Kas teile on tuttavad sellised tunnete terminud nagu etterath, watashiato või hiybbprqag? Veidraid kahetsustermineid ja nende poeetilisi tähendusi näitleja Grete Jürgensoni elus ja lavastuses „Abrakadabra“ kaardistab Katariina Libe.
26. oktoobril esietendus Tartu Uues Teatris Johan Elmi lavastus „Abrakadabra“, milles teeb kaasa teatriga veidi rohkem kui aasta tagasi liitunud Grete Jürgenson (30). Lavastuse alusmaterjal on John Koenigi teos „Dictionary of Obscure Sorrows“ (lavastuse autori tõlkes „Ähmaste kahetsuste sõnastik“), mille puhul on tegemist sõna otseses mõttes sõnaraamatuga, poeetilise kogumikuga sõnadest, mis tähistavad tundeid, mida oleme vast kõik kogenud, aga pole seni osanud sõnadesse panna.
Koenigi uudissõnu saab lugeda ka veebilehelt dictionaryofobscuresorrows.com. Satun seda lehitsedes sedavõrd suurde vaimustusse, et otsustan ka näitlejannale sööta ette oma lemmikuid.
Etterath – tühjusetunne pika ja vaevanõudva protsessi järel – peale kooli lõpetamist, operatsiooni või oma pulmi –, mis tekitab kergendusetunnet, et pingutus on läbi; aga samas paneb igatsema pinget, mis andis su elule sihi.
Kas peale esietendust tunned etterath’i?
Jaa, täiega. Loomulikult elab lavastus siis edasi ja kohtub publikuga, aga mingi kulg on ka läbi saanud. Mida lähedasem, isiklikum ja olulisem see protsess mulle on olnud, seda tugevam see tunne on. Ma tegelikult naudin seda väga. Oled tühjust täis ja samas on see kerge, vaba, klaar.
Kuidas saab üldse teha lavastust sõnaraamatu põhjal? Kuidas te materjalile lähenesite?
Me lugesime seda raamatut, arutasime, tõime näiteid oma elust ja tõmbasime paralleele teiste teostega. Tegime etüüde, pikemaid või lühemaid improvisatsioone ja kirjutasime. Materjal tuligi kokku paljuski nende improde pealt.
Watashiato – uudishimu, milline on olnud sinu mõju teiste inimeste eludele; mõtisklemine selle üle, millised sinu pahatahtmatutest tegudest või ammu unustatud sõnadest võisid anda nende elule uue suuna viisidel, mida sa kunagi näha ei saa.
On see tunne sulle tuttav?
Jaa, sellel sõnal oleme me ka proovides pikalt peatunud. Ma vist pigem ei mõtle eriti sellele, kelle elu ja kuidas mina olen mõjutanud. Muidugi, kui saad aru, et oled kellegi suhtes ebaõiglaselt ja hoolimatult käitunud, siis kahetsus ja häbi on ikka kohal. Aga sõnaga watashiato tuleb pinnale pigem see, kuis teised mind on mõjutanud.
Enne Tartu Uut Teatrit töötasid kuus aastat Rakvere teatris. Kas mõni kolleeg jättis seal sulle sügava jälje? Kuidas sa meenutad üldse seda aega?
Heade tunnetega. See oli mu esimene teater ja lavastused, milles seal mängisin, olid ja on mulle väga olulised. Ühena mitmetest näiteks Bergmani „Nagu peeglis“, mille lavastas Madis Kalmet. Selle lavastusprotsessi kergus, helgus ja põhjalikkus, lisaks lugu ise, mõjutasid mind palju. Selles mõttes oli see ka ju huvitav aeg, et läksin Rakverre otse pärast Viljandi kooli lõpetamist. Selline tunne on, et selle kuue aastaga muutus ja juhtus kuidagi väga palju. Sinna jäid väga head kolleegid ja sõbrad.
Mida sulle tähendas sellekevadine parima naispeaosa nominatsioon Eesti teatri auhindadel?
See oli muidugi väga rõõmustav ja julgustav. Salingeri jutustuses „Franny ja Zooey“ ütleb üks tegelane teisele, et alati on publikus üks Paks Proua, kelle jaoks on just see asi, mida sa praegu teed, maailmas kõige tähtsam.
Kui palju sa mõtled sellele Paksule Prouale?
Seal loos ongi ta ju justkui südametunnistus. Näiteks. Võib ka muid sõnu kasutada. Jutustuses ütleb tegelane teisele, et kas sa ei tea, et Paks Proua ongi Kristus ise. Aga kuidagi see, et katsuda enda suhtes ausaks saada või jääda, on küll oluline.
