ERR kultuuriportaal, 18.10.2025
Tartu Uue Teatri loovjuht, dramaturg ja lavastaja Ivar Põllu ütles "Reedeses intervjuus", et eestlaste hulgas võib täna märgata stagneerumist, lohakat suhtumist, et minust niikuinii midagi ei sõltu. Põllu lisas, et seisakule aitab kaasa ka mugavustunne, millele vaatamata ei osata siiski oma riigi üle rõõmustada ning käitutakse sellega nagu kolonistid.
Kuna sel nädalal on käimas KOV-valimised, siis küsin kõigepealt, kas te valimas käite?
Ma pole ammu valimas käinud, aga see aasta just kodus mõtlesime, et nüüd peab küll minema valima, ei ole teist võimalust. Aga raske on, sest väga keeruline on otsustada, keda valida.
Kas on oluline käia valimas?
Tundub, et on. Muidu võib ju lihtsalt viriseda, et miski on niimoodi või teistmoodi. Kui sa ei käi valimas, siis sa oled täiesti passiivne, sul ei ole mingit õigust midagi arvata. Vähemalt sedagi tuleb teha.
Kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga?
Jah, ta tegeleb minuga niikuinii.
Sel suvel äratasite teatriellu Tartu keskpargi, kui kirjutasite Katrin Ruusiga näidendi "Tapty 1985. Laskumine orgu". See näitas meile olmepildikesi Tartu elust eelmise sajandi 80-ndatest ja oli vaade stagneerunud ühiskonda, kus kõik justkui toimis. Nagu Brecht on öelnud, et vargad varastavad ja litsid löövad litsi.
Aga arengutest enam suurt ei unistatud ja kõik oli kuidagi inertne. Isegi põrandaalune vabadusevõitlus käis inertselt. Kuidas te kirjeldaksite elu Tartus ja laiemalt Eestis aastal 1985? Mis sellele ajale sümptomaatiline oli?
Kui me tegime proove, siis Maarja Jakobson rääkis ühe oma sugulase kogemuse sellest, kuidas nad käisid Vanemuise teatris vaatamas balletti. See kirjeldab vist kõige paremini kogu seda Tartut, see oli kujund, mille ümber me Tartu oma näidendis ehitasime.
Oli Vanemuise teatri suur saal, kus istub umbes viisteist inimest. Laval toimub ballett. Kui õbluke meestantsija tõstab üles natuke korpulentsema naistantsija ja kui see naistantsija maha prantsatab, siis tolmu lendab. Projektori valguses on õhus näha tolmukübemeid.
Ma usun, et see on päris adekvaatne pilt kogu Eestist aastal 1985. Okupatsioon oli kestnud juba piisavalt kaua, et need, kes unistasid, enam ei unistanud — või olid oma unistused realistlikumaks teinud. Kui kuuekümnendatel veel unistati päris suurelt, et teeme revolutsiooni või teeme selle riigi paremaks, ja isegi astuti parteisse mingite aadete pärast, siis kaheksakümnendatel väidetavalt ei astutud parteisse enam sellepärast, et usuti midagi, vaid lihtsalt sellepärast, et see oli kasulik.
Ja need, kes ei astunud parteisse, olid siis… noh, neid peeti vist eriti rumalaks. Kuigi tagantjärele vaadates olid nemad omal moel võitjad. Aga ka need, kes kaheksakümnendatel parteisse astusid, ei ole ju kuhugi kadunud — nad on siinsamas ja nemadki on mingis mõttes võitjad.
Ja ajavad Eesti asja.
Ajavad Eesti asja ja ajasid seda ka siis. Nad astusid parteisse selleks, et ajada Eesti asja nendes oludes. Nagu ka praegu: paljud inimesed astuvad parteisse, kuigi see ei meeldi neile, sest muud võimalust justkui ei ole. Kui sa ei ole parteis, siis sa ei saa Eesti asja justkui ajada.
Sa pead astuma mingisse parteisse, pead valimistel inimestele pastakaid ja kondoome jagama, rääkima lolli juttu — ja siis saad volikokku või mõnda esindusse. Alles seal saad hakata Eesti asja ajama, mis tähendab tegelikult kokkulepete tegemist. See kõik käib mõnes mõttes samamoodi: peame tegema lõputult kompromisse, et pääseda kuhugi, et teha seda, mida tegelikult tahame teha.
