„Soosteri koolkonna“ trupil õnnestub päriselt lavale manada aastakümnete tagune Moskva aeg.
Ivar Põllu näib tundvat Ülo Soosteriga mingit laadi hingesugulust. Nende visuaalne väljendusviis on sarnane, mitte et üks teist kuidagi kopeeriks või et Põllu joonistused oleksid nagu Soosteri sulest. Ütleme siis nii, et Põllu teatrikeel on nagu Soosteri joonistamiskeel. Pole midagi imestada, et viimati mainitu elu lavastajale niivõrd inspireeriv tundus.
Autori sõnul on lavastuse idee viis aastat vana, aga mina arvan, et kusagil lavastaja alateadvuses figureeris tolle müstilise sürrealisti kuju varemgi. Võibolla juba Vahingu ja Irdi ja Vanemuise teatriuuendajate lugude sünni ajal (ehkki mingit selget seost ei saa esile tuua). Sooster on lihtsalt selline tüüp, kes Põllule huvi pakub. Kavalehelt loen, et tegu on „uurimusliku projekti programmilise jätkuga, mille esimene osa jõudis publiku ette Kristiina ja Ivar Põllu näitus-installatsioonina „Tundmatud nõukogude sürrealistid“ Narva-Jõesuu endises Mereranna puhkekodus kobarlavastuses „Hungerburg2024““.
Kahetsusväärselt jäi minul too Tartu Uue Teatri suurvorm Ida-Virumaal kogemata, nii et selle üle, kas ja kuidas lavastus programmilise jätkuna õnnestus, peavad otsustama targemad. Iseseisva teosena on see kindlasti niisugune teater, mida naudin ise ja soovitan ka teistel vaatama minna.
Valmis trupp
Esiteks teevad teatritudengid väga head tööd. Enamasti ei paku vähemalt õppetöö alguses koolitööna sündinud lavastused erilist naudingut. Alles teekonna alguses olevad noored lihtsalt ei oska veel. Seda meeldivam, et Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide eriala 16. lennu näitleja- ja lavastajaõppe tudengid mitte lihtsalt ei saa oma ülesandega hästi hakkama, vaid on valmis trupp. Ning et kõik laval nähtu ongi ühislooming, Ivar Põllu idee peale ehitatud maja. Minu kokkupuude noortega oli esmakordne, seega nimesid ja nägusid ma veel hästi kokku ei pane, andku teatrisõber mulle andeks, järgmisel korral olen ehk targem.
Nii et tudengid mängivad ihust ja hingest, kõik räägivad nii selgelt ja valjusti, et jutust on aru saada (isegi nende tekstist, kelle emakeel ei ole eesti keel). Nende kostüümide ajastutruudust ma ei oska hinnata, aga riided on väga stiilsed. Retrohõngu armastajad kannavad selliseid praegugi, jääb üle üksnes imestada, kust Kristiina Põllu nii heas seisukorras riided välja võlus.
Tartu Uue Teatri väikeses saalis ei ole minu meelest ammu uusi tükke välja toodud, aga „Soosteri koolkonna“ jaoks on see sobivalt kitsas. Publik istub ümber lava tihedalt üksteise kõrval ja näitlejad vaatavad inimestele silma (kuna vahepeal täidab publik ka kunstinäituse eksponaatide rolli, siis sõna otseses mõttes). Peale näitlejate on laval ainult toolid, eri (enamasti lärmakas, samas efektses) funktsioonis pikad lauajupid ja teremin. See viimane eelkõige dissidentliku sümbolina.
Venemaal leiutatud instrument
Kõik kujutavad vast ette, milline teremin välja näeb, on vähemalt pildi pealt näinud. Venemaal leiutatud instrument sai tänu Leninile, kes sattunud sellest kui kogu maa elektrifitseerimise propageerimise vahendist lausa vaimustusse, USA-s hoopis kuulsamaks. Tänu lavastusele tean nüüd, et kurja diktaatori Stalini jaoks muutus pilli looja Lev Termen (Léon Theremin) seetõttu hoopis dissidendiks ja pandi vangi. Nagu Ülo Soostergi oma loomingu tõttu. Teremini tekitatud helid kõlavad päris sürrealistlikult. Ilusa lavastusliku võttena käitub trupp alul kollektiivse tereminina, mida parasjagu lugu jutustav näitleja viibeldes juhib.
