ERR / Arvustus. Kes kaaperdab noorte hääli ehk Gustav Suits ja alaväärsuskompleks

ERR Kultuur, Rasmus Kuningas, 13.03.2025

Tere, minu nimi on Rasmus Kuningas. Ma sain septembris 23-aastaseks ja ma saan septembris 24-aastaseks. Minu põlvkonnas on väga palju Rasmuseid, aga mina sain nime Astrid Lindgreni raamatutest, sest mu emale meeldisid Lindgreni Rasmused. Kellele ei meeldiks? Seetõttu pean ma välja paistma nii paljude teiste Rasmuste seast, nuputama, mis teeb minu eriliseks. Aga see ei ole ju ainult Rasmuste probleem.

Ma olen 23-aastane ja asetun seega umbes täpselt selle noorte põlvkonna keskele, keda uuris ja kelle tunnetest, ideedest ja unistustest kõneles Jarmo Reha ning Tartu Uue Teatri lavastus "Hymn". Dramaturgid Reha ja Pilv vast enam kõne all olevasse põlvkonda ei kuulu, mistõttu vaadelgem siin kirjatükis, kas "Hymnis" on üritatud ehitada silda põlvkondade vahele, või on tegu järjekordse noorte hääle kaaperdamisega.

Noorus on hukas

Enne, kui jõuame sisuliste küsimusteni, tasub üle vaadata anum, millesse kõik tänapäeva noorte püüded on üritatud valada, sest lavalaudadele need ära ei mahu. Lavastusele endale eelnesid välitööd – uuriti noori neile mugavas ja loomulikus sotsiaalses keskkonnas. Selleks korraldati pidusid, kus lõbutsemise ja n-s pidutsemise kõrval uuriti noortelt, millest nemad mõtlevad, mille üle muretsevad, millest unistavad. Just nende intervjuude, seinale kribatud sõnumite ning kirjakeste põhjal sündis näitlejate enda sõnastuses taidluskava, mis sisaldas Noor-Eesti manifesti ette lugemist, punkbändi, sauna, mängu, vannitäit õlu ning oksendamiseni patriootlikkust.

Taidlemisega hakati peale juba enne etenduse algust: publik juhatati teatrimajja sisse lavatagusest uksest, nii et kõik said üle lava kõndida, hilisematel saabujatel võis seetõttu ehk ka teatav kõhedus naha vahele pugeda, kui saalitäis inimesi tema sisenemist vahtis. Nii võiks ju tunda end ka noored, kes suure maailma ees oma väärtust tõestama peavad. Kuid erinevalt päriselust suheldi sinuga lahkel toonil, pakuti õlut, andes mõista, et sõbralikult ja stressivabalt on ka võimalik maailma ees oma esimesi samme teha. Esimesest hetkest looma hakatud vaba õhkkond saatis ka suuremat osa etendusest.

Mõnusa jutusumina keskel hakati kavaga ühel hetkel pihta. Esiteks külvati vaataja üle statistikaga, kui halvaks on keeranud riigi suhtumine, toetus ja panustamine noortesse inimestesse, kuidas noorte valdkonna rahastust kärbitakse, kuidas suurim osa rahvastikust, kes elavad absoluutses vaesuses, kuulub just noorte põlvkonda. Kuidas enam ei jooda, kuid tehakse see-eest palju rohkem narkot, seejuures üha nooremalt, kuidas enesetappude arv on küll üldpildis vähenenud, kuid meie põlvkonnas vastupidi suurenenud. See on hevi stuff, morjendav suisa. Noorus on hukas, giljotiinil laseb aga langeda riik.

Kus Suitsu, seal tuld

"Hymni" tegijad on just seetõttu üheks lavastusprojekti tuumtekstiks võtnud Gustav Suitsu kirjutatud Noor-Eesti manifesti "Noorte püüded", mida üritatakse läbi rahvaalgatuse ka kõigile riigikogulastele kohustuslikuks lugemiseks muuta. Rõhutakse sellele, et just noored panid alguse meie rahvuskultuurile, sest oli Gustav Suits manifesti kirjutades ju kõigest 21-aastane, aga näiteks ütlus "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" käib meiega kaasas siiani.

