Andres Maimik näeb erootikastaari Emmanuelle’i ainetel vändatud lavastuses, et ahistamine on hall ala flirdi ja vägistamise vahel.
Seisatasin ükspäev plakati ees, mis kujutab poolpaljast Maarja Jakobsoni paokil suu ja rauge pilguga mulle otse silma vaatamas, kõrval kiri „Emmanuelle’i jälgedes“. „Oijah, seda tükki pean mina küll näha saama,“ langetasin otsuse. Ja minu palvetele vastati.
Hollandi soft-porno staar Sylvia Kristel (1952–2012) pidanuks oma eluajal pälvima Maarjamaa risti ordeni. Tal on väike, aga kandev roll meie rahvusliku psüühe vabastamisel nõukogude koleda olme ja lohutu ettemääratuse surutisest.
RÄÄGITAKSE, ET TERVE EESTI oli Tallinna kokku sõitnud, kui Soome televisioon näitas prantsuse diplomaadi vabameelse abikaasa Emmanuelle’i seiklusi. Mainitakse ka anomaalset hüpet iibepildis, mis leidis aset üheksa kuud pärast filmi esmaesitust. Jaak Kilmi on Emmanuelle’i teema tõstnud kandvaks motiiviks Soome televisiooni mõjudest kõnelevas dokumentaalfilmis „Disko ja tuumasõda“. Emmanuelle’i promiskuiteet ja kapitalistliku maailma sulneid naudinguid tõotavad dekoratsioonid sooritasid 40 aastat tagasi samasugust ideoloogilist äratustööd nagu nüüdisajal Põhja-Koreasse salakaubana smugeldatavad Lõuna-Korea seebikad. See on lubadus unelmatemaast, kus inimene on nautiv ja ihaldav subjekt, mitte mutter masinavärgis.
Oleks jabur väita, et Emmanuelle põhjustanuks Eesti vabanemise, aga kevadet kuulutav pääsuke oli ta kindlasti. Kui ma õigesti mäletan, siis väike seksrevolutsioonikegi ujus laulva revolutsiooni kiiluvees. Vähemalt mul endal, sest öölaulupeod pakkusid suurepärast võimalust lantimiseks. Rukkilillepärgadega rõõsad noorikud olid endal tšakrad lahti laulnud, piisas vaid kätest kinni võtta ning hoida nõnda ühte.
Urmas Vadi on taaselustanud Emmanuelle’i mütoloogilise olendina ja paigutanud ta Dante põrgu keskmesse, ja tema poole on julged rännumehed teel. Oma teekonnal kohtuvad nad kõiksuguste kentsakate tegelastega, külmkapi-peaministri, Hilteri ja Stalini, pedofiilse jõuluvana ja puukallistajatega. Kõik see krempel on kokku köidetud lavastuse valmimise perioodil haripunkti jõudnud ahistamishüsteeriaga. Sedaviisi materjali eri suundadest kokku kahmides on oht lämbuda postmodernse eklektikakuhjatise all või kurdistuda kujundite kakofooniast. Aga autori erioskuseks on mängulisel moel kõige kombineerimine kõigega, nii et asjade vahele tekivad uued assotsiatiivsed seosed. Ta just nagu poleks teadlik, et üks komponent on ühest konstruktorist ja teine teisest ja mingil ainult lastele omasel viisil õnnestub tal need omavahel kokku vajutada.Võtame näiteks ajatasandid. Dante kirjutas „Jumaliku komöödia“ ajal, kui moraalinormid olid veel absoluutse kaaluga. Patt oli patt ja patustaja piinles purgatooriumis ning asi vask. Emmanuelle aga esindab emantsipatiivset ajastut, kus inimene on lõpuks napsanud elu juhtpuldi enda kätte, sest kõikenägev Jumal on kodust lahkunud. Tänapäeva uusmoralistlikud kaagikohtud aga suunavad eksinuid jälle avaliku häbistuse purgatooriumisse, sest inimene ei oska kättevõidetud vabadusega muud peale hakata, kui asuda usinalt seda piirama.
URMAS VADI EKSPERIMENTEERIB ka tähendustega, nende nihutamise ja ümberpööramisega. Ühes mu lemmikstseenis esitavad näitlejad kolm korda üht ja sama dialoogi, aga rolle ja intonatsioone vahetades saadakse kolm üksteisest absoluutselt erinevat tähendust. Ahistamine ongi üks suur hall territoorium flirdi ja vägistamise vahel. Nüüd sõltub interpretatsioonist ning vastuvõtja meelestatusest, mis tegu reaalselt ärakasutamiseks kvalifitseerub. Kas ülemeelik pepupats on ahistamine? Kokkuleppimata suudluskatse? Kahemõtteline kompliment? Iseeneslik erektsioon? Üleskutse penetratsioonile?
URMAS EI PIIRDU ÜKSNES sugudevahelise lahingutandriga ning tõstatab kiusaka küsimuse, kas hoolitsemine pole kah ahistuse erivorm. Vadilikus jumalikus komöödias mõistab kodukass kohut loomaarmastaja üle, hõberemmelgas omakohut puukallistaja üle. Ime, et pidalitõbised ema Theresat Gangesesse ei viska. Kui palju üldse leidub inimlikke aktiviteete, millele saab kindla veendumusega moraalse puhtuse pitseri peale lüüa; mis oleks vabad Dante põrgu sissepääsukriteeriumidest – edevusest, ahnusest, iharusest, ülbusest, valelikkusest?
Elu paradokside esiletoomise ja sürreaalsusemaigulise tähenduste nihestamise poolest sarnaneb „Emmanuelle’i jälgedes“ legendaarsete inglise sketšisarjadega „Monty Pythoni Flying Circus“, „Little Britain“ ja „Fast Show“.
Sketšišõuga sarnaselt on ka näitlejate ansambel välja kruttinud ühise lainepikkuse. Laval on sümpaatsete näitlejate dream team: Peeter Rästas, Helgur Rosenthal ja Maarja Jakobson pole üksnes lahedad komödiandid, vaid ka täitsa tublid ümberkehastujad. Maarja võib hüpata malbe neiukese kestast jumalanna kõrgustesse, Helgur on vaheldumisi ärevil nohkar ja vuntside käes vaevlev elukapten, Peeter lülitub joviaalse pässaka rollist raevutsevaks maniakiks.
VADI SEENENIIDISTIKUNA laialihargnevat sketšidraamat hoiab koos ka Laura Pählapuu fenomenaalne lavakujundus. Siin troonib tohutu retrofutu stiilis voodi, mida kadestaks isegi Elvis Presley. Nii nagu elus, algavad lavastuses kõik sündmused ja probleemid voodis ning lõpevad ka seal. Voodist oled sa tekkinud ja voodisse pead sa kaduma!
Loomulikult nägin ma lavastuses ka üksikuid kitsaskohti, aga õnneks saab leheruum enne otsa, kui jõuan neile tähelepanu juhtida. On täitsa võimalik, et pärast sotsiaalsete ja meedialembeste teemadega mängitsemist pöördub Vadi tagasi intiimsema ja isiklikuma kraami juurde, nagu oli näiteks tema kunagine Rudolf Allaberdi lavastus.