Pühapäevani Narva-Jõesuus toimuv kobarfestival Hungerburg2024 viib vaataja erakordselt seikluslikele rännakutele.
Narva-Jõesuus endises Mereranna puhkekodu sanatooriumis peetakse pühapäevani Tartu Uue Teatri festivali Hungerburg2024. Sel puhul tegime juttu lavastustes osalevate Karl Robert Saaremäe, Rea Lesta ja Maarja Johanna Mägiga.
Vanasti polnud rand nii seksikas paik kui praegu
Karl Robert Saaremäe on veetnud nädalaid Narva-Jõesuu rannas. Aga mitte päikese käes peesitades, vaid lüües kaasa Joel Väli lavastuse „backtothebeach“ proovides.
Mida tähendab teha teatrit Narva-Jõesuus?
Oleme olnud siin peaaegu kuu. Kui muidu käid proovi kodust ja proovivälisel ajal kolleegidega väga palju ei suhtle, siis suveteater annab selle võimaluse: elatakse koos, veedetakse ühiselt aega ja viibitakse kohapeal.
Kuna meie mängime oma lavastust täiesti lageda taeva all mererannas, sõltume väga ilmadest. Oleme tormiste ilmadega mõned läbimängud pidanud küll ära jätma, aga vaid meie endi tervise hoidmise kaalutlustel.
Siin on huvitav. Paljud ei ole enne Ida-Virumaale sattunud, aga minu jaoks on see, vastupidi, tuttav koht, kus olen lapsepõlves palju aega veetnud. Mu isa on pärit Kohtla-Nõmmelt, minu vanaema elas seal – olen siinkandis palju hänginud ja ringi jooksnud.
Tegevus lavastuses, kus kaasa teete, toimub rannas. Kui hästi end mere ääres tunnete?
Antud kontekstis aina mugavamalt, aga muidu olen pigem järveinimene. Merel on mingi võlu, tahaksin käia suvel korra laineid vaatamas, aga ma ei pea end suureks päevitajaks. Pool elu tagasi, veel Rakvere poisina sõitsin suviti koos teistega Võsule ning mängisime seal poistega jalgpalli ja võrkpalli ja lebasime liival. Midagi on selles minu jaoks veidi tühja. Aga eks me üritagi oma lavastuses seda kõike peegeldada.
Keda mängite?
Keeruline küsimus! Meil ei ole näidendit ega konkreetseid tegelasi. On struktuur ja osatäitjatele jagatud tegelaskujuvihjed. Oleme inspireerunud tuntud Briti fotograafi Martin Parri rannafotodest, mistõttu meie tegelastel on nimed – minu oma võiks näiteks olla Müügimees. Aga tal ei ole klassikalise draama mõõtu karakteri arengut ja vahel olen lavastuses lihtsalt Karl Robert oma sõpradega.
Roll on mul pigem anonüümne, nii nagu inimesed rannas – suspedes ärimehed, näitlejad, arstid – on rannas kõik puhtad lehed. Üritame rõhutada, et rannaliival päikese käes oleme kõik võrdsed.
Millest see lavastus peale liivamängude veel kõneleb?
Püüame näidata kõverpeeglit, kutsuda publikut vaatama enda sisse ja küsima, mis see rannavärk üldse on. Sada aastat tagasi polnud rand üldse nii seksikas koht kui praegu, au sees oli pigem hele nahk.
Rannas käimine on keskklassi rõõm. Mõtiskleme, kuidas inimene tarbib puhkust. Kuidas püüab sellest maksimumi võtta, seda tilgatumaks pigistada – nagu Curly Stringsi laulusõnad ütlevad: pruuniks teiseks juuniks.
Mingi annus eneseirooniat on siin ka – oleme ju ise samasugused, osa sellestsamast vaatemängust. Me ei taha seda halvustada, vaid märgata.
Lavastuses on ametis kehaterapeut. Miks?
Ta täpsustab meile poose, peegeldab, mida keha parasjagu jutustab. Sõnadega me ei räägi, küll aga kehadega, mille kaudu dramaturgia loome. Martin Parri pilte vaadates saate aru, mida see tähendab.
Mis selles rollis on teile kui näitlejale väljakutsuv?
Proovides oli kõige põletavam päike, aga kõige põnevam vast ideede välja pakkumine, teades, et etenduse publikul on klapid peas, sõnadest pole kasu ja neid võikski vältida, luues dramaturgiat kehade läbi, sõnadest pole kasu ja neid võiski vältida – dramaturgia tuli luua kehade läbi. Suhelda pigem vaataja silmaga.
Muidugi ei ole ma kunagi varem mänginud nii suurel laval. Meie selja taga laiub meri – hoomamatu ruum, tribüünilt näed silmapiiri. Rannas toimuvad sajad sündmused korraga: keegi ajab kilekotti taga, samas kui teine endale jäätist peale pudistab ja kolmas vette hüppab. Sa ei märkagi neid kõiki samal ajal.
Millist Hungerburg2024 lavastust ise väga vaadata tahaksite?
