Kertu Moppeli lavastuses „Liha luudel” ei jäljenda teater elu, vaid püüab kirikliku sakramendi kombel sellesse otsesel moel sekkuda, seda transformeerida.
Käinud nelja aasta eest vaatamas Kertu Moppeli lavastust „Kunstveri ja -pisarad”, kirjutasin selle kohta Sirbis muu hulgas sellise lause: „Tema (Moppeli – toim) esimene töö kutselises teatris pole suunatud vaataja hingele, ilumeelele või narratiivinäljale, vaid intellektile; see on rohkem teraapia kui kunst”.1 Moppeli vastne lavastus „Liha luudel”, mis on tema loomebiograafias minu arvepidamise kohaselt järjekorras seitsmes, rõhub intellekti kõrval ka hingele, ent kannab samuti endas teraapilist pretensiooni.
Kui „Kunstveri” oli eelkõige taastusravi, siis „Liha” paistab olevat pigem profülaktika, püüd raputada keskea künnisele lähenevate trupiliikmete bioloogiline ja vaimne vanus – mis tänapäeva inimeste puhul erinevad üksteisest üha enam – kunsti esile kutsutud katarsise kaudu omavahel korrelatsiooni. Stomatoloogiast metafoori laenates võib öelda, et „Liha luudel” on liiga kauaks püsima jäänud piimahammaste väljatõmbamine selle nimel, et „päris” hambad kasvaksid sirgelt ja kiiremini.
Lavastuse probleemipüstituse ja praktilise taotluse sõnastas usutluses ERRi kultuuriportaalile dramaturg Maria Lee Liivak: „Arusaam, et meil tänapäeval ei ole enam toimivaid üleminekuriitusi ning täiskasvanuks saamist vaadatakse kui tüütust, mida lõppeks võib raugaeani edasi lükata, kaotades seeläbi loomuliku elutarkuse aja möödumisest ja elu lõplikkusest, viis meid vajaduseni luua iseenese jaoks siirderiitus.” 2 Seega: etendus kui initsiatsioonirituaal. Jää jumalaga, puberteet!
Eelreklaami järgi otsustades pidanuks mina olema „Liha luudel” sihtgrupp, kuna kuulun nende „moodsate” inimeste hulka, kelle puhul ajastuomased kollektiivsed eluhoiakud valitsevad isiklike ealiste bioloogiliste iseärasuste üle: ehkki olen juba mitu senti surmale võlgu ning keha ja hing rasvuvad pöördumatult, elan patoloogilisest inertsist edasi igaveses hilispuberteedis; minu minapildis puudub peaaegu täielikult täiskasvanulikkuse kategooria ning sellega kaasnevad käitumis- ja mõtlemismustrid. Kas „Liha luudel” suutis kasvatada minu sotsiaalset küpsust, kas sain selle riituse käigus täiskasvanu(ma)ks?
Etendus algab sümbolistliku pildiga, kus mingid Egiptuse jumalaid meenutavad tegelased kõksivad planeetidega. Kokkupuutel jalaga lõhkevad need õhupallidena. Lavapõrand on õhupallide (resp. maailmade?) tükke paksult täis. Meile osutatakse, et kohe on järg meie koduplaneedi käes. Kuid Maal käib pidu: noored inimesed joovad ja jauravad, nagu poleks ei eilset ega homset. Õhupallide lendlemine ja lõhkemine jääb „Liha luudel” lavastust saatma nii visuaalse kui ka auditiivse juhtmotiivina.
