EPL / ARVUSTUS | Kas „Abrakadabra“ on tõesti lavastus inimeseks olemisest?

Saara Liis Jõerand, 9.12.2024, EPL Kultuur

Mõni „Abrakadabra“ jutustatud lugu või korraks kehastatud roll toimib hästi. Aga jääb aimus, et ehk püüti panna nende originaalsete tükikeste abil kokku natuke liiga ambitsioonikat ja klišeelikku pilti.

Tartu Uue Teatri uuslavastus „Abrakadabra“ on seadnud endale põneva ja võrdlemisi ebahariliku ülesande – lavastuse alusmaterjaliks pole mitte mõni jutustav tekst, nagu teatripublik ammusest ajast harjunud on, vaid hoopis üks omamoodi sõnaraamatu ja aforismikogumiku ristand, John Koenigi teos „The Dictionary of Obscure Sorrows“ („Ähmaste kahetsuste sõnastik“). Raamat koondab endas väljamõeldud sõnu üldinimlikke, kuid seni enamasti sõnastamata püsinud hetkede ja tunnete kohta, näiteks nagu hetk, mil ollakse juba tuttavaga hüvasti jätnud, aga peab veel veidi aega koos veetma, või hirm selle ees, et sa ei suudagi rohkem muutuda, või igatsus kuidagi teada saada, kui kindel sa saad oma lähisuhtes olla.

See ülesandepüstitus intrigeerib juba lavastust nägematagi. Kuna sõnastiku võlu seisnebki minu jaoks eelkõige ahhaa-momendis, selles äratundmises, mis paneb vastavad kujutluspildid ise peas jooksma, on raske ette kujutada, mida sellele veel lisada saaks. Kuidas võtta alusmaterjaliks midagi, mis on ise meie eksistentsi kontsentraat, omamoodi lõpp-punkt? Võrdluseks võib püüda ette kujutada vanasõnu – kui „kes kannatab, see kaua elab“ on juba elust enesest leitud, see on üldistatud ja pakendatud kujul, siis mida sellega üldse veel edasi saaks teha? Lihtsalt tagasi tõlkida, kannatust vajavaid igapäevaolukordi näidata? Või… midagi üle võlli keerata? Vastu vaielda?

Julge dialoog sõnaraamatuga
Nii palju on kindel – lavastaja Johan Elm ei ole kindlasti valinud pelgalt sõnaraamatu illustreerimise teed, vaid on otsustanud selles pakutavaga julgesse dialoogi astuda. Juba saali astudes kehtestab ruum kergelt unenäolise, ebamäärase, vahepealse atmosfääri. Laval on üks suur kivi ja laest ripub raskesti määratletav keerlev kaunistus – natuke peeglit, natuke sinitaevast. Ning esimese asjana ilmub lava tagaosas asuvale ekraanile „põimsüdamlikkuse“ selgitus: ühtsustunne, mida tunnevad võõrad inimesed, kes on koos kuskil kinni. Jah, tõepoolest, siin me ju nüüd istume ja sellega on häälestus antud – rääkima ei hakata mitte kellestki teisest, vaid just meist, igaühest.

Erinevaid sõnastikust pärit sõnaseletusi ilmub aeg-ajalt ekraanile edaspidigi ning neid saadavad ja ühendavad kõiksugused etendajate esitatud pildikesed. Näitlejad Markus Truup, Grete Jürgenson, Elise Metsanurk ja Juhan Soon jutustavad lugusid, marsivad rütmilis-meditatiivselt maskis mööda lava, etendavad koomilisi sketše ja loovad sümbolistlikke kompositsioone, tehes seda kõike segamini ja kindlate piirideta. Kõik narratiivialged, millele olen just kaasa elama hakanud, pööratakse selsamal hetkel ümber ning viiakse mõnes teises, ootamatus suunas: jutustatud lugudele ja tehtud ülestunnistustele ei vastata, alustatud mängud katkestatakse, selga pandud riided võetakse jälle seljast. Kõiki vormuvaid tõlgendusi lõhutakse järjekindlalt ja need asendatakse ruttu millegi uuega.

See tekitab olukorra, kus mul pole vaatajana võtta kinni eriti millestki muust, kui neistsamadest ekraanil kuvatavatest sõnaseletustest, mida siis kogu jõust järgmistesse stseenidesse sisse püüan lugeda. Enamasti see aga ei aita – näiteks „katkematult püsiv inimeseks olemise tunne“ sobib imehästi igale poole, aga just seetõttu ei toimi ka kuigi hea õlekõrrena.

Kohati väsitav vaatamine
Ühelt poolt, filosoofilises plaanis, on säärane päästerõngata hulpimine igati omal kohal. Ehk öeldaksegi selle kaudu seda, et niimoodi sõnastamatuid tundeid paika pannes ei jõua me tegelikult kuhugi, et inimelu on alati üllatusterohkem ja mitmekesisem, kui me keele abil hoomata suudame. Või seda, et kõiges toimuvas on need üldinimlikud asjad alati kohal ja toimub ju palju, kogu inimeksistentsi ühte selge alguse ja lõpuga loosse panna ei saagi. Nõus! Aga teiselt poolt – kas siis neiks teadmisteks on kõike seda pooleteise tunni jooksul toimuvat vaja?

Isegi kui mingi pidetusetunde vajalikkusega teoreetiliselt nõustuda, oli see ikkagi seal ja tekitas kiiresti väsimust. Kas mulle räägitakse tõesti korraga kõigest (oht, mis sellisel ülesandepüstitusel kahtlemata on – kui tõukepunkt on niivõrd üldine, saab ju minna pea igas võimalikus suunas), või on siin siiski mingi lisafookus, mida ma lahti ei hammusta? Lavastuse sünnist surmani kulgev raam ning mõni vormiline ja sisuline kordus tugevdasid tunnet, et siin kuskil on midagi, millest ma aru ei saa (ka sellele tundele võiks selles sõnaraamatus sõna olla, kui juba ei ole), ja see pinge takistas toimuva tähelepanelikku vastuvõttu.

Liiga ambitsioonikas
Häid leide neis killukestes sellegipoolest jagub, olgu selleks absurdi minev abivajajaga abi vajalikkuse teemal vaidlemine või dialoog surnud vanaisaga, keda on vaja matusteks riietada. Eraldiseisvalt toimivad hästi ka osa jutustatud lugusid või korraks kehastatud rolle. Aga jääb aimus, et ehk püüti panna nende originaalsete tükikeste abil kokku natuke liiga ambitsioonikat ja klišeelikku pilti. Jah, enesekuvand, inimestevahelised suhted, ähmased kahetsused… Aga kuhu edasi?

LAVASTUS
„Abrakadabra“
Autor-lavastaja Johan Elm
Kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Kärt Karro
Laval Elise Metsanurk, Grete Jürgenson, Juhan Soon ja Markus Truup (külalisena)
Esietendus 26. oktoobril Tartu Uues Teatris.