"Reedene intervjuu." Ivar Põllu ja Merilin Pärli. Autor/allikas: Airika Harrik/ERRTe ise olite 1985. aastal kümneaastane, sügisel saite üksteist. Elasite hoopis Tootsi alevikus kortermajas. Mida te sellest aastast või laiemalt sellest laulvale revolutsioonile eelnenud stagneerunud ajajärgust mäletate? Lapsepõlv on ju ikka ilus.
Jaa, lapsepõlv on ilus. See Tootsi oli selline kummaline koht – elasime justkui maal, rabas, kus oli monofunktsionaalne asula, kus tegeleti ainult tootmisega. Kunagi Pätsi ajal oli sinna ehitatud turbatöötlemistehas, mis nõukogude ajal jätkas tööd. Kuuekümnendatel oli seal elu väga vilgas, sest sinna tuli hästi palju noori üle Eesti. Tootsil endal ju oma elanikkonda peaaegu ei olnudki.
Sinna sattusid ka minu vanemad, kes lõid sinna pere. Enamik inimesi elas täiesti uutes silikaattellistest majades. Meie maja oli näiteks viiekordne, aknad avanesid metsa poole, kus kohe lõppeski asula – metsad, kitsed, päikeseloojangud. Ühelt poolt elasid nagu maal, teisalt nagu linnas: soe vesi, vann. See oligi omamoodi nõukogudelik unistus, sest väga paljud ju unistasid, et saaks ometi ka korterisse vanni. Seal see tõesti oli.
Aga üldiselt tundus see olemine seal täiesti perspektiivitu. Ei saanudki aru, mis sellest kõigest saab või mis edasi tuleb. Enamasti oli nii, et inimesed lõpetasid põhikooli ja läksidki sinna samasse vabrikusse tööle. Nii see käis – käisid lasteaias, käisid põhikoolis ja siis läksid tootmisesse tööle. Eluring oli hästi loogiline. Mina aga tahtsin sealt kohutavalt välja saada. See läks ka korda.
Aga perest ja sellest ajast on mul ka palju mälestusi, mida olen hiljem lavastustes kasutanud. See oli imelik aeg. Isa oli tsiviilkaitse instruktor ja ma ei tea, kas keegi mäletab, aga kord aastas toimusid totaalsed tsiviilkaitseõppused. Siis pimendati kõik korterid ja ka vabrik lasti pimedaks, sest see oli ka strateegiline koht — lennukitelt ei tohtinud aru saada, kus asula asub. Õpiti tõesti seda, kuidas kõik korterid täielikult pimedaks teha.
Tänavatel käisid salgad, kes kontrollisid, et komandanditund kehtiks. Isa oli üks instruktoritest, kes jagas juhiseid ja varustust. Käisime alati ka gaasimaske proovimas, sest olid olemas varjendid ja... Kõik need asjad olid naljakal kombel täiesti loomulik osa elust.
Aga ei sellist riigitruud ega ka riigivastast hoiakut tegelikult ei olnud. See oli selline seisund, kust ma olen ka selle 1985. aasta oleku oma lavastusse võtnud – ei olnud ei üht ega teist. Oli lihtsalt leppimine, teadmine, et mingeid asju ei tasu liiga kõvasti rääkida. Võib-olla keegi poistest joonistas vahepeal kuhugi sinimustvalge lipu, siis vanemad korjasid selle ruttu ära – pole pahandusi vaja.
Ja siis öeldi, et "ära tee mingit Brežnevi nalja, pole mõtet seda teha, see võib sulle endale pahandusi tuua". Kui keegi mõnikord seinalehele mõne karikatuuri tegi, kus viisnurk oli kuidagi naljakalt kujutatud, siis kutsuti õppealajuhataja juurde ja saadi noomitus. See oli veider, aga kõik olid sellega leppinud.
Keegi ei uskunud enam midagi, ja samas see lihtsalt oli. Või näiteks Brežnevi matuste ajal — me tõesti istusime kodus ja isa kirjutas väga korralikult üles kõik, mis seal toimus. Mina kirjutasin ka. Kui kirst kukkus kolinal hauda ja tahtsin seda niimoodi kirja ka panna, siis isa soovitas: ära kirjuta "kolinal".
Nii et see oli eraeluline?