Enam kui pool selle poolteist tundi kestva etenduse ajalisest mahust kulub teatritehniliste vahenditega teostatud peokultuuri analüüsile, kusjuures pidutsemist seostatakse eelkõige noorusega. See on antropoloogiline, psühhoanalüütiline ja eksistentsiaalfilosoofiline pilk peeglisse, rituaal rituaali(de)st, metatutipidu. Kõigepealt esitavad näitlejad mitmekümne minuti jooksul laval verbatim-tehnikas3 üksteise juttu, mis salvestatud varem ühise peo käigus. Oli see eneseiroonia, elukevade dekonstruktsioon, halvasti varjatud nostalgia kadunud hetkede ja lahtunud joobe järele, katse maitsta võõrituse kaudu elamise absurdsust või püüd tabada reaalsuse taasesituses argise olemise poeesiat? Või kõike viit korraga? Või midagi kuuendat? Minust läks see igatahes suuremas osas mööda nagu suvaliste võõraste inimeste suvaline jutt kuskil suvalises joogikohas.
Teises „plokis” tuleb ettemängimisele popurrii erisugustest pidudest, suur hulk lühikesi ministseene üksteise järel. Mulle oli see etenduse kõrgpunkt: napp, ent terav dramaturgia, mis enamasti lahendatud leidlikult ja meisterlikult pantomiimi võtmes. Kõigist esitatud pidudest kumas läbi mingi ebamäärane imperatiivsus („pidutse, kuni elad!”), isegi meeleheitlikkus („pidutsen, järelikult olen”), aga ka pealesunnitud sotsiaalne rituaalsus („kui sind ei ole sellel peol, siis ei ole sind olemas”). Kuid ühemõttelise väljapeetusega töötasid need kõik tuimalt ning tühikäigul, viimata välja kuhugi mujale kui üksnes järgmise peoni.
Ettearvatult osutus seni kirjeldatu kõigest eelmänguks, mis valmistas kontrasti printsiibil ette lavastuse sisulist ja vormilist lõpplahendust: lõpparvet noorusega, väljamurdmist Pimedusest, jõudmist Valgusesse, suure Mõtte ja Tähenduse saabumist tegijate ellu ja pidudesse. Enne seda puhastasid näitlejad platsi lõhkenud õhupallidest, otsekui rõhutades, et järgmises stseenis (resp. elustaadiumis) see kergekaaluline metafoor enam ei kanna.
Mati Undi jutustuse „Võlg” noorukist peategelane lausub oma ealistele iseärasustele osutades apologeetiliselt: „Laske mul loll olla. Niikuinii lähen järjest targemaks.”4 „Liha luudel” trupp püüaks justkui kollektiivselt üksteist seda sorti mõtteviisist võõrutada, sõprade toetusel ja taganttõukamisel, peaaegu jõu ähvardusel ei lubata enesel ja üksteisel enam „loll” olla. Et ei korduks sama, mis Shakespeare’i „Kuningas Leari” nimikangelasega, kelle kohta narr lausub „saite vanaks enne targaks saamata”.5
Täiskasvanuks „hakkamise” piiri markeeriv ja pühitsev rituaal on rüütatud lavastuses surma ja taassünni metafoori. Rituaali objekt on etendusel üks trupiliige, kes – nagu tegijate meediale antud intervjuudest avaldus – selgub igal etendusel loositõmbamise tulemusel. Riituse kulminatsiooniks võetakse transformeeritava kehast midagi välja ja visatakse vastu põrandat puruks. Mida see kivilaadne substants sümboliseerib? Kas nooruslikku (suhtelist) rumalust, naiivsust ja enesekesksust, millest Undi eelmainitud tegelane veel kinni püüdis hoida, kuid mis „Liha luudel” lavastuses peaaegu väevõimuga inimesest lahutatakse ning hävitatakse? Mille võrra on inimene seeläbi rikkam või vaesem? Milline on tegelikult täiskasvanuea künnise ületamise hind? Neile küsimustele ma vastust ei saanud, ehkki kogu selle toimingu puhul huvitas mind isiklikust aspektist eelkõige just „äriline” külg.