Hiybbprqag – tunne, et kõik originaalne on juba tehtud; et Petri tass, millel leiab aset inimkultuuri eksperiment, on ammu täis ja nüüd toimub seal vaid lõputu vanade klišeede omavaheline ristamine, millest sünnib vaid radioaktiivset kurbuselöga.
Kas hiybbprqag on sulle tuttav?
See praegu küll hirmu ei tekita. Olla originaalne lihtsalt originaalne olemise pärast ei tundu huvitav. Vajadus tingimata ainulaadne olla ei käivita, ei aja hommikul teki alt välja. Samas tahaks radioaktiivse kurbuselöga taastootmist ikka vältida.
Mis sind ajab siis teki alt välja?
Vist mingi sügavalt ebaoriginaalne, tuhandeid kordi läbi katsutud otsing. Teatritegemine ja -vaatamine teeb mind tõesti õnnelikuks. Teater kui platvorm ja võimalus selleks otsinguks ja kogemuseks köidab. Küllap on see seotud ka sellega, et eeldab ja võimaldab keskendumist pikema aja vältel. Ja et seda tehakse enamasti teistega koos.
See tunne ei ole kunagi ära kadunud?
Ses mõttes ei ole, jah. Muidugi, mõnikord ajab närvi ja ei ole mingite asjadega nõus ja kindlasti ei ole ju kogu aeg hästi. Siis, kui ei saa aru; kui väsimus on tuimaks teinud; kui on tunne, et need tundlikud kohad, millega võtta vastu partnereid ja maailma väljaspool proovisaali ja etendust, on umbes ja kinni.
Millest see tekib?
Eks vist erinevalt. Vahel sellest, kui segadus kestab liiga kaua. Kui ma ei saa hästi kaua – liiga kaua – pihta, et mida me siin ajame ja kuhu mina selles süsteemis praegu paigutun; mis vahendeid ma peaks kasutama ja kuidas tegutsema, et siis koos liikuda. Kui see tunne kestab liiga kaua, siis tuleb mingi lukk ette.
Ellipsism – kurbus sellest, et sa ei saa kunagi teada, milliseks ajalugu kujuneb; et sa pärandad kohusetundlikult edasi meie elu anekdooti, saamata kunagi teada selle kõige puänti; seda, mille nimel inimesed kannatasid; nägemata kõikide inimeste pingutuste vilja.
Kui palju mõtled sellistes kategooriates?
Kindlasti mitte iga päev. Aga ma tahaksin näha küll, mis on kahesaja või tuhande aasta pärast. Kas üldse midagi on.
On sul usku, et inimkond tuleb näiteks kliimakriisist läbi?
On küll. Minul küll lapsi pole, aga mul siiski on raske nõustuda sellega, et kuna maailm on nii pekkis, siis ei tohiks lapsi saada. Üks sõber ütles kunagi, et kui lapsi ka poleks, siis oleks ju päris hull.
Kas sa valutad millegi pärast maailmas eriliselt südant?
Seal raamatus on üks sõna, mida ma praegu ei mäleta, aga mille tähendus on umbes nii, et „süü- või häbitunne selle pärast, et hoolimata sellest, et olukord maailmas on katastroofiline, elad sa ikka üle oma isikliku elu väikeseid juhtumisi“. See on ju absurd, et mulle tundub minu enda valu suurem sellest, et inimesed kusagil praegu päriselt surevad ja piinlevad. Peab kuidagi katsuma seda fookust enda nabalt muudele nabadele juhtida.
Mingisugune siplemine on sees. Küllap kogu toimuvast. Nii sees- kui väljaspool.
Mis mõttes siplemine?
Nagu mingit laadi rahutus. Ilmselt sellestsamast rahuta olemisest maailmas.
Midsummer – 26. sünnipäevapidu, päev, millest alates noorus ei ole enam vabandus; aeg, millal peaksid hakkama lõikama vilju ka juhul, kui külvatu ei ole veel kasvamagi läinud. Hetk, millest alates päevad hakkavad tunduma järjest lühemad, kuni isegi õietolm hakkab sulle meenutama peagi saabuvat lund.
Sa tähistad kohe 30. sünnipäeva (intervjuu toimus enne Grete sünnipäeva - toim.). Milline peaks olema üks 30aastane inimene meie ühiskonnas? Tunned sa, et on mingid ootused või eeldused, millele ta vastama peaks? Peaks ta olema midagi enda jaoks selgeks mõelnud?
