ERR / Arvustus. "Abrakadabra" ehk ÕS ei dikteeri mu tundeid

Rasmus Kuningas, ERRi kultuuriportaal, 31.10.2024

Tartu Uue Teatri uksest sisse astudes pidin kergelt silmi hõõruma, sest ei saanud esiti aru, kas mul on endal pilk hägune või on tõesti fuajee ühes kohviku ja garderoobiga kergesse uduvinesse mattunud. Kohe algusest peale on Johan Elmi lavastusele "Abrakadabra"1 iseloomulikuks kerge hägusus, st lisaks huugavatele tossumasinatele on lavatöö keskmes John Koenigi väljamõeldud sõnade sõnastik2, mis käsitleb tundeid, mis on vahel ebamäärased, vahel ülimalt spetsiifilised, kuid alati veidralt äratundmisrõõmu (või vastupidi -kurbust) tekitavad. Näiteks sõna "humanuusia" kui see veider inimeseksolemise tunne, mida me kõik tunneme igal oma eluhetkel, kuid üdini ei mõista, kuna meil pole seda millegagi võrrelda.

Seesugused väljamõeldud sõnad saadavad kogu lavastust lava tagaseina poolitaval suurel ekraanil, suurel valgel paberilehel, kuhu mõisted ja nende definitsioonid kuvatakse, mis ääri-veeri läbi näitlejate mängu laval ka kuju võtavad. Lavastuse käigus leiab aset mitmeid erinevaid tõlkeprotsesse, mistõttu tasub pilk suunata ka seda ümbritsevale probleemistikule. Esiteks, kuidas tõlkida ingliskeelsed väljamõeldud sõnad eestikeelseteks väljamõeldud sõnadeks. Teiseks, kuidas tõlkida sõnastik lavatekstiks. Kolmandaks, kuidas anda edasi tundeid, mida võib-olla pole endale varem teadvustanudki. Eesmärgiks ei võetudki sõna-sõnalt definitsioone välja mängida, vaid umbkaudselt, kohati häguselt anda vastavat tunnet edasi, kasutades selleks vahel aga jällegi väga spetsiifilisi juhtumeid.

Näiteks esitati lugu sellest, kuidas ühe tüdruku lemmikjänes söödi ära, ilma, et too sellest teadis, kuid loojutustaja tunnistas, et ta tundis vajadust seda talle mingil seletamatul põhjusel öelda. Tõe rääkimine ei pannud teda aga lõpuks end hästi tundma. Välja tuuaksegi tihti juhtumeid, sotsiaalseid olukordi, kus me mingil põhjusel tunneme end halvasti, isegi kui me mingil tasandil tegime kõik õigesti. Selline paradoksaalsus sööb hinge seest ja tekitab üksildase, enesega vastuolus olemise tunde.

Lavakujundus on küllaltki minimalistlik, see-eest efektiivne. Lava keskel lebab hiiglaslik kivi nagu raskus, mille ümber kogu inimese eksistentsiaalne õõv ja ka lavastus keerleb, mis surub klombi kurku, vajub südamele – tegeletakse inimeseksolemise taagaga. Selleks konstrueeritakse inimese elukaar või ajalugu, mis on täis just neid veidraid tundeid, millele alati näppu ei oska peale panna, mille jaoks pole sõnu, kuid mis tihti on seotud kerge melanhoolia, ebakindluse, üksilduse, hirmuga.

Hirm näiteks ettemääratuse ees on kujundanud ka lavatöö struktuuri, nii saavadki näitlejad prohvetlikult küllaltki alguses sõna ja teevad ära järeldused juhtumite kohta, millega saame tuttavaks alles hiljem. Nii on kõik justkui juba ette määratud, üle jääb vaid kogeda. Selline foreshadowing (vihjamine) ja selle hilisemad järelmid kõditasid veidralt aju.

Vahel jäetakse vaataja sõnastiku ja sõnadega ka sootuks üksi, saateks ainult näitlejate rütmiline, stoiline ja koordineeritud sammumine ümber kivikamaka. Sealt võis ehk välja lugeda aja möödumist või massi sulandumist, kindlal rajal ja teiste järgi tammumist, nii nagu peab suhtumist... kuid kes teab, see oli hägus, seda ümbritses uduloor, mida vahel puhuriga jälle üritati minema puhuda, kuid mis kogu aeg jälle end ümber inimese mässis. Selles udus üritatakse olla endaga rahul, kinnitada ja tuletada endale meelde, et on täiesti inimlik tunda asju, mis mingi loogika järgi tunduvad valed, tundeid, mida justkui keelevallas ametlikult ei eksisteerigi.

