Annemari Parmakson: "Eluaeg": ei saa korraga näha postkasti kõiki külgi

Annemari Parmakson, kultuur.err, 8.09.2016


"Eluaeg"
Labürintteatriühendus G9 + Tartu Uus Teater
Esietendus 4. septembril
Mängivad Piret Simson, Maarja Mitt, Siim Angerpikk, Kristel Maamägi, Keili Retter, Inga Vares, Kristo Kruusman, Mari Mägi, Markus Robam jpt




Igasugu rännakud ja tuurid on kunsti ja linnaruumi kogemise vormidena juba mõnda aega popid olnud, eriti Tartus. Tänavu näiteks etendus teist hooaega Tartu Uue Teatri mastaapne rännaklavastus "Odysseia", linnafestivali UIT programmis olid muu hulgas tuurid Tartu linna pööningute, salapaikade ja kogukonnaalgatuslike ühisaedadega tutvumiseks; tänavakunstifestivali Stencibility raames on võimalik giidi juhendamisel Tartu tänavakunstiga tutvuma minna nii rattaga kui jalgsi; et nimetada vaid mõned hiljutised sündmused. Võiks öelda, et tuurikultuur õitseb.

Üks mõneti sarnane ilming on ka Labürintteatriühenduse (LTÜ) G9 looming: alates 2013. aastast on see rühmitus veidi erinevates koosseisudes loonud publikut kaasavaid rännaklavastusi. 2015. aastal pälvisid nad ka etenduskunstide ühisauhinna ning nende uuslavastus kuulub sel korral peamiselt teatriauhindade laureaatidele ja nominentidele keskenduva Draama festivali programmi.

LTÜ G9 ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus “Eluaeg” esietendus 4. septembril ning on ilmselt G9 seni ruumilises mõttes ulatuslikem teos. LTÜ põhituumikule lisaks teevad kaasa mitmed Uue Teatri näitlejad ja teisedki, ent kuna nad ise tegijate väljatoomisel lavastajate, etendajate, kunstnike jt võimalike rollide vahel eristusi ei tee, siis ei hakkaks ka mina siin kedagi nimeliselt välja tooma. Lavastuse mastaapsus on aga kooskõlas teose pealkirjaga: on ju eluaeg maksimaalne ühe inimese poolt vahetult kogetav aja hulk ja kogu sisu, mida see mahutab. Niisiis, üpriski pretensioonikas ettevõtmine.

"Eluajal", nagu G9 etendustel üldse, võib vahepeal kergesti tekkida tunne, nagu oleksid oma riidekapist Narniat avastamas. Etendusele minnes on kõhus elevuse ja lootuse segune, samas pisut ebakindel tunne, mis etenduse käigus pingestub sedamööda, kuidas argireaalsus järk-järgult fantaasiaga läbiimmutatud saab. Seda, mis, kus ja kellega täpsemalt "Eluaja" etendusel aset leiab, ei saa siinkohal palju selgemalt kirjeldada ka seetõttu, et üheks labürintteatri tüüpi lavastuste võlu oluliseks elemendiks on etteaimamatus. (Seda siiski mitte hirmutava ehmatuse, vaid pigem mööduvalt võõralt pälvitud ootamatu naeratuse laadis.)

Lisaks aga on iseäranis G9 seekordse lavastuse puhul tegemist kogemusega, mis koosneb iga osaleja (sõnad nagu “vaataja” või “teatrikülastaja” siin hästi ei päde) jaoks erinevatest osistest eri järgnevustes. Paljugi sellest, mida konkreetsel osalema saabunul kogeda õnnestub, sõltub juhusest, ning siin on ka omad ohud. Võib juhtuda, et mõne teelise kogemus saab sündmusterohkem kui teise oma. Ent kuidagi ei saa salata ka inimese enda valikute, loovuse ja eriti just avatuse rolli. Osalejale esitatakse aina kutseid, mõned otsesed-suusõnalised, kuid rohkemgi on need peidetud keskkonda, esemetesse, helidesse. Etendusele tulija võib enda hooleks võtta neile vastamise. Tegu on osalusteatriga, ent osavõtmine on selles mõttes turvaline, et inimesele jäetakse valdavalt ruumi otsustamaks ise oma kaasatuse määra üle.

Lisaks sellele, et põhistruktuuri sees on osalejate kogemused varieeruva ülesehitusega, on lavastuse teemagi selline, mis rõhutab väga subjektiivset ja ainulaadset vastuvõtuprotsessi. Lavastuse aineseks näivad olevat mälestused: terved eluperioodid, pikemad lood ja lühemad seigad, ähmased assotsiatiivsed seosed, mineviku udupildid. Ühest küljest satub osaleja niiviisi hulga teiste inimeste mälumaterjali keskele. Teisalt jällegi viivad sealt igalt poolt seosed teda aina sügavamale iseenda meenutustesse. Seejuures põimuvad nii "Eluaja" peamises füüsilises toimumispaigas kui ehk ka osaleja mõtteis isiklikud mälestused teiste räägitud lugudega, unistuste ja uitmõtetega, raamatuist loetuga, nii et kohati ei olegi enam võimalik ühtesid teistest eristada. Sellised vigurlikud mängud mäluga. Võid avastada, et teater leiab suuresti aset hoopis sinus eneses ning võib seal jätkuda veel mõnda aega pärast etenduspaigast eemaldumist.

"Eluaja" mõju ongi selles mõttes kahetine: kauemaks võib kestma jääda etendusest alguse saanud sisekaemuslik ahelreaktsioon, ent kohapeal etenduse aegruumis on oluline roll ka oma ninaotsast kaugemale, teise inimeseni ulatumisel. Selle väljenduseks võivad olla nii väikesed inimliku kontakti momendid põgusa pilguvahetuse kujul kui ka enne jutustamata lugude jagamine esmakordselt kohatud inimesega. Lisaks on lihtsalt huvitav, kuigi mitte üllatav täheldada, mil määral grupitunne inimeste käitumist uudses olukorras mõjutab. Parafraseerides üht teist Tartus sel sügisel etenduvat lavastust: inimene tahab olla inimesega.

Teise teguviisidest enda omadele kinnitust otsima paneb vahel ka etenduse struktuuriline avatus. Samuti ilmneb uut infot (verbaalset, visuaalset, füüsiliselt tunnetatavat jm) kohati palju järjest ja hoobilt tabamatutes seostes, nii et mulje tervikust kipub kaootiliseks. Temaatilised seosed lavastuse suuremate osiste vahel annavad endast siiski märku osalejat järgnevaks eelhäälestades. Samuti jääb infohulgast hoolimata lavastusest meelde hulk G9-le omaselt häid leide keskkonnast inspireerumise vallas.

"Eluaeg" püüab tasapisi tasalülitada mitmeid mõtte- ja käitumisstampe, mis tänapäeva tüüpilisel ajaga võidu jooksval rööprähklejal peaaegu instinktideks on kujunenud. Sinna hulka kuulub ka ärevusttekitav hirm millestki ilma jääda, mitte kõike (eriti seda, mida keegi teine kindlasti kogeb) kuulda-näha saada. "Eluaeg" ei lase ühel end kõigist külgedest seirata, ent see nägu, millega ta sulle otsa vaatab, on üleni sinu päralt.