ERR / Arvustus. Mängu ilu Renate Keerdi moodi

Heli Reimann, 17.12.2025, ERR kultuur

Kust see laps need laulud võtnud, hullukene sõnad osanud? Sellise küsimusega lahkusin Renate Keerdi uue lavastuse "Öösel päike ei põle" etenduselt Tallinnas Kanuti Gildi Saalis. Niivõrd üllatuslik oli laval nähtu ja kuuldu – kõik see, kuhu Renate Keerdi piirituna tunduv fantaasia oli seekordset lavastust lennutanud. Ootamatud, kuid sujuvad pöörded, kulgemise ilu ja liikumise väljenduslikkus panid kord üllatusest ahhetama, kord absurdsusest muigama või koomika tekitatud naerupahvakaid välja paiskama.

Keerdilikult keerlema pandud inimest uuriv maailm pole ei vihane ega süüdistav, vaid pigem kulgev, vaatlev ja konstateeriv – asjad on täpselt nii, nagu nad siin ja praegu on ja ei kuidagi teisiti. Viimasest andsid märku ka näitlejate nägudel valitsev "raudne mask" – neutraalsed ilmed, milles võis vaid aeg-ajalt hoomata vaevumärgatavaid muutuseid. Sarnase iseenesestmõistetavust kandva ilmega toimetati mittetavapäraste tegevuste kallal ja tehti üllatuslikke pöördeid otsekui rõhutades, et see, mis me siin praegu teeme, on täiesti tavaline ja pole mõtet imestada. Ilmetes oli siiski erandeid. Näiteks Kirill Havanski kehastatud koledusest ja kurjusest pakatav naisi nooliv tegelane oli tõeline õuduilmete meistriklass.

Nagu Keerdi puhul kaldub olema, on laval sõnade keelest olulisem kehade, liigutuste, tegevuste keel. Poeesia keel, mis ütleb välja sama palju, kui ütlemata jätab, räägib vaikselt aga samal ajal valjult, on samavõrra hääles kui häälest ära ning samaaegselt dissoneeriv ja konsoneeriv. Kõik see võib olla sedavõrd inspireeriv, et äratab vaatajas suisa sünesteetilised tajud, mis panevad nägema liigutuste värve, kuulma tunnete puudutust ja tundma häälte lõhna.

Tegemist-toimetamist on laval palju ja see kulgeb sujuvalt ühest teise märkamatult üle kasvades. Ühel hetkel puhutakse plaksudes nätsumulle ja järgmisel toimub selles vihane ennastpiitsutav võistlus. Seejärel korraldatakse üksteise bah-bah-tulistamine ja siis on äkki kellelgi külm. Kehasid soojendatakse erootilist pinget tekitava risti-rästi suudlemisega. Kord tiirutatakse laval sünkroonis hoogsalt sammudes ringi, siis kulgetakse rahulike aegluubis liigutustega. Ära tuleks kindlasti märkida näitlejakvintetti (Grete Jürgenson, Elise Metsanurk, Ilo-Ann Saarepera, Kirill Havanski, Juhan Soon), mille sünergia voolab, improviseerib ja liugleb ühelt tegelaselt teisele, olles kord harmooniline ja siis disharmooniliselt kriipiv.

Häälte maailmas domineerib muusika – nii taustal olevad helid kui ka see, mida näitlejad ise kuuldavale toovad. Eriti nauditav oli Arvo Pärdi Eesti rahvalaul "Kuss-kuss, kallike", mille imeilus ja lihtne meloodia ning kaasahaarav esitus ei jätnud ilmselt kellegi hingekeeli puudutamata. Sõnu saab seekord kuulda vähe. Olulisimad nendest on fraasid "Mul on külm, vaikus on hea, kuu on ilus, aias sadas saia, pind on näpus", millega omavahel suheldakse ja erinevates situatsioonides erinevate tundetoonidega žongleeritakse. Küll aga saab näitlejate suust kuulda häälitsusi – nii loomadelt kui inimestelt pärit.

Esemetena on kasutuses Keerdile omaselt kehakatted, mida seljast ära võetakse ja siis jälle tagasi pannakse. Kord varjatakse end tapeedirullide taha, millest hiljem vormub pall. Lõpuks ümbritsetakse end kardinatülliga. Visuaalselt kõige mõjusam episood lavastuses on kindlasti seotud just viimase kasutamisega – kardinatülliga kaetud näitlejate ja sealt läbikumava mobiiltelefonide ekraanilt paistva lõkketule leegiga.

Ausalt öeldes ei tekkinud etenduselt lahkudes mingit vajadust lavastuse kujundikeelt lahti muukida. Sedavõrd eredad olid kogetud tundetoonid, mis olid kord mikroskoopiliselt väikesed ja õrnad, kord rasvases kirjas ja karjuvad, kord mediteerivalt aeglased, siis rajult hoogsad. Lavastuse mõte oli pigem tegevuses endas – mängulisuse hoogsuses ja kulgemises, loomingulisuses ja kerguses, kui ratsionaalse mõistuse poolt antud kainelt kalkuleeritud tähendustes. Tegemist oli mängu iluga, mis tekitas esteetilist naudingut, tunnetuslikku meeldivust, rahulolu ja imetlust. See oli mäng, mis oli väärtuslik ja kaunis iseeneses, mitte selles, milline on tema eesmärk või mõistuse antud loogiline tähendus.

Lõpetuseks söön siiski oma sõnu, et mõtiskleda selle üle, milliseid tähendusi kannab endas lavastuse lõpus aeglaselt taevasse tõusev ja mobiilileegina põlev lõkketuli. Nähtust ümbritseb rikkalik semantiline väli, mis võiks lavastusele anda eksistentsiaalse mõõtme. Lõke on elu, soojuse, energia ja ellujäämise sümbol. Ta toob inimesed kokku, soojendab, valgustab ja loob ühtsustunnet. Tulel on võime eemaldada negatiivne ning viia muutuste, loomise ja uuestisünnini. Lõkketuli põleb öösel, sest "Öösel päike ei põle"...