Jah, see on päriselt juhtunud. See näitabki, kuidas selline sisemine kontroll — väike peretsensuur — oli juba sees. Isa ütles: ära igaks juhuks kirjuta kolinal, sest äkki keegi loeb seda kunagi ja sul tuleb sellest pahandusi. Neljakümne aastaga oli see sisemine tsensuur kasvanud nii suureks, et see toimus täiesti vaikselt ja vabatahtlikult. Ma ei kujuta ette, kui see jabur riik poleks lõppenud, siis minust oleks saanud ilmselt täiesti normaalne homo sovieticus.
"Reedene intervjuu". Ivar Põllu ja Merilin Pärli. Autor/allikas: Airika Harrik/ERRAga ometi, nagu deus ex machina'na tuli kaheksakümnendate teisel poolel laulev revolutsioon. 1985. aastal ei viidanud sellele ju veel miski. Isegi noor Andrus Ansip, kes ka teie lavastuses üks keskseid tegelasi oli, luges aega nii valesti, et alustas siis poliitilist karjääri hoopis kommunistlikus parteis.
Kust tuli ühiskonda see meeletu energia, mida selliseks muutuseks on vaja? Mida on vaja murrangu esilekutsumiseks — julgust, laiemat ühiskondlikku kokkulepet. Mis oli see tõukepunkt?
Ei kujuta ette, sest siis ma ei olnud täiskasvanu ja ei tajunud seda nii. Kui laulva revolutsiooni aeg tuli, olin teismeline ja tajusin seda hoopis hormonaalselt kohalt. Tundus, et kõik toimub minu sees ja järelikult nii peabki olema. Kui oled noor, siis näib, et maailm muutub koos sinuga: toimuvad sõjad Iraagis ja Kuveidis, massirahutused, Savisaar kutsub inimesi tänavale, toimuvad laulupeod — see kõik käib nooruse juurde. Ma ei osanud ette kujutada, et kellelgi teisel võiks olla teistsugune noorus. Siiamaani ei kujuta.
Kui nüüd veidi ironiseerida, siis lavastust tehes jõudsin isegi sinnamaani, et võib-olla oligi põhjus selles, miks need totaalsed süsteemid ja diktatuurid kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendatel nii järsku kokku varisesid. Inimeste rutiinne, kohusetundlik allumine aitas ka konsolideeruda.
Kui tuli Savisaar, siis ta oligi nagu uus tsaar — lõpuks oli keegi, keda uskuda. Ja siis mindi tema järel, tehti seda, mida Savisaar ütles. Nelikümmend aastat sellist tampimist oli mõnes mõttes mõjunud hästi: inimesed suutsid ennast kokku võtta ja tegutseda ühe eesmärgi nimel, kui see eesmärk tekkis.
Aga nüüd on küsimus, kas me praegu, olles nautinud kolmkümmend aastat täielikku vabadust, suudaksime veel samamoodi konsolideeruda? Ma pigem kardan, et ei suuda. Me oleme muutunud palju egoistlikumaks, mõtleme rohkem sellele, mida mina ise tahan, kes mina ise olen, kuhu ma tahan jõuda.
Tollal see kommunistlik ja kummaline maailm kaheksakümnendatel oli kummalisel kombel natuke protestantlik ja kollektivistlik — sa ise polnud üldse tähtis, ei tohtinud mõelda iseenda peale, mis mõnes mõttes oli isegi sarnane kristliku maailmaga — et sa allud mingile suuremale ideele.
Aga nüüd meil sellist ideed ei ole. Me ei allu enam ühelegi suuremale mõttele peale tarbimise. Siim Kallas kunagi ütles, et tänapäeval on maailmas vaid üks suur idee — konsumerism — ja ühel hetkel alluvadki kõik riigid sellele.
Tundub, et need ideed on praegu õhus. Käisin just sel nädalal vaatamas Vaba Lava lavastust "Sisekliima", mis räägib Baltijetsi tehasest. See oli omal ajal keelatud tehas — ei olnud isegi kaardil kirjas. Alustas stalinistlikul ajal ja sinna toodi inimesi üle kogu Nõukogude Liidu. Nende lapsed käisid Baltijetsi lasteaias, siis Baltijetsi koolis ja lõpuks läksid loomulikult ka Baltijetsisse tööle nagu nende vanemad. Ehk siis selline samasugune monokultuurne koht.
Mis praeguses ajas on sellist, mis paneb sellesse minevikku vaatama ja seda analüüsima? Ühelt poolt on ju palju nõukogudeaegset nostalgiat, aga teisalt on tunda ka kainemat, analüütilisemat vaadet.
