Renate Keerdi uut lavastust „TAHE“ vaadates potsatab teatritooli kulunud istmesametile väike pisar ka selle silmast, kes põhimõtteliselt kunstitemplis kunagi ei nuta, kirjutab Andres Maimik.
Mida hekki, mehed! Kus Renate on jälle tükiga maha saanud! Pole küll plaanis muutuda kutseliseks renatoloogiks ega paažiks, kes andunult suudleb kunstnikuproua kleidipalistust. Aga midagi pole teha. „TAHE“ on nii oluline sündmus, et sellest kõrvale vaatamine oleks sulaselge desertöörlus.
Ei mäleta, et Renate lavastustes mõni normaalne tegelane normaalsel viisil oleks laval koha sisse võtnud. Nii ka siin. Tõugukesed roomavad, nutsakad veerevad, amööb luurab kardinate vahel. Mingil momendil hakkad hoomama nende algeliste eluvormide tagant generaalplaani. Nad kõik on teel üksteise poole. Ükskõik millises arengustaadiumis sa evolutsiooniredelil ka poleks, vajadus Teise järele on see tung, mis elu käimas hoiab.
Aja möödudes saavad ussikestest ja amööbidest keerukama käitumismustriga ulukid, kellel on ligimesega samuti oma asjad ajada. Renate on näitlejatelt ära võtnud kaks põhilist väljendusvahendit – hääle ja miimika. Näod on kogu etenduse vältel maskide taga peidus ning ega tegelaste suust ei kosta midagi artikuleeritumat kui ähinad ja puhinad. Aga sellegipoolest on igal elukal ilmeksimatult isikupärane maneer. Jänkutädi kalpsab ringi, sattudes kord hundionu lämmatavasse embusse, siis laseb kitsetädil end ära rääkida, siis hiilib jaole ka rebaseonu, nagu vana vändagängster muiste. Onu Remusel läheb juhe kokku, Krõlovil on täitsa kellad. Lõpuks on elajad amüsantses püramiidis, mis annab uue tähenduse ka Bremeni linna moosekantidele. Üksteise seljas elamisel on palju tähendusi – ärakasutamisest ühteheitmiseni ning lavastaja jätab metafoori lahtimuukimise vaatajale kodutööks.
Kui loomad lõpuks inimliigiks välja arenevad, siis on suhteküsimused pakitud veelgi rafineeritumasse vormi. Siin on rivaliteeti ja võimuvõitlust, enese täispuhumist ja teise tühjaksvajutamist, allasurumist, ülespeksmist, nurkaajamist ja ärapanemist. Renate ja tema stammnäitlejate Liisa Tetsmanni, Gerda-Anette Allika, Taavi Rei ning uue kuti Riho Vahtrase interpretatsioonis on need numbrid kohutavalt naljakad ja kahtlaselt elulised.
RENATE ON TALLE OMASELT jätnud ka mõned lavastuslikud nöörid ja vedrud paistma. Tegelased tudisevad pingest, kui nad üksteise otsas turnivad, ähivad ja higistavad numbrite vahel – füüsilise teatri orgaaniline ülejääk. Lavastajat ei huvita niivõrd tehniliselt perfektselt teostatud figuurid ega efektsed akrobaaditrikid, vaid ekspeditsioon keha ja meele äärealadele. Seda enam, et laval aset leidva näilise rähklemise tagant aimub tohutut distsipliini, koordinatsiooni, kokkumängu ja pühendumist.
Hollywoodi kuldaja filmistaar Spencer Tracy on öelnud, et näitleja töö pole palju enamat, kui et „õpi oma tekstiosad korralikult pähe ja ära põrka vastu mööblit“. Renate tahaks just vastupidist rõhutada – näitlejatele on lubatud füüsiliste võimete piiridel mängida, sülitada vastutuult, komistada ja kukkuda, osaleda elu suures loteriis ja lennata, vahel isegi eriti kõrgelt.
Jumala perspektiivist vaadatuna oleme kõik oma maistes kestades kohtlased tegelased, kes üritavad elu eest välja paista endast paremad, tugevamad ja nõtkemad. Nagu need tegelased seal laval, kanname suguvõsa kokkutulekutel või firmakoosolekutel ebakindlust varjavaid ühetaolisi „keep smiling“-maske ning osaleme ego-buustivais või identiteeti kinnistavais rituaalides. Elame omaloodud mängureaalsusesse sisse sellise innuga, nagu olekski tegemist „päris-eluga“. Renate organiseeritud burleskis tõuseb sotsiaalse staatuse iludusvõistluse absurd eriti valusalt esile.
Teatrisõbra rõõmuks ei jää ka lõpukatarsis tulemata. Aga see ei sünni dramaturgiliste mahhinatsioonide tulemusena, kus emotsionaalsed pumbad lükatakse täisvõimsusrežiimile, et vaatajatelt heldimuspisar välja pressida. See pööre kukub ootamatult taevast kui oktoobrikuine lumi. Tegelaste suhtemängud hanguvad selle „La grande bellezza“ ees, lavaruum trasformeerub elegantse pakkepaberi-zen’i abil metafüüsiliseks keskkonnaks. Iga ihukarvaga tajume polaartuult ja lumeväljade üksildust ja mõtleme, kelle poole küll see väike armas olend seal lõppematus tundras teel on ja mis võimalused tal üldse on. Tartu Uue Teatri kulunud istmesametile potsatab väike pisar ka selle silmast, kes põhimõtteliselt kunstitemplis kunagi ei nuta. Või noh – vähemalt sisemine pisar.
KUST, KURAT, SEE KÕIK TULEB? Inimliigil on arenenud välja keerukas mehhanism – viit meelt, mälestusi, emotsioone, kujutlusvõimet ja mõtlemist haldav kesknärvisüsteem. Aga Renatele on kõrgeima mehaaniku poolt külge monteeritud veel üks liides. See organ ei genereeri üksnes leidlikke kujundeid, vaid ka geniaalseid insener-tehnilisi lahendusi, kuidas need kujundid kõige efektsemalt esile tõsta ja särama süüdata.
Sarnaselt paljukiidetud ulmefilmiga „Blade Runner 2049“ puurdub ka Renate tükk olemise põhiküsimusse – kust punktist kasvab orgaanilisest ollusest välja asi, mida nimetada eluks. Mis on hing ja kus see peidus on? Millal saab instinktidest tahe, tajudest tunnetus ja tungidest igatsus? Aga erinevalt „Blade Runnerist“ ei uputata neid küsimusi küllusliku disaini ega new age’like õilmitsemiste sisse. Keep it simple. Elu ime on elu ise. Peaasi, et oleks, keda kaissu võtta. Ükskõik millist avaldumisvormi olemine ka ei kannaks, hoiab teda kustumatu tahe luua iseennast, tekitada uut elu. Või loomingut. Või lihtsalt olemasolu jälge. Frivoolsemalt sõnastades: elu on nagu üheöösuhe – naudi seda, kuni kestab. Paremat võimalust ei pruugi enam tulla.