Areen / Dramaturg Aare Pilv: „Noortel on selge tunne, et me elame mingi suure katastroofi eel“

Areen, Eesti Ekspress, 19.02.2025

Kultuurikeskustelus on kerkinud teravalt esile küsimus: „Millest noored päriselt mõtlevad?“. Selle küsimusega tegeleb ka Tartu Uues Teatris peagi esietenduv „HYMN“. Lavastuse autori ja lavastaja Jarmo Rehaga ning dramaturgi Aare Pilvega vestleb Katariin Libe.

Jarmo Reha ja Aare Pilv toovad lavale juba neljanda ühise lavastuse. Reha on autor ja lavastaja, Pilv dramaturg – nende uus teos „HYMN“ esietendub Tartu Uues Teatris veebruari viimasel õhtul.

„HYMN“ „tahab tabada noor olemise tunnet. Tahab OLLA noor,“ ütleb lavastuse annotatsioon. Ja eelmisel nädalal kirjutasid lavastuse loojad pressiteates: „Meie lavastus „HYMN“ tegeleb just nimelt küsimusega, kas noorte hääled on ühiskonnas kuuldavad, millised on nende unistused, kas nende vaatepunkti võetakse arvesse“, millega teater reageeris hulga segadust tekitanud salapärase Nora Maria Londoni esseele, rõhutades, et autor ei olnud päriselt noor ja noortega tuleb dialoogi astuda näost näkku.

Möödunud nädalal andis palju kõneainet essee, mis oli kirjutatud noore inimese, 18aastase neiu perspektiivist. Ainult et see ei olnud tegelikult noore inimese kirjutatud. Pean silmas Kultuurkapitali esseevõistluse võidutööd, Nora Maria Londoni „Kuidas me tapsime püha“. Teie valmistate praegu ette lavastust noortest. Kuivõrd see essee väljendab neid seisukohti, mis on neil noortel, kellega teie olete lavastuse jaoks rääkinud?

Jarmo Reha: Valmistame ette lavastust noorusest ja kokkukõlkseid noorte ja selle teksti vahel on. Foon tundub päris. Aga meie jaoks on oluline, mis positsioonilt keegi tõene on. Meie püüd lavastust „HYMN“ luues ei ole võtta sõna noorte eest, vaid olla dialoogi tekitajaks – sest meil on vaja üksteist kuulata, kui me otsime ühist tulevikku.

Aare Pilv: Me tegime lavastuse tiimi poolt ka avalduse Nora Maria fenomeni suhtes – meie jaoks on probleem, et tegelikult see ei ole noore inimese hääl, aga hõivab koha, mis peaks kuuluma noorele.
Kui tekstist endast rääkida, siis mingil üldisel määral seal tekstis on sarnane tunne sees, mida mõned meiega vestelnud noored on väljendanud – et ühiskonnas tundub olevat mingi stagnatsioon, mis vajaks mingeid uusi ideid. Ja ilmselt see mängib kaasa ka tolle essee esilekerkimises – et ollakse ootel ja haaratakse kinni kõigest, mis tõotab mingit värsket vaadet.
Aga kui esseed lähemalt lugeda, siis muidugi paistab välja, et see on kellegi unistus, millest noored võiksid mõelda. Mulle näib, et tegelikud noored mõtlevad pisut maisematest asjadest – hoolivusest kaasinimeste suhtes, sõdimise lõpetamisest, üksteise kuulamisest.

Kas noortele pole siis häält antud? Milles see väljendub ja miks see sind muretsema paneb?

Reha: Noorte pärast mul muret ei ole, mure võiks olla Eesti riigi pärast. Meie rahvuskultuurile panid ikkagi aluse noored, noored on meid alati vedanud, aga praegu võib tajuda, et noorte hääled ja mõtted pole kusagil kohal. Noored inimesed otsustavad lahkuda riigist või elust. Sel aastal kärbiti näiteks noorteorganisatsioonide tegevustoetust 35%.
Mulle näib, et tegelikud noored mõtlevad pisut maisematest asjadest – hoolivusest kaasinimeste suhtes, sõdimise lõpetamisest, üksteise kuulamisest.
Me oleme lavastuse jaoks teinud noortega intervjuusid ja pidusid, nad on kirjutanud meile tekste. Nad tunnevad, et nad on millestki välja jäetud, aga samas on nende peal panused, et nemad teevad kõik korda.

Paljudele tundub, et noored on võõrdunud meie inforuumist ja kolinud TikTokki. Teie ei ole seda täheldanud?

