Nii Ivar Põllu lavastuses „Öös on asju“ kui Renate Keerdi lavastuses „Koon“ on kesksel kohal aeg, selle puudumine ja üleküllus, aja kulgemine ja seismine, ajaga kaasas käimine ja ajast välja astumine.
[caption id="attachment_2007" align="aligncenter" width="474"]
Renate Keerdi "Koon" Tartu Uues Teatris, foto: Ruudu Rahumaru[/caption]Lavastus „Koon“ käivitub stseeniga, kus dressides tegelased tuiavad ringiratast ja soiuvad olmeprobleemide üle: jälle sai vale puder keedetud, kes peab täna poodi minema, peldik on umbes, aga majas pole meest. Stseen on väike viide Priit Pärna multikale „Aeg maha“, kus kompulsiivne kassloom kihutab hommik otsa pläriseva äratuskella, tabureti ja tilkuva kraani vahet.
Tuntud mõttemeister Kalev Rajangu on öelnud, et „olme ei motiveeri mind“. Tõepoolest, keda motiveeriks olme? Tahaks endast mõelda kui suurest loojast, kuigi samal ajal peame lahti sikutama valamu haisulukku. Nii ei antagi meile võimalust tunda ennast millegi väärtuslikumana kui see limane karvapall, mida me torustikust välja kougime. Isegi kõige paadunumal koduperenaisel on vahetevahel tung põgeneda elu paratamatuste igavesest ringmängust värskesse õhku, otsida inspiratsiooni ja tõelisi tundeid.
RENATE PAKUB LAHENDUSEKS lasta vabaks sisemine loom. Loomad ei kurna oma aju ajalikkuse kontseptsiooniga. Inimene projitseerib end minevikku ja tulevikku, elab mälestustes või unistustes ning kardab aja katkemist ehk surma. Looma aga elu ajutisus ei ängista, aja puudus ei tekita ärevust, aja üleküllus ei aja igavlema. Loomal on privileeg elada kestvas olevikus. Ta püüab saaki siis, kui ta on näljane, indleb, kui on innaaeg. Hirm vallandub ainult siis, kui teda taga aetakse. Ta ei tunne süüd ja häbi ega pea endale moraalseid hinnanguid andma. Kui koer kohtab koera, on esimene asi toppida koon teise tagumikku, et tutvuda individuaalse lõhnabuketiga. Renate on Tartu Uue Teatri näitlejatele õpetanud vabastavat koerlust – ka Rosental lükkab häbitundeta Simsonile koonu tagumikku. Renate esitab sketšides loom ja inimene olemise võlusid ja naeruväärsusi – koketeriid ja konkurentsi, kottimist ja kopuleerumist.
Lavastuse pealkiri „Koon“ on mitmetähenduslik. Ühtlase kudumina sõlmib lavastust legendaarse telekuduja Tiina Meeri jutt, mis kõlab tavalisele vaatajale kui erirelatiivsusteooria edasijõudnutele. Teisalt on kudumine healoomuline rutiin, aega mööda saata aitav rahustav tegevus. Üks sõber ütles, et parim hetk päevast on siis, kui ta on toonud lapsed koju ja istunud diivanisse ning seejärel õhtu läbi muudkui koob ja joob. Feministi jaoks on kuduv naine muidugi tagurlik – kudumisvardad on patriarhaalse alistamisstrateegia atribuut. Ja siis muidugi looma koon – haistmis- ja maitsmisorgan. Tsiviliseeritud džentelmen annab oma oponendile vastu kõrvu, loomastunud indiviid aga tõmbab mööda koonu.
Lavastuse lõpus on tegelased laval ametis riiete loopimisega, sekka mõni kiire, aga kirglik suudlus. Loomaks endale heaolu illusiooni meie aja poolt pealesurutud hullumeelses tempos, ostad endale muudkui uusi asju. Need on ju nii värsked ja mugavad ning teevad meid nooremaks. Pisitasa aga mattud nende kuhja sisse, sest ära visata ei raatsi ja taaskasutuskeskus on kaugel. Kapid ja toolid ja põrandad on täis kasutuid hilpe; tuulad ja tuulad, midagi ei leia enam üles, ei autovõtmeid ega armastust. Korraks on tunne, et see, mida sa nii paaniliselt otsid, on siinsamas sinu kõrval, siis aga kaotad jälle järje käest. Võid arvata, et korrastad kaost, aga tegelikult korrastab kaos sind.