Eks see ongi kahelt poolt. Ühelt poolt pragmaatiline — nostalgiat inimesed tunnevad, sest nad ei mäleta enam seda jaburust, on selle justkui endast välja lõiganud. Need kannatused ja see piin, mis see aeg tegelikult oli, on ununenud.
Aga mõned asjad olid ju toredad või naljakad ka – muusika oli totter, aga eestikeelne, sõnad alati hästi nunnud. Ja muusika ise oli ka selline nunnu. Saab lõputult teha muusikale Kiidjärve ääres, lõpmatult lavastusi, kus armsad tegelased lapsepõlvest ärkavad ellu ja ajavad oma süütut asja. Nagu meiegi oleme teinud lavastuse Baskinist – nüüd tuleb juba uus lavastus Baskinist. Nad on nagu muinasjutukangelased ühest sotsialistlikust muinasajast.
See analüütilisem pool, mis sinna juurde tuleb, on pigem sisemine kohustus. Inimesed tahavad nostalgiat, ja tänu sellele, et nad seda tahavad, on nad võib-olla valmis ka vaatama asju kainemalt, analüütilisemalt. Ja seda on vaja, et aru saada, kust me tuleme, me ei saa seda eitada.
Paljud meie väärtushinnangud on sealt pärit – rohkemgi, kui me endale tunnistada tahame. Me mõtleme küll, et oleme eurooplased, aga me oleme elanud viiskümmend aastat totalitaarses riigis ja seda ei saa kustutada. See on meie vanemate või isegi meie endi kasvatuses sees.
Võib-olla meie laste kasvatuses seda enam ei ole – või on just selle kaudu, et me oleme tahtnud mõnda asja vältida, oleme oma lastele võib-olla liiga palju vabadust andnud, sest meile endile seda ei antud. Nii ongi totalitaarsus meis alles, isegi eituse kaudu. Kui me midagi eitame, siis me ju toidame sedasama asja, mida eitame. Võib-olla peaks asju hoopis kustutama – mõtlema, mida me tegelikult vajame, et ei peaks midagi eitama.
Et edasi minna ja need ära kustutada, tuleb need asjad korraks lahti võtta, minna tagasi ja vaadata, kust see kõik tuli – kust need tõekspidamised on tulnud. Jah, me laulsime end vabaks, aga mis tegelikult toimus? Mis toimus enne seda? Kuidas me üldse ellu jäime? Need asjad tuleks lahti võtta rahulikult, ilma süüdistamata ja ilustamata.
Alles siis saab sellega rahu teha.
"Reedene intervjuu". Ivar Põllu ja Merilin Pärli. Autor/allikas: Airika Harrik/ERRNagu psühholoogi juures.
Jah. Teater ongi selleks väga hea vorm, millega neid asju lahti võtta. Kui publik läheb selle asja sisse, elab selle uuesti läbi, võib-olla ta polegi varem tahtnud nende asjade peale mõelda. Aga kui ta mõtleb need ebamugavad asjad lõpuks läbi, siis pärast saab ta need unustada.
Kuigi lavastuse pealkiri rääkis Tartust aastal 1985, siis tegelikult oli seal palju ilmselgeid paralleele tänapäevaga. See rääkis sama palju ka meie praegusest ajast.
Ja seal oli ka teatav konstruktsioon – nagu te isegi enne ütlesite, et teist oleks ilmselt saanud korralik homo sovieticus. Ega keegi ei saa ju kindlalt öelda "mina küll poleks parteisse astunud" või "mina poleks sellist teed valinud". Tegelikult me ei tea, mida me oleksime teinud.
Ei tea. Mind lihtsalt ei võetud komsomoli – ma ei sobinud sinna. Aga tõenäoliselt oleksin ma rutiinselt ikkagi astunud. Ma sain igasuguseid pioneeripaelasid täiesti rutiinselt. Ma ei tundnud, et komsomoli mitteastumine oleks kuidagi midagi muutnud või kedagi aidanud. Ma olin lihtsalt väga halb pioneer – ja mind ei võetudki vastu. Eks me kõik oleksime ilmselt toiminud üsna samamoodi. Ma ei saa kedagi süüdistada ega ka ise öelda, et olin mingisugune Nõukogude riigi õõnestaja. Võib-olla olin seda ainult oma lohakuse kaudu.
Aga kui vaadata praegust aega – kas näete siin mingeid, ehk küll teistsuguseid, aga siiski stagneerumise märke? Et oleme kuidagi jõudnud ühiskonnas mingisse inertsusesse, leiguseni? Näiteks kohalike omavalitsuste valimistel on osalusprotsent ju väga madal.
