Ligi viietunnist vaatemängu „TAPTY1985. LASKUMINE ORGU“ võib vaatama minna mõningase pelgusega, ent lahkuda õnnestub rõõmsameelselt.
George Orwell kujutas oma 1949. aastal ilmunud maailmakuulsas ulmeromaanis „1984“ totalitaarse kontrolli kõhedaid äärmusi. Vaevalt osanuks ta ette näha, millises tragikoomilises absurdis mõned kümnendid hilisemas Nõukogude Eestis tegelikkuses elati.
Ivar Põllu on Tartu Uue Teatri suures suvelavastuses võtnud ette taaralinna kultuurielu pisut enne laulvat revolutsiooni. Ajal, mis jäi justkui lootusetuse ja lootuse, vabaduse puudumise ja vabaduse vahepeale. Ajal, mil tuli vingerdada tsensorite ja võimude vahel, sahkerdada parema elu nimel, nikerdada mingil moel tähenduse leidmise ja endast jälje maha jätmisega. Ehk siis õigupoolest - aeg nagu aeg ikka! Ja tänu oma sisemisele absurdile ometi selgelt eristuv, nagu Põllu on suutnud nii nostalgitsemist kui ka täielikku karikatuursust vältides näidata.
Enne sisuni jõudmist tuleb siiski harjuda vormiga. Kes näinud Põllule lavastajapreemia toonud suurejoonelist „Serafimat ja Bogdani“ või teisi Uue Teatri rändlavastusi, on ehk mõningase koolituse saanud. Kohanemist võib „TAPTY1985“ vajada isegi sellisel juhul. Nimelt on pika tribüüni ees laiuv piklik lava - õigupoolest lihtsalt Tartu Keskpargi puudealune maakamar - jaotatud kolmeks mõtteliseks osaks.
Igaühel neist leiavad aset eraldiseisvad stseenid, mille heli jõuab omakorda vaid vastava sektori kõrvaklappidesse. Ühe lavamaailma sees asuvad seega igal ajahetkel vähemalt kolm erinevat.
Alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama
Hakitud terviku tehnikat võib tänaseks nimetada üdini põllulikuks. Kui „Serafimas ja Bogdanis“ liikusid näitlejad läbi võsa, et mängida kordamööda kahel eri poolel asuvale publikule, siis seekord on jaotutud suisa kolmeks.
Paljude huulilt kaikus pärast esietendust küsimus, milline on parim sektor alustamiseks ja milline lõpetamiseks. Üldine kogemus paistis aga järjekorrast olenemata sarnasena. Esimene vaatus kulub igal juhul osaliselt harjumiseks. Valitud vormivõte nõuab parajat tähelepanu keskendamist, kuna tähelepanu tõmbab ka nii-öelda väljaspool oma sektorit toimuv.
Olin juba valmis pealkirjastama arvustust „Viis tundi võsas“ või „Võsa keset linna“, kuid õigupoolest on „TAPTY1985“ eelkäijast sirgjoonelisem - sisuliselt mängitakse samad olukorrad läbi kolm korda järjest, vaataja saab vaheaegadel aga sektori kaupa liikuda ning niimoodi lõpuks tervikpildi kätte. Harjumisraskustele vaatamata tundub lõpuks, et see kõik võiks kesta kauemgi.
Tehnilist keerukust arvestades on märkimisväärne, et nelja ja kolmveerandi tunni jooksul jäi heli õigel hetkel õigesse kanalisse jõudmise osas kõrva vaid üksainus aps. Kuidas näitlejad selle kõik läbi teevad, on veelgi muljetavaldavam. Vorm tingib küll tõsiasja, et eraldi särada on osalistel keeruline, kuid tänu osavale suhtlusele publikuga eristuvad eriti noored talendid. Mitmed kõige meeldejäävamad stseenid on Kirill Havanski päralt ning peaaegu terve aja mõjub magneetiliselt tõeliselt suurepärasesse vormi kerkinud Maarja Johanna Mägi.
Kõike toimuvat rütmistab seejuures muusika, mille eest hoolitsevad väikestesse puust kuutidesse suletud ning vahepeal ka toimuvasse seotud Kulno Malva ja Tõnis Kirsipu. Trummidest ja akordionist piisab täielikult, et luua ootamatult kirev helipilt, mille meeleolud veavad Vennaskonnast Justamendini. Lisaks kõlavad mitmed rahvalikud hitid ja katked luuleklassikast.
