Draama blogi: "Eluaeg": Keili Retter ja Liis Viira

Draama 2016 blogi, Greta Külvet

Kuna kumbki teist pole elukutseline näitleja, siis mind huvitab kuidas te ennast laval olles tunnete?

Keili: Üllatavalt hästi. Kui ma tavaelus olen väga häbelik ja isegi klassi ees esinemine ei ole kerge, siis siin on see nauditav. Kuna me loome oma lood ise, siis see on nii hingelähedane, et ei teki esineja rolli. See on nagu suhtlusvorm ja siis ei tunneta lava ja soorituspinget nii suuresti.

Liis: Muusikuna ma olen harjunud suhtlema ainult muusika kaudu. Mu nõrgem külg ongi suhtlus publikuga, mida aga ootab ka kontserdipublik.

Millised on teie lood?

Keili: Mina stsenograafina otsin tuge keskkonnast, mis inspireeriski mind oma mälestusi sorteerima. Üks lavastuse osa on teekond Tartu linnaruumis. Toomemäel on palju tõuse, puid, käsipuid. Mulle tundus, et käsipuu võib suures plaanis viia usalduse küsimuseni. Minu loos ongi need inimesed ja olukorrad, mis on minu elus olnud vajalikud, et saaksin edasi minna. See on turvatunde ja usalduse lugu.

Mis neid erinevaid lugusid ühendab?

Liis: Need tulevad ühise katuse alla kokku – tegemist on eluajaga. Lähtekohaks on sündmused, mida kõik inimesed on elus kogenud. Kõik on tõenäoliselt tundnud kaotusvalu, rõõmu või häbi. Kõik on tundnud igatsust, aga igaühe lugu seoses igatsusega on täiesti erinev. See on võõra inimese loo tajumine oma raamistikus.

Keili: Me üritame inimestele luua keskkonna, kus nad oleks piisavalt lõdvestunud, et mälestused nende sees aktiveeruks.

Milline roll on “Eluajas” publikul?

Liis: Põhimõtteliselt sama roll, mis meil – peegeldamine. Piirid varem majas olnute ja etendusele tulijate vahel kaovad.

Keili: See on seisundi-lavastus. Muusika, ruumid ja karakterid loovad publikule seisundi, kus nad saavad häbi tundmata enda sees trippida.

Küsis : Greta Külvet