Mulle tundub, et kui sa jõuga üritad midagi selgeks mõelda, siis ei pruugi pihta saada. Ei teagi, kas takerdub asi sellesse, et selgeks mõtlemine ise saab tähtsamaks kui teema või kogemus. Aga need hetked, kui ma korraga saan millestki aru – või vähemalt mõneks ajaks tundub, et saan –, on imelised. Avastamisrõõm on võrratu tunne; eriliselt kehaline kuidagi... Ju need õnnehormoonid sel hetkel naha all kõvasti pidu panevad. Ka meie lavastus küsib, et kui hakata midagi väga ära sõnastama, kas siis ei lähe miski muu sellega kaduma. Kas hõrk tundmatu ei muutu nõnda jäädavalt väiksemaks?
Aga mul on tunne, et vilju olen ma oma elus kogu aeg saanud maitsta. Ei ole olnud tunnet, ei õudselt pingutan mingis suunas ilma midagi tagasi saamata.
Vellichor – veider igatsus, mis tekib antikvariaatides, mis kätkevad endas justkui võimalusi ajahüpeteks, olles täidetud tuhandete raamatutega, mida sa ei jõua kunagi lugeda, igaüks neist lukustatud omasse ajastusse, köidetud kinni nagu vana ruum, mille autor on hüljanud aastaid tagasi.
Jaa, Rüütli tänava antikvariaadis rullub see laine eriti ümber. Ka raamatukogudes. Aga ta on selline mõttemäng, romantiline unistus. Vellichor’i tekitab seal vist see hoomamatu hulk, olgugi et raamatuid riiulitel on vägagi võimalik kokku lugeda. Aga see hoomamatu hulk mingit muud ainet, mis nende kõigi kaante vahel on...
Millised on üldse sinu suured teatri- ja raamatuelamused viimasest ajast?
Nüüd loetlen mitu Draamateatri lavastust. „Üks helevalge tuvi“ – see, kuidas Teele Pärn ja Kaie Mihkelson seal on, on väga mõjuv. „Erakõnelused“ ja „Vend Antigone, ema Oidipus“. Lauri Lesta installatsioon „Hungermusik“ festivalil Hungerburg2024.
Lugesin sel suvel uuesti Jaan Kaplinski raamatut „Seesama jõgi“. Eelmisel korral umbes viis aastat tagasi lugesin seda talvel. Aga tänavu suvel – kuna loo tegevus toimub ka suuresti suvel – oli see uus elamus. Ka „Lõikejoon“, autor Carolina Pihelgas.
Kas sa loed tihti raamatuid mitu korda?
Kui nad on mulle meeldinud, siis küll. Mul tekkis 7. klassis traditsioon lugeda iga suve alguses uuesti „Kääbikut“, see kestis mul veel ülikooliski. Ilmselt sellepärast, et see on muinasjutt, seiklus ja ees ootas suvi, igatsesin vabadust ja minekut. Viljandi teatrikooli lõpuaastatel vahetas selle välja „Meister ja Margarita“.
Kenopsia – kõhedakstegev, hüljatud õhustik, mis valitseb kohtades, mis on tavaliselt inimestest tulvil, ajal, kui need on hüljatud ja vaiksed – näiteks kooli koridor õhtusel ajal või hämar kontor nädalavahetusel.
Kui tihti sa istud tühjas teatrisaalis?
Tartu Uues Teatris olen vähem seda teinud, aga Rakveres ikka käisin istumas. See on rahulik, soe ja meeldiv. See on kuidagi väga eriline tunne, et sa oled nii suures ruumis täiesti üksinda.
Grete Jürgenson
Sündinud 24. oktoobril 1994.
Lõpetas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti erialal 2017. aastal.
Aastatel 2017–2023 töötas näitlejana Rakvere teatris.
Alates aastast 2023 augustist Tartu Uues Teatris.
2021. aastal lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti magistriõppe.
Mänginud mitmes teleseriaalis, näiteks „Klass: Elu pärast“ ja „Õnne 13“.
Nominatsioon naispeaosapreemiale Eesti teatri auhindadel 2023 Mirjami, Sigridi ja Jete rollide eest lavastuses „Kotka tee taeva all“ (Saueaugu teatritalu).
„Abrakadabra“
Autor-lavastaja Johan Elm.
Laval Eliise Metsanurk, Grete Jürgenson, Juhan Soon, Markus Truup.
Esietendus 26. oktoobril Tartu Uues Teatris.