Ühelt poolt annab see teatava autoriteetse pinnase, mille pealt noorte hääle olulisust välja tuua. Lajatada, et kõik sai alguse noortest ja nende püüetest ning meie riigi tulevik on ka justnimelt noorte käes. Kui riik oma noored ära sööb, siis ei ole tulevikus aga ka riiki ennast. Jeunesse oblige ehk "noorus kohustab" ei peaks kehtima vaid üleskutsena noortele midagi ära teha, vaid ka riigile: noorus vajab toetust, väetust, kultiveerimist.

Teisalt mõjub Gustav Suitsu näide aga isegi hirmutavalt, mõtled paratamatult, et tüüp oli ainult 21 ja juba suunas rahvuskultuuri kujunemist. Nii küsidki endalt, mida sa praeguseks saavutanud oled ja masekas tuleb peale, mõtled, kas oled lootusetult hiljaks jäänud, kas üldse on mõtet enam kellekski päriselt saada või millegi poole püüelda. Mõtled, et sul on suva, kuigi tegelikult ei ole, salamisi ihkad ikka mingisuguse suursugususe poole, võimalusi on selleks ju nii palju. Siis kassid ära. Siis rahustad end väitega, et tollal inimesed kasvasidki inimesed lihtsalt kiiremini suureks. Seega süüdi pole sina, vaid ajastu, keskkond ja ühiskond, mis viskab su teele nii palju korraga. See on põlvkondlik tähelepanuhäire, seega sa oled juba eos ebaõnnestunud või läbipõlenud. Kas terveks saamine tähendab lihtsalt ühel hetkel hoolimisest loobumist?

A mul on suva

Kuidas siis tulla toime tumedana tunduva tulevikuga, kuid ka olevikuga (loe: keskkonna-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaalkriisiga jne)? Kuidas mitte lasta endale liiga teha vanemate põlvkondade pimedal usul ja vihal, pettumusel ja kohtumõistmisel? Kuidas olla iseenda jaoks piisav? Kuidas-kuidas-kuidas... Keegi ei õpeta, seega ujud või upud.

Nii karjubki 23-aastane näitleja Juhan Soon end ja noori piinavate murede peale "mul on suva!" ja kargab ennastunustavalt ringi. Need mured ei ole alati teab mis eksistentsiaalsed, need on isegi vahel naljakad ja tagasihoidlikud, kuid teisalt jälle sügavad ja ajakriitilised. Tegelikult Soonel ega noortel ei ole suva, pigem on see kõik üks suur appikarje – "A mul on suva" on mantra, mida enda alalhoidmiseks korrata ja korrata, kaitsekilp, mis pehmendab haiget saamist. Peab aga küsima, millal saab elutervest kogusest pohhuismist eluohtlik kogus?

Noorte mured ja ebakindlused saavad laval füüsilise kehastuse Pappmehe läbi, lasermõõgaga viibutava pahalase, kes on küll äksi täis ja valmis "kangelasi" endale allutama, kuid kes pidevalt kahtleb endas ning satub oma sisemistesse eksistentsiaalsetesse keerdkäikudesse lõksu kuniks lõpuks ei näe enam millelgi mõtet. Meenus eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Kōbō Abe romaan "Kastimees", kus samuti ühiskonnaga mitte hakkama saavad inimesed taandusid elust ja kolisid turvalistesse pappkastidesse elama, muutudes seeläbi ühiskonna silmis omamoodi nähtamatuteks. Kui Abe raamatus oli see nende jaoks isiklik ja vaba otsus, siis noortel võib-olla ei ole seda privileegi.

Nii roomavadki Havanski ja Soon järgmisel hetkel laval, ihud paljad, nägu vastu maad surutud, mingisuguse vabaduse või pääsemise poole, olgu selleks kas nädalavahetuse saunaõhtu või mingi muu jõudehetk, kus lihtsalt nautida, olla sina ise, alasti ja ausalt.

Kes kaaperdab noorte hääli?