Etendamissituatsiooni saatnud pühalikkus reetis tegijate usku oma ettevõtmisse, teatri kui teatava rituaali sees toimus ühtäkki üks teine rituaal. Lava ning kunstiteose raami kasutati tavapärasega võrreldes sootuks teistsugusel moel: teater viidi tagasi religioosse riituse tasemeni, millest kogu lavakunst väidetavalt välja on kasvanud. Teater ei jäljendanud enam elu, vaid püüdis kirikliku sakramendi kombel sellesse otsesel moel sekkuda, seda transformeerida. Mul pole aimugi, kas riituse objekt (minu nähtud etendusel Hendrik Toompere jr jr) sai kogu ettevõtmisest seda, mida ta ise koos ülejäänud trupiga sellest lootis. Loodetavasti sai ning elab ja pidutseb nüüdsest päevapealt teisiti, täiskasvanuliku vastutustunde ja eesmärgipärasusega, pidulikult. Kuid mina ei saanud sellest midagi, ilmselt tuleb mul edasi elada vanaviisi.
Kuna „Liha luudel” lubatakse vaatama vaid piletiraha eest, eeldaksin, et selle etenduse vormi valatud rituaali subjektiks peaksid ideaalis olema kõik, peale trupi ka külastajad. Kuid paraku on tegijad hoolitsenud publiku võimaliku katarsise pärast sama vähe kui spordivõistluste korraldajad pealtvaatajate füüsilise vormi eest. Kahjuks on tegu kasvava tendentsiga praeguses Eesti teatripildis. Kirjutasin samal teemal murelikult poolteist aastat tagasi: „Varem nähti teatri eesmärgi ja vähemal määral ka olemisõigustusena ennekõike publiku katarsist (ehk emotsionaalset puhastumist). Dramaturg, lavastaja ja trupp olid selles protsessis pelgalt ämmaemanda rollis. Autoriteatri ajastul on üha olulisemaks muutumas dramaturgi, lavastaja ja/või näitleja katarsis – ja seda mitte pelgalt vahendi, vaid eesmärgina.”6
Kuid miks jäi minul katarsis saamata? Põhjusi on vist rohkem kui üks. Kõigepealt see, et mind ei veennud viis, kuidas tegijad olid püüdnud segada elutõde kunstitõega ning üht rituaali (teater) teisega (initsiatsioon). Ka katsed inimliku eksistentsi mikro- ja makrotasandit kokku põimida jäid liiga skemaatiliseks ja punnitatuks.
Moppel tundub olevat võimekas ja originaalne lavastaja, kelle mitmed varasemad tööd on tõestanud, et ta valdab semiootilist alkeemiat, nähtust, mille puhul pealtnäha kokkusobimatud tähendus- ja tähistusüksused moodustavad otsekui imeväel orgaanilise kunstilise terviku ja suure Tähenduse (minu hinnangul jõudis see mõneti avantüristlik kunstiline strateegia Eesti teatrisse koos postmodernismiga, eelkõige Peeter Jalaka ja Mati Undi tööde kaudu). Kuid „Liha luudel” lavastuses jäävad paljud stseenid treppideks, mis ei vii kuhugi, pakuvad vaatajale üksnes teeloleku rõõmu, kui sedagi; enamik kujunditest ei leia lõplikku väljaarendamist ning kaob heleda sähvatusega nii teose tervikust kui ka vaataja teadvusest. Pealegi on selle teatriteo sõnum justkui liiga plakatlik ja avali, ilma saladuseta, mida üks hea kunstiteos minu meelest mõjulepääsemiseks ning seal püsimiseks vajab.
Moppel mängib lavastuse kompositsiooniga julgelt ja ehk isegi pisut küüniliselt. „Liha luudel” koosneb väga erisuguse dramaturgilise sisu ning lavastusliku rütmi ja energiaga stseenidest, hoiakuliselt pendeldab teos siiruse, iroonia, groteski, absurdi ja pühaliku tõsiduse vahel, dokumentalismi on segatud võõrituse, sümbolismi ja sürrealismiga. Seetõttu pole imestada, et lavastuse mitmed osad töötasid minu silmis kohati üksteisele vastu; paaril vaimustust äratanud lühistseenil (parafraasid pededest ja palved riigile) puudus vähimgi sisuline või vormiline ühisosa ülejäänutega. Tervik, mida defineerib tema osade peaaegu täielik ühismõõdutus, on nagu liha ilma luudeta, kui parafraseerida teose pealkirja.
