Eesti Päevaleht/Päeva küsimus. Kas Laidami-suguste kohta sobib teatrilavastusi teha?

Kuna rahvalaulik Ants Laidamit süüdistatakse vägivallas, otsustas Tartu Uus Teater tema ainetel loodud lavastuse etendamise lõpetada.

Karoliina Vasli, ajakirjanik
Tartu Uue Teatri „Ants, Ants, Ants“ on minu meelest kummaline ja vale juba rohujuuretasandil. Miks üldse sellisest isehakanud kuulsuseihalejast näidend teha? Mis sügav kunst see on? Teater teatab nüüd, et on kasutatud vaid Laidami muusikat, temast endast pole midagi. Ent tükki turundati küll võtmes „räägib Ants Laidamist“ ja ka loomingu eksponeerimine viitab selgelt talle, pealkirjast rääkimata.
Õõvastav on see, kuidas lähedastest üle sõideti.
Kui juba poeg mainib, et Laidam oli „kõva käega mees“, siis peaks ohutuli süttima. Vähemasti peaks sel juhul suhtlema teiste lähedastega. Aga sellele võimalusele teater vilistas. Nagu näha, vilistas esiti ka avalikele sõnavõttudele. Reedel antigi esietendus.
Tüki võinuks üldse tegemata jätta või siis sel nädalal kiiremini reageerida. Oli seda esietendust vaja? Praegu paistab vabandus ja tüki tühistamine kokkuvõttes ikkagi ebasiiras. Seda tehti viimases hädas, kui meediatorm oli juba üle pea paisunud. Ühtlasi, nagu ka viitasin, vaatajahuvi oli ka ilmselgelt leige.

Karl Birnbaum, muusika- ja teatriakadeemia õpilane
Teatri reageeringute ja kommunikatsiooni adekvaatsuse hindamine on igaühe enda asi. See võib meeldida või mitte. Kuid flirtimine mõttega, et teater peab tegema „sügavat“ kunsti vaid n-ö õigetest asjadest, on ohtlik.
Kui hakkame kehtestama kunsti maksiime ja määrama, millest võib ja millest ei või kunsti teha, jõuame märkamatult diktatuuri ja tsensuuri läteteni. Igasugune ettekirjutus kunstile viib vaid kunstilise väärtuse kastreerimiseni. See ei tähenda, et kõik, mida esitatakse kunsti pähe, seda ka on, vaid et kõigist ja kõigest võib ning peab saama teha kunstiteost. Olgu see ilu, valu, elu või Ants Laidam.
Kui kedagi on meedias kritiseeritud, siis see ei tee teda vähem meie ühiskonna liikmeks ega tühista tema loomingu väärtust.
Üks asi on inimene ja tema teod ning võimalus anda nende kohta (tauniv) hinnang. Hoopis teine asi on see, millest võib luua teost ja millest ei või.
Laidami käitumine ei ole aktsepteeritav, selle seisukoha võttis ka Tartu Uus Teater. Aga see ei tähenda, et Laidamist ega tema loomingust ei tohtinuks juba eos teatritükki teha.