Alastusest ja aususest tundub meil aga vajaka minevat. Sotsiaalmeedias peituvad trollid võltsnimede ja -kontode taha, isegi kultuurkapitali esseekonkursi võitis omamoodi troll. Kuidas nii läbipaistvuse ja heaolu poole liikuda? Lihtne on öelda, et essee kirjutas Nora Maria London ja autor on surnud. Aga ei ole, Roland Barthesi "autori surma" kontseptsioon sündis ja elas enda aja ära 20. sajandil. Praegu, mil autorluse teema on tänu tehisintellekti arengule üha valulikumaks saamas, ja mil ei ole enam ka ühiskondlikult aktsepteeritav, et autor on näiteks päriselus lurjus, või näiteks kirjutab naiste ja laste õiguste kaitsest, arvates, et see õigustab koolilastega voodisse heitmist.

Kaur Riismaa usub, et kellegi häält ei ole võimalik kaaperdada. Kuid kuidas kirjeldada tegevust, mis esitab vanemale põlvkonnale nende stereotüüpsest visioonist lähtuva kirjelduse noorest põlvkonnast? Kuidas peaks noorte hääl ühiskonnas kõlama, kui üht ja sama diskursust niimoodi taastoodetakse?

Selle taustal paistab välja "Hymni" voorus. Läbi välitööde üles filmitud intervjuude lastakse noortel ekraanide vahendusel ise rääkida, näitlejad võtavad koos publikuga selleks eraldi aja, et maha istuda ja noori kuulata, ilma segamata, toorelt. Väga lihtne dramaturgiline lahendus, mille võiks esmapilgul küllaltki tühisena õlult pühkida, kuid lõppeks on ta mõjus. Nii näebki noori nende ilusas siiruses, naiivsuses, kogenematuses, heatahtlikkuses.

Vanadelt noortele, noortelt vanadele

Kuigi lavastus räägib noorusest ja noor olemisest, siis tema sihtgrupp võiks olla vastupidi, kesk- ja vanemaealised, kel nooruse mured ja valud ehk peadest juba pühitud. Minule kui noorele oli see võimalus vaadata peeglisse, kas tunda ära või vastupidi avastada midagi, mille peale ma pole ise mõelnud või mind isiklikult võib-olla üldse ei kõnetagi. Kuid loodetavasti leiab lavastus üles ka dialoogi teise poole. Loomulikult ei saa eeldada põlvkondade vahelist kohest ühist mõistmist, ollakse ju erinevate aegade lapsed, kuid valmidus ära kuulamiseks võiks ju olla.

Üks noor intervjueeritav sõnas, et noorte põlvkond on tundlikum, seega empaatiavõimelisem, fluidsem. Noortele tihti halvustavalt öeldav sõna "lumehelbekesed" ei pea omama negatiivset konnotatsiooni. Jäikus ja kinnisus soodustab konflikti, avatus aga arusaamist ja ühisosa leidmist, harmooniat. Kuidas aga panna südamed ühiselt tuksuma? Lavastusest jääb kõlama, et lõpuks taandub ühisosa meie kultuuri peale, meis kõigis voolab sinimustvalge, meie kõigi huvides on meie ühise riigi, kultuuri ja keele tuleviku kindlustamine.

Lavastusele ei saa ka pahaks panna, et ta vormiliselt veidi pilla-palla mõjus, sest väljendub ju selles ka nooruse olemus, kus ollaksegi omadega igal pool laiali. Seega mingem ja vaadakem, sest "Hymn" annab küllaltki hea sissevaate noorte mõttemaailma, huumorisse ja unistustesse. Tänapäeva noor ei taha tegelikult palju, ära kuulamisest oleks juba abi.

***

"Hymn"

Autor-lavastaja: Jarmo Reha

Dramaturgid: Jarmo Reha ja Aare Pilv

Kunstnik: Stina Leek

Helikunstnik: Markus Palo

Valgus- ja videokunstnik: Aleksandr Mirson

Produtsent: Marie Valgre

Laval: Grete Jürgenson, Kirill Havanski, Juhan Soon

Esietendus 28. veebruaril Tartu Uues Teatris