Reha: Noored ei käi ka väga teatris. Aga miks nad siis ei käi? Kas teemad ei tööta või me ei käi ajaga kaasas? Me tajume jah, et noori ei ole, aga kus nad on ja mida nad teevad? Jah, nad on TitkTokis, aga TikToki kaudu teavad nad riigikogu kohta rohkem kui meie. Intekatest tuleb välja, et nad on väga kursis sellega, mis toimub, ja neil on kopp ees.

Pilv: Nad ei ole kadunud, nad on teises kohas. Ongi huvitav teada saada, kus nad siis on ja mis nad seal mõtlevad.

Reha: Kui me küsime neilt, mis oleks teie sõnum Eesti riigile, siis nad ütlevad, et kuulake meid.
Ja kui me kuulame, siis mida nad öelda tahavad?

Pilv: Minul on tunne, et nende põhiline sõnum on: olge empaatilised, olge hellad. See pole mingi suur ülesehitusprogramm, mis neil põues on, see puudutab pigem emotsionaalset kliimat. Kui nad ütlevad, et kuulake meid, siis sellega mõtlevad nad üksiti, et olge tundlikud. Nad tajuvad ka, et ühiskondlik kliima on läinud hästi vastanduvaks ja karmiks.
Möödunud aastal tegi Värske Rõhk projekti, milles saadeti noored erinevatele vabatahtlikele töödele ja pärast noored kirjutasid sellest. Nende hoiakust tuli välja, et kõik muu võib olla metsas, me ei tea, mis maailmast ja kliimast saab, aga kõige olulisem on olla olemas vahetult end ümbritsevatele inimestele. Minu jaoks on näiteks kõige puudutavam fenomen ööhaldjad, kes käivad pidudel üledoosis inimesi aitamas.

Te olete ise ka noored olnud. Kas see, mis nemad räägivad, erineb sellest, mida teie kunagi tundsite?

Reha: Ma ütleks, et nii avatud silmadega ma ei olnud. Aukartus tekib isegi.

Pilv: Minu nooruses ei olnud sellist teadlikkust, et inimestevaheline empaatia on nii oluline.

Reha: Mina olen 91. aasta laps, minu generatsiooni mentaliteet oli saavutada, kehtestada, võidelda endale koht ise kätte. Jõuda kuhugile, et siis hakata elama. Nemad ütlevad, et palun saage aru – elu ilu on lihtsates ja väikestes asjades meie ümber. Kui küsida, mida nad soovivad, siis nad vastavad, et aega oma lähedastega koos olla.

Pilv: Kui ma olen olnud mingites vestlustes, kus on koos minuvanused ja praegused noored, siis tuleb sealt välja, et noortel on suhteliselt selge tunne, et me elame mingi suure katastroofi eel, kas siis kliima või millegi muu pärast. Mina olen kasvanud üles õhustikus, kus ei olnud karta mingit suurt kokkukukkumist. Ma ei ole noorena arvestanud ega ei arvesta ka praegu selle võimalusega – mõistuslikult saan ohust aru, aga see pole mul kontides. Mingis mõttes on noorte kontekst palju pessimistlikum ja selle taustal tulebki välja, millel siis on päriselt mõtet. Et mõte on just sellel, mis on praegu meie ümber.

Reha: Aga me oleme muidugi teadlikud, et on erinevaid noori ja kõigiga me kohtuda ei jõua. On ka midagi uut – noorte seas on tekkinud klassivahed.

Mitte ainut majanduslikud?

Pilv: See saab alguse majanduslikust poolest, aga läheb edasi sinna, et kes mis kultuuri tarbib, kes mis kohtades liigub. Mina oma noorusest sellist asja ei mäleta, sest siis olid 90ndad ja kõik olid vaesed. Aga nüüd on ka noortel endil teadlik taju klassivahedest. Siin oli väga hea näide sellest – üks keskkoolitüdruk rääkis, et nende klass pidi minema klassiekskursioonile Indiasse. Aga sul ei olegi 1400 eurot?

Teie lavastusega on seotud ka rahvaalgatus, millele kogute hääli. Sellega tahate muuta Noor-Eesti manifesti, Gustav Suitsu kirjutatud „Noorte püüded“ kohustuslikuks lugemiseks kõigile riigikogulastele. Miks te just selle 120 aastat vana teksti valisite?