[caption id="attachment_2031" align="aligncenter" width="474"]
Ivar Põllu lavastus "Öös on asju" Endla Teatris, foto: Gabriela Liivamägi[/caption]IVAR PÕLLU LAVASTUS „Öös on asju“, mis põhineb Mati Undi samanimelisel romaanil, räägib meile ühest lähimineviku ajastu elutunnetusest, kui aeg ei olnud piiratud ressurss, mis libiseb käest ja mida peab ära kasutama. Inimesed ei pürginud kogu aeg kuhugi ja kellekski, ei pidanud alatasa saavutama, rikkust ja mõjukust varuma. Kui elul on pakkuda vähem sihte, siis pöörduvad pilgud sissepoole. Katlakütja on autoriteetsem tegelane kui marksismikateedri dotsent.
Tagantjärele tundub, et selle ajastu inimestel oli aega lihtsalt olla, üksi ja üksteisega koos, vestelda ööde kaupa, pidutseda nädalaid, mõtiskleda mitte kuhugi välja viivaid mõtteid, käia seenel ja armastada aeglaselt. Kogu aeg on huvitav. Kui ühiskonnas puudub dünaamika, tööl puudub produktiivsus ja eluredelil kõrgeim pulk, siis nimetame seda stagnatsiooniks. Või ajatuseks. Nõukogude värk võiks ju seostuda halli ängistusega, aga Põllu interpretatsioonis on see pigem funky-Zeittäis noori, ilusaid ja tarku inimesi, jalas kellukesepüksid, seljas kehasse töödeldud džemprid ja peas afrosoengud. Õhk on paks diskorütmidest ning hommikusse suubuvaist monoloogidest Jungist ja kõiksusest.
LAVASTAJA ON VALINUD SOBIVAD väljendusvahendid selle ajatajuta ajastu portreteerimiseks. Laval pole narratiivse ülesehitusega stseenid, vaid pigem olukorrad, mälupildid ja heiastused. Need stseenid unustavad end lobisema iseendast iseendale, uitama lõputusse seenemetsa, sõitma taksoga suvalisse suunda, ilma sunnita kuhugi välja jõuda.
Ivarit ei kammitse lineaarne aeg, et peaks oma asjaga midagi jutustama, serveerima sõlmitust, konflikti, kulminatsiooni. Esimese vaatuse tõmbab ta lõdva randmega täispika filmi pikkuseks. Muidugi muutub Pärnu publik millalgi rahutuks, kukub köhima ja nihelema. Aga igavus pole lavastaja vaenlane, vaid liitlane. „Öös on asju“ ajal võid vabalt lasta silma looja ning hiljem jätkata nautimist poolelijäänud kohast, just nagu mõnel pikal peol ei panda pahaks, kui väsinud napsivend võtab ette väikese jõuvarumisuinaku.
PÕLLU ON ÖELNUD, ET TALLE meeldivad öö lõhnad ja valgused ning tal poleks midagi selle vastu, kui teater uinutaks publiku unele. Kuid teises vaatuses võetakse neilt armsatelt tegelastelt elekter ära. Korraga on neil pime, külm ja ebaõdus. Nad tunnevad end üksiku ja haprana, keegi on lõhkunud kestva oleviku turvamulli ja toonud ilmsiks lõpu eelaimuse. See on kafkalik tõehetk, et sul pole kontrolli isegi omaenese elu üle. Kellegi hoomamatu karvane käsi võib iga kell lülitada välja elektri, hävitada heaolu iseenesestmõistetavuse. Ükspäev oled sa vana, sõbrad su ümber on kadunud, su ideed ei maksa midagi ja sa hääbud üksikuna unustusse. Nagu Pink Floyd kuulutab „üheskoos me püsime, lahus me langeme“. Ehk on selles lõpu eelaimuses 60ndate inimväärsema ühiskonna ehitamise idealismi purunemiseleegiat, aimust, et kollektiivsus ja koosolu ei lahenda meie eksistentsi probleeme, vaid ainult varjavad neid. Et su „elu pole muud kui varjukõnd“. Seda illusiooni kandis lavastuse lõpustseen, kus publik nägi lavataustal jooksvat varjumeest, kuid tegelikult tekitasid liikumise illusiooni prožektorikiired esiplaanil seisvatel papist figuuridel.
KUI PLATONI JÄRGI ON AISTITAV maailm varjude mäng koopa seinal, on liikumine vaid paigalseisu illusioon.
Prantsuse teoreetikud Deleuze ja Guattari on määratlenud risoomset tekstimudelit, mis vastandub hierarhiliselt organiseeritud struktuuridele. Teose erinevad elemendid on omavahel otseühenduses, ilma et neid seoks keskne tüvi või telg. Seda tüüpi tekstid on vabalt voolavad, hargnevad, avatud. Nii nagu Justamendi laulus ei meeldi vangile trellid, ei meeldi Põllule ega Keerdile etteantud suletud struktuurid.