Kõige muljetavaldavamad on hetked, kui kolm stseeni ühtäkki sünkrooni jõuavad. Sektorites edasi liikudes saabki selgeks, et näitlejad ei mängi mitte üksnes oma stseene, vaid kommenteerivad kõrval toimuvat ja ehitavad olukordade vahele sildu, kõik on seotud. Nii hakkabki algse segaduse keskele tekkima niidistik ja avanema Põllu ning kaasdramaturg Katrin Ruusi mängulisus.
Üdini Tartulik
Paljud viited on väga Tartu 80date kultuurielu spetsiifilised. Nii mõnegi täpse päritolu üle käis arutelu ka kohalike seas. Liigset eksimist väliskülalisel siiski peljata ei maksa. „TAPTY1985“ on kahtlemata läbinisti Tartu, aga seda mitte kuidagi tõsimeelses patriootlikus mõttes, vaid ikkagi muigvelsui, kordamööda nii imetledes kui ka tögades.
Oma osa saavad nii ühtaegu Nõukogude Liidu eri otstes esinev ansambel Suveniir (üks paremaid sketše) kui ka kogu SüKu/Siuru saaga ja mullune kultuuripealinna aasta. Meeldejäävaid repliike on hulgi - ennekõike ilmselt igas vabakonna taustaga vaatajas kibemagusat äratundmist tekitav „ja ongi kaasamine selleks aastaks tehtud“ ning kantrilainet iseloomustav „sisult rahvuslik, vormilt mõttetu“.
Kokku moodustub omamoodi kollaaž aja- ja ajastutajust - omamoodi Lõuna-Eesti „Disko ja tuumasõda“. Ometi ei ole tegemist üksnes minevikus surkimisega. Kuna aluseks on toonased kultuuritegelased, oli enne etendust mõningane hirm Suurte Meesloojate heroiseerimise ees. Õnneks asjata, sest irooniast laval puudust ei tule. Vaid päris viimane stseen, publikut kaasa ärgitav „Tõuse üles ja läheme ära“ esitus, mõjub eelneva kõrval sobimatult pateetilisena.
Igikestvad otsingud
Kujutatud ajastupildis peegelduvad ka kõvasti universaalsemad olukorrad. Näiteks segajatest pidurdatud vestlus, kus tegelased teineteist ei kuule, kajab vastu ka tänapäeva ühelt poolt võrgustunud ja samas üksteisest täiesti mööda rääkivas maailmas.
Üheks läbivaks motiiviks saab mis tahes tähenduse ja tähenduslikkuse leidmine nii loomingus kui olemises laiemalt. Kirjanik on mures oma tähtsuse kadumise pärast, muusikud arutlevad oma identiteedi üle, rabelev šveitser püüab kaose keskelt oma väikest õnnekildu välja raiuda. Kõik ajalised otsingud muutuvad korduvaks, tsükliliseks, ajatuks.
Eks ole samasuguste eneseotsingutega kultuuriruumis tegelenud ka Tartu Uus Teater. Mullune suvi veedeti Narva-Jõesuus suurejoonelise „Hunberburg2024ga“. Nüüd on naastud kodulinna ja räägitakse kodulinnast. Kuigi Uus Teater kahvatub ressurssidelt ja mõõtmetelt Eesti suuremate teatrite kõrval, on ta jalajälg kahtlemata märkimisväärne. Nii Tartu mõistes kui ka kaugelt laiemas tähenduses.
Kaduvuse eest pole aga kaitstud keegi. Diskobiit läheb edasi ja nii annabki lavastusele rahvusvahelisema raami briti popbändi Dead or Alive hitt „You Spin Me Round (Like a Record)“, millest saab lavastuse kõige korduvam muusikaline motiiv. Kõik kordub ja möödub, möödub ja kordub taas. Möödujatele võib see vaatepilt näida vahepeal koomilisena - mitusada inimest tribüünidel, klapid peas, tosinkond näitlejat nende ees täielikus vaikuses võimlemas. Selline see Eesti suveteater on - veidi absurdne ja veider. Õnneks, nagu tõestab „TAPTY1985“, mõnikord ka päris võrratu.
„TAPTY1985. LASKUMINE ORGU“
● Lavastaja Ivar Põllu ● Dramaturgia Ivar Põllu, Katrin Ruus ● Kunstnik Kristiina Põllu ● Valguskunstnik Rene Liivamägi ● Muusikud Kulno Malva, Tõnis Kirsipu ● Laval Maarja Johanna Mägi, Maarja Jakobson, Elise Metsanurk, Helgur Rosenthal, Kirill Havanski, Juhan Soon, Erik Richard Salumäe ● Esietendus 22. mail Tartu Keskpargis
Andrei Liimets