Tartu Uus Teater võttis Narva-Jõesuus ette ainulaadse ja potentsiaalselt kaelamurdva teatrisündmuse korraldamise.
Hungerburg2024 purustas kõik ootused liivaks ja tähetolmuks, kirjutab Andrei Liimets.
Enne möödunud nädalavahetusel Ida-Virumaa mereäärel maandumist tasub korra hüpata aastatagusesse aega. Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 ettevalmistused ja ürituste eelteavitus olid täies hoos ning tähelepanu alles eelmise suve viimastel üritustel, kui ühtäkki ilmus silmapiirile salapärane Hungerburg2024. Müüki pandi väike arv hirmkalleid passe, mille eest pidi saama... seda täpselt ei öeldudki. Ligipääsu mustale kastile, milles lubati viie päeva jooksul kobaretendust, teatrifestivali, kunstiritriiti või tont-teab-mida-täpselt.
See, mis lõpuks Narva-Jõesuu lagunevas Mereranna puhkekodus toimus, vältis kõiki neid määratlusjooni ning tegeleski piiride, piirangute, definitsioonide ja tähenduste leebe lammutamisega. Lammutamisega, sest julgelt mindi ajaloo, mälu, eesti-vene suhete, kohaliku identiteedi, igaühe heaolu alustalade kallale. Leebe, sest kui kõik eelnev kõlab hirmus pretensioonikalt ja väljakutsuvalt, siis Tartu Uus Teater pakkus samal ajal ka võimalust igapäevamelust puhata, argikärast välja tulla, vaimu ergastada. Nagu kirjeldas teatri vedur Ivar Põllu suve hakul: valida sarnaselt spaateenustega vastavalt oma soovidele ja rütmidele erinevaid kultuurilisi protseduure.
Triiv mineviku, oleviku ja tuleviku vahel
Hungerburg2024 omamoodi manifestiks võinuks pidada Põllu enda igat päeva alustanud lavastust „Mälestus-märgid“ - kahetunnine triiv Narva-Jõesuu muuli juurest laevaga mööda Narva jõge piirilinnani välja.
Mis algas poeetilise tuurina ida ja lääne piiril, muutus märksa filosoofilisemaks mõtiskluseks mälust, tähendusest, identiteedist, vägivallast, meist ja neist, maailma tükeldamisest, lahterdamisest ja nimetamisest. Lavastaja Põllu meistriklass oli valida grupijuhtideks Maria Listra ja Rasmus Kull, kelle omavaheline keemia oli niivõrd võluv, et tahtnuks nende seltsis jõele sõitma jäädagi. Korraliku trenni said ka esitajate häälepaelad, sest kuuldavale toodi muusikanumbreid Wagnerist šlaagriteni ja vene rahvamuusikast kohalike pophittideni.
Nagu paljud Hungerburgi lavastused, toimis „Mälestus-märgid“ ühtaegu mitmel tasandil, ilma et need teineteist tühistanuks või kahandanuks.
Esiteks hariva ekskursioonina poliitiliselt ülimalt laetud piirkonna mälukihtide ja arhitektuurisoppide vahele. Teiseks justkui sarnaste tuuride pehme paroodiana - sõnaga „mälestusmärk“ käidi ringi loovalt ja paljud kõlaval häälel välja kuulutatud monumendid jäid kas vaateväljast eemale või olid lihtsalt ammu mulla ja metsa alla mattunud (eks olnudki selles asja iva). Kolmandaks hoopis laiema filosoofilise mõtisklusena, miks me sellist formaati või selliseid tähendusi vajame, miks oma maailma harjumuspärasel moel tükeldame, nimetame, määratleme.
Ja neljandaks ikkagi meeli paitava puhkusena. Põllu tekst oli nimelt täidetud mõnusast eneseirooniast, soojast huumorist, provokatiivsest kõdist meie enda mina- ja mälupildi tallaalustele. Samamoodi toimis samuti Põllu kokku pandud, Martin Korgi läbi viidud arhitektuurituur „Hungerburgi tondilossid“. Ehkki üht-teist sai teada ka kohalike ehitiste kohta, oli samal ajal tegemist justkui ökoloogilise ajalooga, kus suure osa tähelepanust said inimtsivilisatsiooni näilisi varemeid enda alla matvad looduskihid, nendega omakorda suhestuvad inimmustrid, kultuurisopistused ja müüdid.
Täiesti eraldi preemiat väärt kuuldemängu oli oma lapsepõlvelinnast kokku pannud helilooja Janek Murd, kelle „Minu Narva-Jõesuud“ ristas 14 osa ja kolme tunni jooksul isiklikke ja ühiseid meenutusi. Sama julge isiklikkusega sööstis Murd oma juurte kallale tema emast rääkivas sümpaatses lühifilmis „Kaie“, millega koos linastus spetsiaalselt festivaliks valminud kassetis Maria Reinupi „Hungerburg: Inimesed“, kus sai aimu elust suvituslinnas ka hooajavälisel ajal läbi kohalike pilgu.
Ilmselt vabastas Hungerburg nii mõnegi külalise Narva-Jõesuu ja kogu Ida-Virumaaga seotud eelarvamusest. Ehkki tasapisi üha enam omaks võetav, näib see kant läänesuunast ikkagi paljudele võõra, metsiku ja suisa kergelt ohtlikuna. Kas vaatamata või just tänu sellele on suvituslinnas põimunud ka üsna ainulaadselt rikkalik valik kultuurikihistusi, mida avastada, soovi korral vahepeal kohalikes spaades ja pikal rannaribal lösutades. Ilmselt pole liig väita, et Hungerburg tõi vähemalt sel suvel ühe linna Eesti kultuurikaardile sama võimsalt nagu esimene Arvamusfestival kunagi Paide.
Kogu selle riskijulgusega võib väita, et Hungerburg on festival, mida mõneti seda adumata oli Eesti kultuurikaardile hädasti vaja. Samas ei maldaks ka kohe kuulutada, et korraldatagu seda uuesti, sest sellisest formaadi- ja järjepidevuskohustusest vabanenuna saigi kogu maagia Mereranna puhkekodus sündida.
Hirm juhtumise või mittejuhtumise ees? Ilmselt kogu Hungerburgi eredaimaks elamuseks osutus Andreas Aadli „Club Paradise“. Kui viimati tegeles Aadel Uue Teatri „Tundmatute asjade metsas“ meid ümbritsevate füüsiliste esemete tähendusega, siis seekord kaotati tuttav füüsiline ruum pea täielikult. Sisenejad suunati kohe loobuma oma nutitelefonide sõltuvuslikust seltsist, et katta klappidega nii kõrvad kui ka silmad.
Ühe meele mängust välja lülitamine pole otseselt uus võte, kuid see mõjus ometi võimsa teeviidana tümpsuvasse teispoolsusse, kus poolteise tunni jooksul juhatati kinnisilmi istuma, liikuma, tantsima, karaoket laulma, võõraid inimesi puudutama, spordivõistkonnaks koonduma ja ennekõike iseendasse vaatama. See oli rännak liminaalsesse ruumi, viies korraga minevikku ja tulevikku, samal ajal rahustades ja aktiveerides, sundides ümber mõtestama puhkamise ja pingutamise vahekorda, kutsudes usaldama ja lõdvestuma täiesti muutunud keskkonnas. „Kas sa kardad, et midagi juhtub? Või seda, et midagi ei juhtu?“ kõlas vahepeal klappidest tuumküsimuse ja mingis mõttes kogu Hungerburgi ambitsioonikust ilmestava motiivina.
Ootamatuisse paikadesse viisid rändama teisedki lavastused. Rene Liivamäe „Mann Und Licht“ koosnes näiteks üksipäini kuraditosina toa vahel liikumisest, millest igaühes avanes stseen veidi kafkalikult klaustrofoobsete elementidega muinasjutust, abstraktsest armastusloost mehe ja valguse vahel. Lummava tehnilise teostuse kõrval jäi sisuline tervik ehk märksa hõredamaks, kuid festivali ühe eredama pildina sööbis mällu laest alla langev lamp, millega voodil lesides tõtt vaadata.
Sarnaseid ruumirännaku, lavastuse, kuuldemängu ja installatsiooni piire kombati pea igal puhkekodu korrusel, kust võis leida veel näiteks suurepäraselt lagunenud ruumidesse paigatud sürrealisminäituse, Lauri Lesta mahajäänud kodumasinate helidest loodud raju installatsiooni „Hungermusik“, Priit Loogi düstoopiliselt mõjuvate fotode väljapaneku ning kaks korda päevas esinenud, Hungerburgi orkestriks ristitud ja kinosaali peale kontserdilava ka muhedaks kabareeteatriks muutnud ansambli Ouu.
