „miks peab olema mingi meeletu kuristik näitleja ja tema rolli vahel, tõlke ja tegeliku vahel? Ei pea ju. Mida õhem see piir on, mida rohkem ta vastab reaalsusele, seda suurem on võimalus leida kontakti, olla kohal”. Seega lingivad tema kaks viimast näidendit („Peeter Volkonski viimane suudlus”  ja „Rein Pakk otsib naist!”), mille puhul ta on ise ka lavastaja, üha julgemalt ja jultunumalt sellesse sfääri, mida oleme kirjutamata kollektiivse leppe korras hakanud nimetama olevikuks ja reaalsuseks.

Mõlema lavastuse turundustaktika ja dramaturgiline pinge on suuresti ehitatud vaataja uudishimule: kuivõrd biograafilised need siiski on, kus jookseb piir näitleja enese ja tema rolli vahel? Sama strateegiat kasutas edukalt ka aastatetagune film „Olles John  Malkovich” (1999). „Peeter Volkonski …”, kus kahest tegelasest üks, ma ei ütle, kumb, mängis iseennast, tegi otsa ilusti lahti. Lavastuses „Rein Pakk otsib naist!” esinevad nii nimitegelane kui ka tema ainuke lavapartner Helena Merzin mõlemad kodanikunime all (kuna rollid jagunevad mahult ja tähtsuselt võrdselt, vääriks näidendi pealkiri soovoliniku kõrgendatud tähelepanu ja asjakohast raportit; siinse kommentaari pealkiri püüab tekkinud  ebaõiglust oma piiratud vahenditega pisutki leevendada).

Need on mõlemad sellised lood, millest ei ole võimalik pikemalt rääkida, reetmata suurt puänti, mille suunas liigutakse. Ning tegelikult pole palju rääkida ka lavastustest, sest, nagu kirjutab kunstnik Kristiina Põllu kavalehel: „See on teater, mis algab seestpoolt ja liigub väljapoole, mitte ei toetu välisele vormile”. Selles mõttes polegi Vadi mingi „õige” lavastaja: tal ei paista olevat ambitsiooni, ta näib arvavat, et less is more. Vadi on ikka eelkõige  kirjanik, kes lihtsalt oma näidendi ise lavale pannud, püüdes sellega otsekui ennetavalt tagada, et teater tekstist üle ei sõida, seda liiga instrumentaalselt ei käsitle. Mõlemas Vadi kõnealuses autorilavastuses annab eelkõige tooni ökonoomia printsiip: kaks näitlejat, üks pikk vaatus, kahe lavastuse peale dekoratsioonideks-rekvisiitideks vaid kaks tooli ning üks valge lina.

„Rein Pakk …” erineb „Peeter Volkonskist …” vormilises plaanis üksnes selle poolest, et suurelt üldistades on siin kaks ajalist plaani: loo tasand ja selle esitamise tasand. Kahe karakteri stand-up komöödia formaadis pihtimuslikud monoloogid vahelduvad tegelaste  retrospektiivsete kohtumistega ekraanil. Teatav metapositsioon, mis on iseenesest puhtalt kirjanduslik võte, on siia juba sisse kirjutatud: laval ei toimu mitte niivõrd loo mahamängimine, vaid selle ettejutustamine. Sellisel teatril on muidugi oht jääda kuuldemänguks,    Vadi mõlema lavastuse puhul on selle seni edukalt elimineerinud õnnestunud näitlejatööde maagia; viimase puhul lisaks veel fotolavastuse (Jaak Kilmi) valgusprojektsioon. Urmas Vadi, kes on kirjanikuna kasutanud aastate jooksul oma tekstides erisuguseid postmodernistlikke süntakseid ja stiilivõtteid, saavutab nimetatud autorilavastuste dramaturgias veenva seljavõidu materjali üle vana hea intertekstuaalsusega, mida vürtsitavad  ootuspäraselt leebe iroonia ja kerge grotesk. „Peeter Volkonski …” ekspluateerib üht Astrid Lindgreni tuntud lastejutustust, „Rein Pakus …” on tuginetud klassikalisele kaunitari ja koletise loole ning segatud seda muu hulgas Oskar Lutsu Palamuse tsükliga. Urmas Vadi puhul väärib kiitust ja tähelepanu, et suhe tsiteeritud tekstidesse pole ajastuomaselt dekonstruktiivne, vaid mõõdukalt lüüriline; hästi toimiva koomika varjus leiab siin  tee vaatajani isikupärane ning isiklikult puudutav emotsionaalne tõde.

Kui „Peeter Volkonski …” oli omas mõõtkavas mulle igas mõeldavas mõttes täiuslik lavastus/etendus, siis „Rein Pakk …” jäi kergelt, ent siiski selgelt oma eelkäija varju. Dramaturgia on siin natuke nõrgem: nii salapära kui ka  koomikat on vähem, teksti intertekstuaalne kude õhukesem ja läbipaistvam. Ka Rein Pakk ja Helena Merzin, kellest Vadi polnud suutnud siiski mitte päris kõike välja pigistada, ei teinud siin kindlasti oma parimaid rolle. Aga Vadist kuuleme me veel kindlasti palju.
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri