Eesti Päevaleht / ARVUSTUS | „TAPTY1985. Laskumine orgu“ on korraga estraad, punk ja rokenroll, suurepärane teater

Liis Seljamaa, 26.05.2025, Eesti Päevaleht

Ivar Põllu „TAPTY1985. Laskumine orgu“ on lavastus, mida vaatad ka lausvihmas, viis tundi, naeratus näol.

Ma ei ole Ivar Põllult vist otse küsinud, miks nõukogudeaegne Tartu kultuurielu talle nii suurt huvi pakub, et selle teema juurde ikka ja jälle tagasi tulla. Iseäranis need 1980-ndad, kümnend, millest nii mina kui ka tema isegi üht-teist mäletame, olgugi läbi lapse silmade. Aga midagi selles ajas ja neis inimestes on, sest otseselt või kaudselt asjaga seotud lavastusi on tal sündinud varsti juba kahe käe sõrmede jagu.

See pole isegi mingi lugu

Nimetan siin sissejuhatuseks triloogia „Armastus, teater, hullus ja surm“, mis ühendab kolm lavastust: „Endspiel“, „Ird K“ ja „Vanemuise biitlid“. Lavastust „1987“ võib nimetada ehk esimeseks katsetuseks tuua lavale minnalaskmismeeleolu, mis pika okupatsiooni lõpus tekkinud oli. Veel mõned aastakümned ning mälestus teistsugusest Eestist oleks võib-olla pöördumatult kadunud, meist järgmise põlvkonna kultuuriline mälu lõplikult rikutud.

Ligi viie tunni jooksul mängitakse ette kogu okupatsiooniaegne emotsioon.

„Laskumine orgu“ on selle idee pikem, selgem ja parem edasiarendus. Ligi viie tunni ja kolme vaatuse jooksul mängitakse ette kogu okupatsiooniaegne emotsioon, alustades šokist ja vastupanust, lõpetades kohanemise, leppimise ja meeleheitega. „Selles loos ei ole ühtegi kangelast. See pole isegi mingi lugu. See on lihtsalt üks kokkusattumus. See on ajast, mil elame meie.“

Läbi kumab aga praeguste kunstnike frustratsioon, et oleme teel kohta, kuhu ei plaaninud minema hakates üldse jõuda, ning kõik katsed vankrit pidurdada näivad selle hoopis kiiremini liikuma panevat. „Ma lihtsalt olen oma aega oodanud, aga seda ei tulegi. Ma olen kehvad pakkumised tagasi lükanud, aga häid pakkumisi ei tulnudki. Ja nüüd ei tule ka kehvasid. Mulle ei tule isegi punaseid tellimusi. Meile siia Tartusse ei tule enam isegi ilusaid punaseid suuri tellimusi. Me oleme lihtsalt kaluriküla lennuvälja külje all, kus tehakse lillepilte ja maastikumaale, jauratakse vaimust ja kepitakse.“

Ivarpõllulik teatrivorm

Ei tea, et meil keegi peale Põllu niisugust „kõrvaklapiteatrit“ viljeleks. See nõuab muidugi väga hoolikat komponeerimist, et kõik tükid lõpuks kokku kõlama hakkaksid. Meenutagem siinkohal Peipsi-äärset „võsalavastust“ „Serafima + Bogdan“ ning mullusuvist „Hungerburg2024“ Narva-Jõesuus. Publik vahetab etenduse jooksul kaks korda isekohta, näitlejad mängivad loo kolm korda ette, iga sektori jaoks on oma vaade, aga kõik pildid jooksevad aeg-ajalt üksteise sisse. Mina sain vaatamist alustada keskmiselt tribüünilt ja sellelt positsioonilt tundus lugu kõige loogilisemalt jooksvat, tegelikult pole vist suurt vahet, millise pildiga alustada. Nähtavuse mõttes ei loe istekohtki eriti midagi, mingi nurga all jääb igal pool mõni puu ette, mängitakse ju pargis. Aga tingimata tuleks need kõik ära vaadata, sest muidu ei ole kõik seosed arusaadavad.

Lavastuse kodulehel nimetatakse tükki (ilmselt irooniliselt) tragöödiaks.

Lavastuse kodulehel nimetatakse tükki (ilmselt irooniliselt) tragöödiaks. Mõned laulud on küll minoorsed ja ka pessimistliku sõnumiga, aga tegelikult pole asi üldse nii tume, isegi kui arvesse võtta helisid, mida Kulno Malva oma akordioniga esile manab. Muusika on lavastuses väga olulisel kohal, esiteks lauldakse kogu aeg ning pillimehed (peale Malva panustab trummidega Tõnis Kirsipu) dikteerivad tegelikult kogu tempo. Tepandi vahetub Pedaja, Toomemets Kappeliga, aga lavastuse muusikaline tegija on kahtlemata Justament (ehkki Suveniir saab dramaturgiliselt isegi rohkem tähelepanu). Olgem ausad, 1985. aasta Tartus oligi Justament tegija. Samuti oli seda Runnel, kelle sulest on pea poolte laulude tekstid.

Näitlejatest on „vana kaardiväena“ laval Maarja Jakobson ning Helgur Rosental, noorem rahvas Maarja Johanna Mägi, Elise Metsanurk, Kirill Havanski, Juhan Soon ja Erik Richard Salumäe pole Uue Teatri lavastustes ka enam algajad, nii et kogu ansambel kõlab suurepäraselt kokku. Ajastule iseloomulik vormiriietus, mille autor on Kristiina Põllu, muudab nad välimuselt nagunii ühesuguseks „keskmiseks nõukogude inimeseks“. Kostüümide kõnekaim osa on püksid, mis tolmumantli alt paistavad punased, põlvest ülespoole aga juba võrdlemisi kahvatud. Nagu tavalised ENSV-redised ikka, pealt punased, seest valged. Ka lipud, millega läbivalt vehitakse, on võrdlemisi väsinud ja pleekinud. Aga mida muud 70 aastat pärast revolutsiooni enam oodatagi.

Lavastuses on mitu tähenduslikku monoloogi, minu jaoks olulisema kirjutas Ivar Põllu luulevormis Maarja Jakobsonile esitamiseks:

Uku Masing*, ta oli üllas

Nii tagasihoidlik ja hea

Meid rumalaid võtaks ta sülle

Ja paitaks hellalt me pead

Kuid selleks ei olnud tal aega

Sest tööd oli palju ju tal

Vaja maalida, tõlkida, mõelda

Ja elada põlu all

Tee tema juurde ei rohtund

Ei rohtunud peenradki seal

Seal tunda sai, kuidas on olla

Võlumaailma serva peal

Sakslasi tõesti ta vihkas

Ja saksasid vihkas ta ka

Ta leidis, et mõistmine itta

Võis olla meile ka hea

Suur Masing, su võitlus ei lõppe

Sest meie jätkame siit

Loeme Alverit salaja kodus

Kuni lõppeb NSV Liit

Lõpetuseks ilmast

Õhtu, kui mina teatris käisin, kandideerib edukalt kõige halvema suveteatriilma tiitlile. Etenduse alguses sadas kergelt, sealt edasi läks aga ainult hullemaks, kuni kolmanda vaatuse alguseks kallas juba ohtralt ja nii peaaegu südaööni välja. Külm oli ka, sest pane ükskõik kui õiged riided selga, mitu tundi vihmas istumist leotab lõpuks läbi, isegi kui tribüüni kohal olevad puud osa vett kinni peavad. Positiivse poole pealt: nägin ainult kahte sääske, kes olid suures šokis, ning ega nii hästi sisse pakitud inimeste kallale naljalt ükski vereimeja ei pääse ka.

Halva ilma esikolmikusse jõuab veel „Serafima + Bogdani“ etendus, mida Tartu Uus Teater mängis Peipsi ääres. Vihma eriti nagu ei sadanudki, aga kuna olime alahinnanud jahedat suveõhtut, ilmudes kohale kerges rõivas nagu mingid algajad, lõpuks lihtsalt vappusime külmast.

Kõige tugevamini ligunesin vabaõhuetendusel läbi, kui Emajõe Suveteater teist hooaega Toomel „Robin Hoodi“ mängis. Oli üldse väga vihmane suvi, mänguplatsile tekkis lõpuks paras tiik ja viimase etenduse teise vaatuse alguses sadas nii kõvasti, et näitlejate juttu ei olnud kuulda.

Kõik need olid pikad etendused ja publik ei lahkunud ekstreemsetest tingimustest hoolimata. Seekord Tartu Keskpargis kolm inimest minu ees (ja kaks kõrvalsektsioonis) andsid pärast teist vaatust alla, aga teised jäid kohale. Head teatrit vaatab publik ka lausvihmas, viis tundi, naeratus näol.

Ainult sellest on kahju, et külma tõttu ei jaksanud pärast etendust pikemalt jutlema jääda. Selline lavastus lausa vajab muljete vahetamist. Loodame siis tulevikuks paremat ilma, et teatriõhtu täiuslikult lõppeda saaks.

*1985 on Uku Masingu surma-aasta.

Hinne: 5/5

LAVASTUS

„TAPTY1985. Laskumine orgu“

Muusikaline kollaaž provintsilinna elust mõned aastad enne laulvat revolutsiooni.

Lavastaja Ivar Põllu

Dramaturgia Ivar Põllu, Katrin Ruus

Kunstnik Kristiina Põllu

Valguskunstnik Rene Liivamägi

Muusikud Kulno Malva, Tõnis Kirsipu

Laval Maarja Johanna Mägi, Maarja Jakobson, Elise Metsanurk, Helgur Rosenthal, Kirill Havanski, Juhan Soon, Erik Richard Salumäe

Esietendus 22. mail Tartu Keskpargis, etendub veel 26., 29., 30., 31. mail, 22., 23., 26., 27., 29., 30. augustil, 2. ja 3. septembril.