Tavatut asukohta rakendasid veel võrratult alati intrigeeriva Renate Keerdi „Kahheldraal“ ja Joel Väli „Backtothebeach“ - ainsad lavastused, kus publikul tuli istuda harjumuspärasel tribüünil. Esimene toimus suletud sanatooriumi kaua kasutuseta seisnud tühjas basseinis, mis andis lavastusele ainulaadse visuaalse vertikaalse sügavuse. Keerdile omaselt oli lavastusse peidetud rohkelt tähendusi ja isegi hajus narratiiv, kuid nauditav oli see ka puhtalt vaatemänguna, kus vorm ise ongi sisuks. Nii asusid seitse naist mängima omamoodi naiseks olemise ajalugu, mõtestama ümber sellega kaasnevaid piire ja klišeesid, murdma lahti metafoorsetest kettidest.
Kauni „Kahheldraali“ kõrval osutus „Backtothebeach“ kuuldu põhjal ilmselt publikut enim kahte lehte löönud katsetuseks. Rannas vedelemine on minu jaoks alati absurdse maiguga olnud. Trotsid lõputut liiva, nahavähki ja veelgi tapvamat igavust, et end mõlemalt poolt grillida nagu pelmeeni. Jõesuu rannal pakutigi peesitamisjuhendi satiiri või kunagise NO-teatri „Klounide hävitusretke“ suvisel mereäärel. Kamp veidraid tegelasi saabus kaunile rannaribale, et end seal päikese käes sisse seada, kuid pingutatud idüll võttis üha ogaramad mõõtmed, oma suvekuningriigi loomiseni välja. Kestuselt võinuks julgelt jääda lühemaks, sest kippus venima, ent mööda jalutavad inimesed, mängivad lapsed, klähvivad koerad ja vahepeal vaateplatvormile ukerdanud segaduses onu vaid lisasid enne vägevat lõppakordi loojuva päikese saatel merre jalutamisega absurdile hoogu.
Piiridest priiks
Kodumaistel kriitikakorüfeedel on väsitav komme oma maitse põhjal kitsalt piiritleda, mis on õige teater ja mis üldse on teater. Kogu Hungerburg oli üks suur piiridest lahti laskmine ja näitamine, kui palju asju saab teater olla, kuidas kogu elu võib teatriks muuta.
Ehk parimaks ja kõige isiklikumaks näiteks sellest sai „1:1“ - kohtumine ühe osalt rolli etendava, osalt lihtsalt iseendana külalist võõrustava näitlejaga ühes ruumis tosinast. Kõigile oli ette antud üldine teema, aga muus osas lubatud täita tunnike neile ja külalisele sobilikul moel. Kuitahes uhkelt seda ehtida, on ka kõige professionaalsem ja parem kriitika lõpuks ikkagi ühe subjektiivse kogemuse kirjeldus. Siit siis siinkirjutaja subjektiivne kogemus.
Istusime äsja üliägeda lennuga lavaka lõpetanud Kristin Pritsiga rõdul, joonistasime, jõime kohvi ja rääkisime teatrist, Vanemuisesse tööle asumisest, unistustest, eesmärkidest, hirmudest, kunstist, kriitikast. Natuke nagu lihtsalt ühe toreda inimesega tutvumine, natuke nagu võõrastevahelise nähtamatu barjääri murdmine, natuke nagu rahulik hetk oma mõtete peegeldamiseks, natuke nagu teraapiaseanss. Mis siis on selles kõiges teatri ja mitteteatri piir või vahekord? Absoluutselt ükskõik. Oli väga ilus, kosutav ja ainulaadne tunnike, nagu oli seda kogu Narva-Jõesuus ellu kutsutud Hungerburg2024.
Veel hiljuti võis õhus tajuda kerget pinget, miks Tartu 2024 suure suvelavastuse „Rahamaa“ tegi hoopis Tallinna Draamateater ja Tartu Uus Teater kolis kultuuripealinnast teise Eesti otsa. Eesti teater ja tänavune suvi on sellest lõpuks vaid võitnud, teoks saanud kaks ilmselt kogu kohalikus teatriloos märgilist sündmust ning mõiste „suveteater“ omandanud ühtäkki hoopis uue sisu ja võimaluste horisondi. Vähem piire ja rohkem nii julgeid kultuurialgatusi, palun.