See ümin on isegi nii domineeriv, et Tauno Aintsi loodud muusika ei jää esialgu nagu meeldegi. Ja see ei ole mitte kriitiline hinnang lavastuse muusikalise kujunduse pihta, vaid kiitev hinnang lavastuse kui terviku kohta. Ning kiita tuleb ka neid, kes päris teremini mängimisega rinda pistavad – olen ise proovinud, see pole üldse nii kerge, kui paistab.
Lavastuse kodulehel on sisu kohta selgituseks öeldud: „See pole eluloolavastus, ehkki Ülo Soosteri elulugu seda võimaldaks. See pole kunstidokumentaal, ehkki Ülo Soosteri pärand on meeldejääv. See pole fantaasia, sest Ülo Soosteri elu ja looming on ise fantastilised. See on mänguline sissevaade, äratades ellu kuivad faktid ja teostamata jäänud ideed.“
Lavastuse järel oleme kindlasti saanud midagi teada Soosteri kohta, ehkki nähtu tekitab pigem huvi kunstniku elu ja loominguga põhjalikumalt tutvumiseks. Kasvõi Soosteri sihtasutuse hallatava veebilehe kaudu. Teatris näeme ikkagi teise kunstniku fantaasiat sel teemal. Kunstnik astub lavale (eri näitlejate esituses) kui inimene koos kõigi oma vigade ja deemonitega. Küll õiendatakse, et ta tõuganud metroojaamast välja joostes üht naist („Kui inimene tahab kunsti teha, tehku. Aga käitugu korralikult!“), küll on kogu maalijate seltskond üks kahtlane kamp (mis seal pööningule ehitatud ateljees tegelikult ikkagi toimus?!), siis virisevad naine ja poeg Hiiumaale (või Tartusse või üldse Eestisse) kippumise pärast.
Sümboolne kuupäev
Aga teatris, nagu kunstis, eriti selle irreaalses avaldumisvormis, võibki lasta fantaasial lennata. Mina lõpetaksin oma jutu kavalehelt ridu laenates:
„Ilu abstraktses maalis
on rütmide, tungjoonte, tujude jne konkretiseerimata,
kõigest juhuslikust puhastet ilu.
See on ilus ja muud midagi,
ilus ilma konkreetse asja abita,
selekteerit ilu.“
Niisugune ongi lavastus Ülo Soosterist. Ilus ja muud midagi.
Muide, esietenduse päev, 25. oktoober, on sümbolitest laetud. Ülo Sooster suri (tõsi küll, see võis juhtuda ka päev või paar varem) oma ateljees Moskvas Sretenski bulvaril 25. oktoobril 1970, tänavu möödus sellest 55 aastat. 144 aastat tagasi 25. oktoobril sündis Pablo Picasso, mistõttu tähistatakse just sel päeval rahvusvahelist kunstnike päeva.
LAVASTUS
„Soosteri koolkond“
Autor-lavastaja Ivar Põllu
Kunstnik Kristiina Põllu
Helilooja Tauno Aints
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Mängivad TÜ VKA etenduskunstide eriala 16. lennu näitleja- ja lavastajaõppe tudengid Heleriin Lass, Helery Pikk, Jete Liisa Kiik, Margot Lehtsalu, Polina Kryuchkova, Saara Kaljujärv, Gregori Johannes Nõmm, Jens-Patrik Rand, Jenss Lootus, Kasper Sebastian Silla, Leonhard Sass Taalmaa ja Valeri Baženov
Lavastus valmis Tartu Uue Teatri (lavastustiim), TÜ Viljandi kultuuriakadeemia (näitleja- ja lavastajatudengid) ja Tartu kunstimuuseumi (Ülo Soosteri joonistuste kogu) koostöös.
Esietendus 25. oktoobril Tartu Uue Teatri väikses saalis.