Verbatim-tehnikas lahendatud stseenid, mida leidus lavastuses minu arvates proportsionaalselt liiga palju, on loodetavasti tegijaile kümnetes kordades tähenduslikumad ja meelelahutuslikumad kui vaatajaile. Sest viimastel läheb kaduma nii inside joke kui ka võimalus elada kaasa interpreedi sportlikule võitlusele algmaterjaliga, kuna see on tundmatu. Lavastuse personaalne mõõde, dramaturgia seotus tegijate isikliku eluga, polnud minu silmis eriti väljendus- ega üldistusvõimeline ning jäi sellisena natuke ninanokkimiseks, mida peab vahepeal tegema, kuid selle teistele näitamist võiks toestada natuke läbimõeldum esteetiline strateegia.
Sisulises plaanis on lavastuses ette võetud liiga palju teemasid: täiskasvanuks saamine, surm ja olematus, inimese metafüüsiline kodutus, tähenduse ja pühaduse defitsiit, pidulikkuse devalveerumine, sotsiaalne vastutus jne. Aatomite taaskasutusest rääkiv lõpumonoloog, kus füüsika on segatud metafüüsikaga, astub kõigist etenduse jooksul seni tematiseeritud ja tähenduslikustatud mõõtkavadest sirgesõnaliselt üle, kuhugi inimmõtte ja -tunde leviala piiri taga laiutavasse pimedusse, kus elu ja surma kategooriatel – ning ammugi nende vahe- ja üleminekuvormidel ning neid omakorda pühitsevatel riitustel – pole mingit tähtsust. Finaalis efektselt sisse lükatud suur retrostiilis sektsioonkapp sümboliseeris oma visuaalses ja semiootilises monumentaalsuses selle foonil ühekorraga kõike. Ja mittemiskit.
Mulle meeldib Moppeli puhul väga, et ta ei paista otsivat ideaalset dramaturgilist skeemi või lavastuskeelt, vaid võtab endale kogu aeg ise uusi väljakutseid. Kindla peale minekust enam näib teda huvitavat eksperimendi väärtus. Kuid kõnealuse lavastuse puhul ei veennud katse segada kunsti teraapiaga mind lõpuni ei dramaturgiliselt ega lavastuslikult. Kahjuks või õnneks elan ma tuhmuvat mõistust ja kiilanevat pead trotsides hilispuberteedis edasi ka pärast kohtumist Moppeli lavastusega. Või on asi ikkagi selles, et profülaktika asemel vajaksin juba kirurgiat? Kes lavastaks?
1 Alvar Loog, Klišeedest oled sa võetud ja klišeeks pead sa saama. – Sirp 5. XI 2010.
2 http://kultuur.err.ee/v/teater/afbb2a00-4a97-48aa-bb49-549224760b9b
3 Moppel intervjuus Müürilehele: „Verbatim-meetodit saab kasutada mitut moodi, aga põhimõtteliselt on see tehnika, kus kirjutatakse üles kellegi inimese räägitav tekst ja näitleja esitab seda laval ülitäpselt, sisse jäetakse kõik ee-d ja ää-d ja imelikud lausekonstruktsioonid” (http://www.muurileht.ee/intervjuu-kertu-moppeliga/).
4 Mati Unt, Valitud teosed I. Eesti Raamat, Tallinn 1985.
5 William Shakespeare, Kogutud teosed VI. Eesti Raamat, Tallinn 1968.
6 Alvar Loog, Näitleja kui omaenese lühikroonika. – Sirp, 12. IV 2013.