Pilv: Sellepärast, et see on alustekst. See on seesama tekst, kus on kirjas „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“. See on ainus, mida inimesed tavaliselt sellest tekstist teavad. Aga Suits räägib seal ka, et noorus kohustab, ta räägib sellest, et on vaja leida üksmeel.
See tekst pani aluse Noor-Eesti liikumisele, mis on põhimõtteliselt kogu eesti moodsa kultuuri alus. Tasuks meelde tuletada, et see „Eesti projekt“, mille sees me elame, on väga noorte meeste ja naiste poolt alustatud. Suits oli sel hetkel 21aastane, tema mõttekaaslased olid umbes sama vanad, mõni nooremgi. See on nende unistus, mida me elame. Aga kas me teame, millest tänapäeva 21aastased unistavad? Võib-olla me saame selle järgmise 120 aasta plaani neilt kätte, mitte tänastelt 50aastastelt.
Seda teksti lugedes tundub, et eestlus on jälle veidi sarnases kohas. Tolleks hetkeks, 1905. aastaks, oli 1870ndatel tärganud rahvuslus mandunud ja pragmatism üle võtnud. Ja nüüd on sama tunne: kunagi olid 90ndad, kui vabariikluse nimel oldi valmis kartulikoori sööma, aga nüüd küsitakse, et kas sellist Eestit me tahtsimegi.

Mingis mõttes on see ka paratamatu?

Pilv: Jah, asjad käivadki lainetena, ongi 30–40aastased tsüklid. On mingi murrang, selle pealt elatakse ja siis tuleb stagneerumine ja jälle murrang. Aga kui see murrang tuleb, siis kas me teame, mis kujul ja kust poolt ta tuleb? Ja kas me oleme selleks valmis? Kas me saame sellest kasu, kui ta tuleb? See on dialoogi küsimus nooremate ja vanemate vahel. Kui see murrang tuleb niimoodi, et me ei ole selleks valmis, siis see on lihtsalt mingi murdumine. Aga võib-olla saab selle teha laineharjaks.
On ka midagi uut – noorte seas on tekkinud klassivahed.

Reha: Eks see paratamatus ole, et üks hetk oleme me kõik vanad. Me vaatame selle protsessi raames ka seda, mis see noorus üldse on. Me kõik oleme noored olnud, see on miski, mida me edasi pärandame. Et noortel on see jõud, ramm, julgus. On huvitav, et etümoloogiliselt on sõna „nuor“ algne tähendus ligane, märg. Nagu miski, mis alles võrsub ja tärkab. See ongi tärkav ja unistav eluetapp. See ongi meie ühise asja kütus.

Öeldakse, et siis on õigesti elatud elu, kui oled noorena mässaja ja vanana konservatiiv.

Pilv: Jah, on ütlus, et kui sa ei ole noorena sotsialist, siis sul ei ole südant, ja kui sa ei ole vanana konservatiiv, siis sul ei ole mõistust. Jaa, tõenäoliselt on niimoodi, et kui inimene vanemaks muutub, ta lihtsalt hakkab hoidma mingitest oma asjadest kinni, sest ta on neisse sisse kasvanud, aga küsimus on selles, et kui see alalhoidlik hoovus ja see muutuv, uuendav energia, midagi koos teevad, kas siis sellel on elujõudu.
Suits kritiseerib selles tekstis oma kaasaegset ühiskonda, kasutas sageli sõna „skeptitsism“. Mulle tundub, et ta mõtleb selle all küünilisust. Ta justkui viitas sellele empaatia puudumisele, millest te rääkisite.

Pilv: See skeptitsism tähendab Suitsul eelkõige minnalaskmismeeleolu, passiivsust. Ma ei tea, kas seda saab üks-ühele tänapäeva üle kanda. Mulle tundub, et noored on mingis mõttes üsna skeptilised laias plaanis, aga nad ei ole kindlasti ükskõiksed.

Reha: Ma pigem näen, et skepsis tuleb tänapäeval mingil viisil pettumusest.

Pilv: Ühest intervjuust tuli välja, tänapäeva noored ei saa päris hästi aru, mis see Eesti on, sest nad ei ole kogenud aega, kui Eestit ei ole. Aga ma ei tea, kas see teeb neid Eesti suhtes skeptilisemaks.
Mina olen oma põlvkonna suhteliselt tavaline esindaja ja minul on alati väike skepsis just tänu sellele, et mina olen näinud seda, kui punased laulud järsku muutuvad Eesti lipulauludeks, ja mul on tunne, et see on tegelikult tühi koht, mida võib täita mis tahes sisuga. Eesti riigi diskursus on lihtsalt üks ideoloogiline diskursus paljude seas, see pole ainuvõimalik. Need praegused noored võtavad seda Eestit palju loomulikumalt, nii nagu seda võiks võtta. Nad ei ole patrioodid kuidagi projekti korras.
Kui vanasti oli hästi selge, et maailmas oli kaks poolust – Nõukogude Liit ja läänemaailm –, siis võis ette kujutada, et meil võib siin küll halvasti olla, aga läänes on ju hästi. Ja samamoodi olid lääne vasakpoolsed kriitilised kapitalismi suhtes, aga neil oli lootus, et Nõukogude Liidu projekt võib siiski hästi minna. Tänapäeval pole enam kahte poolust, nüüd on igal pool perses. Selle poolest on noored võib-olla skeptilisemad. Nad teavad, et valget laeva ei ole kusagilt tulemas, kui seda ise ei ehita.

