Andres Maimik: Vanemuise diiplid

Eesti Päevaleht 3.04.2012

„Vanemuise biitlid” on nii sõnas kui ka pildis üli­stiilne lavatükk ja need, kes viitsivad, saavad ka erilise teatrielamuse.

Kes need biitlid õieti olid? Ma ei mõtle muusikaajaloolisel teljel, vaid semiootilises tähenduses. Biitlid ei ole ju ometi see söör Paul McCartney, kes maksab oma puujalaga ekskaasale poole kuningriigi suuruseid alimente. Ega söör Ringo Starr, kes on sage külaline Mart Juure humoreskides. Ega George Harrison, kes suri mõned aastad tagasi ajukasvajasse. Isegi mitte John Lennon, kes Yoko Onot armukadedushoos kirvega ümber klaveri taga ajas.

Meie jaoks ei ole biitlite maailmas puujalgu ja alimente, kasvajaid ega kuninganna veenilaiendeid. Mida tähistasid 60ndatel küpsusikka jõudnud rahutu Tartu humanitaarnooruki jaoks need neli ülbet potisoenguga noorsandi, kes „Hard Day-s Night” plaadiümbriselt maailmavallutaja pilguga vastu vaatavad.

Biitlid Eesti tähenduses on igatsuse representatsioon. Igatsus, mis kandus läbi raudeesriide Radio Luxembourgi ragisevate kauglainetena. Igatsus lennata piiridest üle, millegi müütilisema ja tähenduslikuma juurde. Igatsus ületada enese materiaalsus ja gravitatsioon, pääseda välja kehavälise olemise juurde. Igatsus vabaneda Tartust surutisest, ENSVst, Kaarel Irdist ja Brezhnevist. Raputada vaim vabaks mugavus-tardumusest, üles ehitada, ihu erutusest värisemas, täiesti uut paradigmat.

Risk olla igav

Mul on alust arvata, et igatsusest ontoloogilise harmoonia järele Ivar Põllu lavastus „Vanemuise biitlid” räägibki. Laval on ribikardinatega piiratud abstraktne ruum, mille sisustuselementideks on erinevas amortiseerumisstaadiumis teatritoolid ning vana telekas. Ilmuvad neli noort ja ilusat biitlisoenguga näitlejat, „All You Need Is Love” saatel
tõmbavad nad selga helesinised pallonid.

Nende hormoonidest pulbitsevad nõtked kehad väänlevad põrandal ning hing lõkerdab sees. Sest toimuma saab teatriuuendus ja kõik hea on alles ees. Seal ribikardinate taga on teine maailm – pärismaailm, on lava, on teater, on ühiskond ja seltskond, on võimumängud, on ambitsioonid ja kompromissid. On irisevad kriitikud, kelle olemasolust meile siluettidena teada antakse. Siinpool on aga neli janust kunstnikku. Hiljem tulevad ka punased, pruunid ja mustad kostüümid – kired, rutiin ja reetmine - aga praegu alles algab ajalugu.

Erinevates numbrites kannab näitlejate kollektiiv ette enamiku teatriuuenduse sõlmteemasid: karjumine ja ekspressiivsus kui uuenduslikkuse võrdkujud teatri kontekstsis (vrld. sitapurk kunstis), neljanda seina lõhkumine, elu ja kunsti vahekord, olevik ja müüdiks saamine, ansamblimängu ja laval „huvitav-olemise” küsimus, kehalisuse teema. Ühes iseloomulikus kirjakohas protestivad vanemuise biitlid konfliktile ehitatud draama vastu ning kuulutavad lihtsalt olemist, kirgast harmoonilist laval olemist.

Dialoog jõuab välja paradoksini – kui sa lihtsalt oled, võid riskida võimalusega olla igav. Kui sa oled aga igav, ei haara sinu kirgastunud lavaolemine vaatajat kaasa. Aga miks peabki kogu aeg kedagi kaasa haarama, miks peab kogu aeg midagi juhtuma? Miks ei võiks olla vahel ka igav? Omal moel võtab see väitlus kokku „Vanemuise biitlite” kontseptsiooni. Ning peegeldab mitmeid kaasaegseid suundumusi nii teatri kui kinodramaturgias (prooviks siiski vältida hinnang-mõistet „uussiirus”).

Risk jääda hajusaks

Riskid, mida Ivar Põllu intriigi-keskse dramaturgia hülgamisega võtab, on täpselt samad, mida kogevad ka kineastid, kes hülgavad angloameerikaliku narratiivse dramaturgia. Kui sul ei ole konkreetse selgrooga lugu, siis riskid jääda hajusaks, kui sul ei ole keskset konflikti, siis riskid võimalusega vaatajaid mitte haarata, kui sul ei ole eluliste probleemidega selgeid karaktereid, võid jätta vaataja ilma samastumisvõimalusest. Et kes neist biitlisoenguga tüüpidest on kes, kes kellega elab või kes kellega magab?

Originaal-teatriuuendajal Jaan Toomingal on vist päris raske ennast lavalt üles leida. Kindlasti ei ole see mugavusteater, kus kõik emotsioonid ja intensioonid ämbriga pähe kallatakse. Siia peab täiega sisse puurduma, ilmutama valmisolekut pingutama, et fragmentidest terviklikku pilti kokku saada. Aga teinekord risk õigustab võtmist – need, kes tahavad ja viitsivad mõttega kaasas käia, saavad tavalisest teatrikogemusest hoopis erineva elamuse.

Vanemuise biitlid on palju introvertsem lavastus kui ülevoolavalt estraadlik „Ird K”. Nalja saab vähem, lugu on tinglikum, tegelased pigem abstraktsioonid kui konkreetsed suurvaimud, keda annab värvikalt parodeerida. Suhte kaks-, kolm- ja nelinurkade asemel on pigem vinjetid võimalikest invariantidest, dialoogid esseistlikud mõtiskelud, mõnikord liigagi teoreetilised, et olla näitlejatele suukohased.

Aga ikkagi tuleb tunnustada Põllu ja kompanii kompromissitut julgust liikuda publiku kosimisest edasi keerukamatele radadele, otsida oma teatriuuendust. Sest lasub temagi kohal Eesti Teatri suur vari, eriti pärast Ird K-ga saavutatud patsutusi ja pärgamisi. Teda tuntakse, teda jälgitakse. Võiks ju pohhuistlikult rokkida ja rollida, kui vaid seda Vanemuist ees ei oleks. Suu laulab „All You Need Is Love”, süda sees aga pööritab „Kungla rahvast”.

Mis veel öelda? Ahjaa - „Vanemuise biitlid“ on nii sõnas kui pildis: kostüümis, lavakujunduses, näitlejate koosluses ja kujundites überstiilne lavatükk. Nii et, need, kes sellesse uuenduste kammajaasse ei viitsi süveneda, saavad nautida puhast ilu.