Kõike tasuks vaadata! Lavastust „1:1“ olen korra kogenud ja julgen soovitada – see on äge asi, olla võõra inimesega korraks üks ühele. See mõjus mulle hästi, aitas argipäevast välja hüpata. Aga ma kavatsen kõik teised lavastused ka ära vaadata!
Tühi bassein seitsme noore naisega
Renate Keerdi lavastuse „Kahheldraal“ üks osalisi on Rea Lest, kellele on see esimene suveteatrikogemus.
Mida tähendab teha teatrit Narva-Jõesuus?
Paljudel ilmselt on Narva-Jõesuuga selline kogemus, et kunagi on siin käidud, aga sellist käegakatsutavat mälestust pole – sama oli ka minul. Paik ise oli algusest peale lummav: palju loodust, meretuul, tühjana seisvad kolossaalsed puhkekompleksid, midagi on neis mahajäetud ruumides väga võluvat. Ja loomulikult on see rand oma merre loojuva päikesega hingematvalt ilus.
Kuigi viimased neli nädalat on käinud intensiivne töö hommikust õhtuni, on teatav puhkusehõng pidevalt kusagil lähedal. Mulle tundub, et see koht lihtsalt mõjub nii. Või voolabki siin aeg natuke teisiti.
„Kahheldraali“ etendatakse tühjas ujumisbasseinis. Missugune on teie enda eredaim basseinielamus?
Kõige kummalisem kogemus oli ilmselt siis, kui filmiti „Novembri“ veealuseid kaadreid. Kõigepealt oli vaja läbida kiire sukeldumiskursus, et oskaksime akvalangiga vee all hingata. Bassein, milles filmisime, oli viie meetri sügavune, ja korraks viidi meid ka päris põhja. Isegi nii lühikese maa pealt tajud, kuidas rõhk muutub ning sinu füüsist ja taju mõjutab.
Kui muidu on bassein selline läbipaistev ja turvaline, siis selle basseini seinad ja põhi kaeti osaliselt musta kangaga, mis muutis selle selgepiirilise ruumi justkui piirituks. Ja siis sa hõljud seal valguse ja pimeduse vahel. Hingad välja, langed sügavamale. Ja kuna sissehingamine vee all ei ole ilma välise abita võimalik, siis saab üsna kiiresti aru oma haprusest ja abitusest ja sellest, et tuleb usaldada neid, kes on su ümber.
Miks tahtsite selles lavastuses osaleda?
Minu meelest on Renatel väga omapärane fantaasia ja käekiri ning tema lavastustes, mida ma näinud olen, on olnud midagi väga lummavat. Seetõttu oli minus tekkinud huvi ja soov temaga proovisaalis kohtuda.
Millise uue kogemuse olete saanud näitlejana „Kahheldraalis“ kaasa tehes?
Ma ei saa üle ega ümber ruumist – see on lavastuses justkui kaheksas osatäitja peale näitlejate. Nii spetsiifilises ruumis polnud ma varem tööd teinud. Seal on põnevaid takistusi, millega klassikalises teatriolukorras maadelda ei saa. Mingil määral oli minu jaoks uudne ja värskendav ka see, kuidas Renate töötab: kui tavaliselt olen olnud protsessides, kus kõigepealt räägitakse ja vaieldakse sisu n-ö soojaks ja siis hakatakse sellele vormi otsima, siis Renate tuli ühe selge kontseptsiooni ja kujutlusega, mida ta avab etendaja jaoks justkui tagurpidises järjekorras.
Kas „Kahheldraal“ on tantsulavastus?
„Kahheldraal“ ei ole tantsulavastus. Kehad küll ruumis liiguvad, aga tegemist on ikkagi nüüdisaegse teatriga nagu ka Renate varasemate tööde puhul.
Kui te nüüd soovite teada, mis ootab ees inimest, kes tuleb „Kahheldraali“ vaatama, siis siinkohal austades lavastaja soovi ja tava hoida publiku jaoks n-ö puhta lehe kogemust, ei tahakski ma rohkem ette ära öelda, kui et on kahhelkivid, on katedraal ja rännak läbi naiseks olemise teemade.
Mida on „Kahheldraalis“ sellist, mida te pole näitlejana enne teinud?
Igas protsessis on alati midagi, mida ma pole varem teinud. Uued inimesed, uued energiad, antud juhul ka uus olmeelu. Uued olukorrad on ka need, mida ma näitlejana paratamatult otsin.
Millist Hungerburg 2024 lavastust sooviksite ise kõige enam näha?
Tahaksin uuesti minna vaatama Lauri Lesta heliinstallatsiooni „Hungermusik“. Sattusin sinna majatuuri käigus. Juba prooviseisundis tundus see väga paeluv.
Ja kindlasti tahan leida hetke, et külastada sel festivalil Rene Liivamägi „Mann und Licht’i“. Kuuldemäng läbi mitmete ruumide ja valguste kõlab väga kutsuvalt.