Kui mingit tunnet või sõna ei ole ÕS-i kantud, siis see ei tähenda, et ma tunnen end kuidagi valesti. Seetõttu on Koenigi sõnastik ja Elmi töö tema sõnade ja kirjeldatud tunnete eesti keeleruumi toomise ja lahti mõtestamisega äärmiselt tänuväärsed. Sõnade eestindamine on ka õnnestunud, suutes ühenduses sõnaselgitusega tõepoolest mingeid seoseid vastavate tunnetega peas tekitada.

Kuigi lavastus oli jaotatud väga selgepiiriliselt kümneks osaks, teisisõnu peatükiks, et raamatu esteetikat lõpuni ära kasutada, alates inimese sünnist inglitega kohtumise ja enda olemusega leppimiseni, siis ometi oli sellele omaseks ka just eelnevalt mainitud hägusus. Näitlejad voolasid tihti ühest stseenist või olukorrast teise ilma kindlate piirideta – nii oligi näitemäng üks suur fluidum, unenägu, kus üks mõte jooksis äkitselt teiseks ning vahetusid vaatenurgad ja minapildid.

Monoloogsed väljaelamised vaheldusid näitlejate omavaheliste konfliktsituatsioonidega, kus avaldus sageli inimese suutmatus ennast ja teisi mõista. Tihti vahetusid näitlejate seljas ka riided, nii lava taga kui ka peal, käest kätte, väljendades nii ehk omamoodi empaatiatunde olemasolu või siis vastupidi, suutmatust olla keegi, kes sa pole, kuna teiste riided lihtsalt ei lähe sulle päriselt ikkagi selga. Aga eelkõige võimalust määrata ise, kes sa olla tahad, laskmata kellelgi teisel seda sinu eest teha. Selle käigus kõikus emotsioon ühest äärmusest teise, mõrumagusast suhestumisest päris tõemaigulise absurdi ja naeruni välja.

Nendest eripalgelistest olukordadest ehitus lõpuks üles äratundmist täis mosaiik inimese siseilmast, pihtimus kõigest sellest, mida paljud tunnevad, kuid alati tunnistada ei julge. See pani mõtlema, miks me ei julge, miks me tunneme häbi ja ei suuda end sõnas väljendada? Kas kardame mitte sobituda või on asi tõesti selles, et konkreetsetest sõnadest jääb puudu? Lahendus peitub Elmi nägemuses oma muredest rääkimises, nende välja ütlemises, sest tuleb välja, et väljaöeldud sõnal on tõepoolest maagiline jõud, võime panna tööle hinges veidrad protsessid, ning lisaks kehakeemiale ka võib-olla mütoloogilisemat laadi maailmavaatest lähtuvad ilmingud, mille järgi võib kahtluse alla seada, kas veidra tunde kõhus tekitavad sinikaid vajutavad liblikad või hoopis mingi kõhuhäda?

Meie esivanemad uskusid sõnade tervendavasse jõudu, meilgi on aeg need loitsud meelde tuletada, sest lõppeks oligi "Abrakadabra" tervendav kogemus, võimalus istuda tund ja nelikümmend pimedas saalis ning lihtsalt nagu täiega suhestuda. Lavastus haarab seetõttu ka kergelt sisse, võib-olla võiks seda talle koguni isegi pahaks panna, et sellise inimuniversaalse kogemussöödaga meid õnge otsa püütakse, kuna inimeste kogemuslik ühisosa on suurem kui me julgeme endale tunnistada. Ometi on paratamatu, et see tekitab sees hea tunde, mistõttu teeb see ka lavastuse nautimise väga lihtsaks ning mõistmine ja soe pai on garanteeritud.

1Abrakadabra – heebrea keeles ebrah k'dabri = sõnadega maailma loomine

2 John Koenig, "Dictionary of Obscure Sorrows" ("Ähmaste kahetsuste sõnastik")

"Abrakadabra"
Autor ja lavastaja: Johan Elm
Kunstnik: Eugen Tamberg
Valguskunstnik: Kärt Karro
Produtsendid: Kersti Niglas ja Lisanna Annus
Osades: Elise Metsanurk, Grete Jürgenson, Juhan Soon, Markus Truup
Esietendus 26. oktoobril Tartu Uues Teatris.