Reha: Noored näevad, et nad ei saa endale kodu soetada, ei saa endale mingeid asju lubada, läänemaailm on vananev. Noorte peal on üha rohkem kohustusi. Hetkel on vist ühe tööealise inimese kanda 1,5 pensionäri, 20 aasta pärast juba 2,3 pensionäri.

Vaikus.

Reha: Kohati, jah, selle asjaga tegeledes on laua ümber väga palju vaikust... Noortes on küll soovi elada ja saavutada, aga on tajuda et nad ei tee seda teiste arvelt, ja see on ilus.

Võib-olla on see ikkagi eelneva põlvkonna saavutus ka? Võib-olla see tuleneb ka nende kasvatusest?

Pilv: Mingil määral kindlasti.

Reha: Üks noor ütles ka intervjuus väga teadlikult, et meie generatsioonil on uued probleemid, sest meie kohtame neid täiesti esimest korda.

„HYMN“ ei ole teie esimene ühine lavastus. Kuidas teie koostöö sündis ja miks te olete jäänud koos looma?

Reha: Kokku saime me niimoodi, et ma leidsin kohvikust Aare Pilve tõlgitud Aleksei Gastevi „Töölislöögi poeesia“. Ma ei teadnud Aarest mitte midagi. Ma lugesin selle läbi ja mõtlesin, ahah, sellest peaks midagi tegema. Võtsin Aarega ühendust ja kutsusin dramaturgiks.
Kui olime selle ära teinud, tundsime, et peaks veel koos tegema. Ma ei võta seda lavastajarolli niimoodi, et ma tulen mingi oma totaalset visiooni ellu viima, vaid et ma olen alati protsessis viimane vastutaja ja juhin protsessi. Kui läheb halvasti, siis on minu probleem, kui on hästi, siis on kõigi oma. Ilma Aareta nagu ei plaanikski midagi teha. Mulle meeldib naljaga öelda, et me oleme nagu sukk ja saabas. Aare on sukk ja mina olen saabas.

Miks niipidi?

Reha: Sest mina vajadusel lendan jalg ees ja Aare...

Pilv: Mina hoian sooja.

Reha: Aare tõmbab tegelikult niite. Aare on see mastermind. Ei, tegelikult see on ikkagi sünergia, me täiendame üksteist, meil on pidevalt avastamist ja mõtlemist.

Pilv: Jah, nii on. Mina teadsin Jarmot sellest ajast, kui ta oli lavakas ja neil olid teatris NO99 diplomilavastused. Sealt jäi Jarmo juba meelde, et oli selline huvitav kuju. Kui Jarmo mulle helistas, siis mõtlesin, et selle ma proovin ära. Jarmoga on huvitav asju koos teha, sest Jarmo ei mõtle, et teeme lihtsalt teatrit. Iga tema lavastus on talle eluliselt vajalik. Ja see on asi, mille peale viitsiks oma elu kulutada.

Reha: Jah, ma kindlasti mõtlen, et kui teha, siis asja eest. Niisama ei ole mõtet, niisama võib midagi muud teha.

Mingis mõttes selline südameverega tegemine kulutab ju ennast rohkem?

Pilv: Ma ei tea, kas kulutab.

Reha: Ega ta alati lihtne ei ole jah. Eile just Aarega arutasime, et jälle peab uut jalgratast leiutama. Aare ütles, et alati peab.

Aga kui üks jalgratas on olemas, võiks seda ju uuesti kasutada?

Reha: (naerdes) Ma ütlesin sama.

Pilv: Väga lihtne on võtta mõni varem tehtud vorm ja teha järele. Teine asi on aga teada, et mul on midagi öelda, mida ma õigupoolest ei oska veel täpselt formuleerida, aga ma tahan selle ära öelda ja siis otsida selle jaoks vormi. See ongi jalgratta leiutamine, kui sa otsid võimalikult mõjuvat ja täpset vormi sellele, mis sul öelda on.

Reha: Uut vormi on iga kord vaja luua sellepärast, et me üritame olla võimalikult tundlikud selles osas, millest üldse lavastust teha. Praegu näiteks on tunne, et kedagi on unustatud või maha jäetud või kellelegi pole häält antud.