Kindlasti ka QR-tuurid, et Narva-Jõesuu kohta rohkem teada saada. Juba selles Mereranna sanatooriumis on tohutult põnev ajalugu ja igal sammul aimatav kunagine hiilgus. On meeletult põnev teada saada siinsest arhitektuurist, millised hooned olid siin sada aastat tagasi, puitpitskaunistustega häärberitest, mida enam pole. Need tuurid, ma usun, avavad koha tausta ja konteksti päris hästi.
Kas suveteater on teile kui näitlejale esmakordne kogemus?
Minul suveteatrikogemus seni tõesti puudus. Olen üritanud seni suvel puhata. Aga see ühiselamine kolleegidega, kellega elu mind varem pole kokku viinud, on kahtlemata uus ja huvitav. Hommikul kööki minnes pole sa oma praemunaga üksi, vaid seal on ees 10–15 inimest. Kuidas see logistika käib, kes mida millal teeb, et elektrikaitsmed välja ei lendaks, see on selline mõnus olmebingo olnud.
Silmad kinni, meeled avali
Maarja Johanna Mägi teeb kaasa Andreas Aadli lavastuses „club paradise“, kus publik toimuvat ei näe, kuid tajub kõigi muude meeltega.
Mida tähendab teha teatrit Narva-Jõesuus?
Siin sünnivad lavastused ja me ise elame ka siin vanas mahajäetud puhkekodus. See, et me siinses keskkonnas elame, annab tööprotsessile väga palju juurde. Eluruumid on seikluslikud, nagu elaksime vanaaegses mahajäetud hotellis. „club paradise’i“ trupp saabus Narva-Jõesuusse kaks nädalat enne teisi: siin polnud veel koristatud, esimesel ööl polnud elektritki, kõige üleshitamine alles käis, kui me siin juba elasime.
Miks te teistest varem tulite?
Kuna meie lavastuses on publikul silma- ja kõrvaklapid, tegelesime algul palju sellega, kuidas publik saaks neid kandes liikuda, millised on meie võimalused näitlejatena. Ma ei ole enne sellises lavastuses osalenud.
Kuidas üldse saab teha teatrit kõrva- ja silmaklappidega?
Kõrvaklappidest tuleb siiski heli – näitlejad räägivad, sealt kostab muusikat. Silmaklappidest hoolimata saab liikuda, mis annab publikule teistsuguseid võimalusi. Ma ise mõtlesin ka algul: kas sa jääd millestki ilma, kui sa ei näe? Aga ilma nägemismeeleta muutub kõik muu nii palju olulisemaks.
Milline väljakutse on see näitlejale?
Fookus pole sellel, missuguse etteaste trupiga teeme, vaid mis kogemuse me loome etenduse külalisele – see on kindlasti väga teistmoodi.
Igaüks publikust saab erineva kogemuse – kes pelgab kinnisilmi liikumist, mõni aga üldse mitte. Sa ei näe, aga kuuled ja tunned – see tekitab igaühel erineva tugeva kujutluspildi. Kui saaksin ühe lausega öelda, mis etenduses juhtub, siis polekski mõtet seda teha.
Keda te mängite?
Mul ei ole rolli. Olen selles lavastuses etendaja. Siin tuleb palju improvisatsiooni vastavalt inimeste reaktsioonile. Ruum on turvatud, valesti kuhugi minna ei saa. Turvalisus on selles tükis väga oluline.
Kui sind ei nähta ega kuulda, tekitab see turvatsooni. Etendusel, kui keegi publikust kutsutakse lavale midagi tegema, siis ta ei tunne end tavaliselt mugavalt. Aga meie etenduse vormis on see niipalju turvalisem, tekib tsoon, kus saan olla vabalt, sest mind ei vaadata. Turvaline anonüümsus.
Mis on selle rolli erilised küljed?
Fookus on palju sellel, mis toimub inimese peas, ja mitte niiväga sellel, mis toimub laval. Kuna võtame publikult nägemismeele, tekib meil vastutus.
Kui muidu on teatris nii, et publik näeb mind ja mina eriti publikut ei näe, siis nüüd on vastupidi, meie näeme publikut, aga samas me ei vaata, vaid hoiame.
Milline on teie enda elu eredaim diskoelamus?
Mu kõige toredamad peod pole olnud diskosaalis, vaid ikkagi oma väikeses seltskonnas.
Kuidas te selle projektiga liitusite?
Olen Uue Teatriga ka enne koostööd teinud. „club paradise’i“ lavastaja Andreas Aadel on mu kursusekaaslane, tema kutsus. Ütlesin kohe jah. Andreasel oli selle lavastuse idee alge juba kooliajal ja see meeldis mulle esimesest hetkest.
Mida Hungerburg2024 lavastustest tahaksite kindlasti näha?
Olen näinud Lauri Lesta heliinstallatsiooni „Hungermusik“. Mahajäetud kööki, mille ta on helisema pannud. See mulle väga meeldis, polnud midagi sellist varem näinud.
Soovitaksin lisaks festivalile vaadata ka Ida-Virumaad. Olin enne nii vähe siin käinud, aga see on väga huvitav kant. Olen sattunud kohtadesse, kus pole varem käinud: Sillamäe, Narva-lähedased sinakasrohelise veega settebasseinid, mahajäetud külad – see on väga kontrastiderohke paik.