Jah, ma tunnen seda säärast lohakat pioneerlikku suhtumist endas ka – et las ta siis läheb, ega minust niikuinii midagi ei sõltu. Väga paljud mõtlevad nii: mis ma ikka räägin ega keegi mind kuula, need valitsejad teevad ikka, mida tahavad. Täpselt seesama nõukogudeaegne suhtumine. See ei ole ju omariiklik suhtumine.
Kui ma mõtlen, et minust midagi ei sõltu, siis täpselt nii ongi. Kui ma mõtlen, et pole mõtet midagi teha, sest keegi mind niikuinii ei kuula, siis polegi midagi kuulata. See nõukogulik mõtteviis kasvatabki stagneerumist.
Ja mugavusstagneerumine on niikuinii toimunud. Kui üheksakümnendatel tahtsime kõik rikkaks ja õnnelikuks saada, siis nende standardite järgi oleme me praegu väga rikkad ja väga õnnelikud – aga me pole võib-olla võtnud aega, et sellest aru saada. Oleme jäänud sinna kinni, ikka tahame veel rikkamaks ja veel õnnelikumaks saada.
Samas ei ole me rõõmsad oma riigi üle, ei oska rõõmustada selle üle, et see on meie riik ega oska seda edasi arendada nii, et sellest oleks rõõmu ka järgnevatele põlvkondadele. Käitume oma riigiga ikkagi nagu kolonistid.
Just, rahulolematus on vaat et läbi aegade kõige kõrgem. Kuhu see rõõm kadus? Miks rahulolematus nii suur on?
Võib-olla ongi need eesmärgid, mis Nõukogude ajast kaasa tulid, olnud liiga materiaalsed, liiga tarbimiskesksed. Alguses tahtsime osta Poola kaupa, siis Hiina kaupa, siis võimalikult palju igasugust välismaa kraami. Tahtsime igal pool käia ja kõike näha. See on ju loomulik – oli nälg kõige selle järele, mis varem oli kättesaamatu. Aga võib-olla olemegi jäänud selle nälja juurde kinni. Ma ei tea.
"Reedene intervjuu". Ivar Põllu ja Merilin Pärli. Autor/allikas: Airika Harrik/ERRMõneti tundub, et me oleme ka libisemas uude vaikivasse ajastusse, kus riigiasutused ning nende juriidilised ja kommunikatsiooniosakonnad püüavad kontrollida narratiivi, mis ühiskonnas valitseb. Suhtlemine on muutunud ülevalt alla ühepoolseks.
Näiteks – sümptomaatiliselt – postitas sotsiaalministeerium just eelmisel nädalal sotsiaalmeediasse kommentaari enda tellitud pere- ja iibeuuringu kohta esitatud kriitika peale ning kutsus üles debatile. Ainult et selle postituse kommentaarium oli suletud.
Nojah, aga eks see tulebki nende nõuandjatelt. Tihti ongi poliitikutele või ükskõik millistele tegelastele, kes satuvad imelikku skandaali, kõige lihtsam soovitada: ära kommenteeri midagi, ära ütle midagi. "See varsti ununeb, inimesed on nagu lambad, nad unustavad. Kui sa midagi ütled, saavad nad hagu juurde, kui midagi juhtub, ole lihtsalt vait." Ole kuu aega vait, poole aasta pärast tuled tagasi valge kampsuniga ja kõik on jälle korras.
Viimase paarikümne aastaga on suhtekorraldajaid väga palju koolitatud ja nemad ei mõtle ühiskondlikult. Nad ei mõtle kunagi sellele, kuidas tekiks sidusam ühiskond – nad mõtlevad oma kliendile. Nagu juristidki: nad võivad küll mõelda õiglusele, aga eelkõige mõtlevad nad oma kliendi huvidele.
Eks neid suhtekorraldajaid ongi ilmselt juba viis korda rohkem kui ajakirjanikke.
Jah, ja kus üldse tänapäeval läheb piir ajakirjanduse ja suhtekorralduse vahel? Ma ei saa sellest enam väga täpselt aru.
Me olemegi mõneti nagu lambad – võtame kõik vastu suurema nurinata. Kirume küll, võib-olla teeme mõne sotsiaalmeediapostituse, aga sellega meie kodanikualgatus ka piirdub. Äkki peaksime uuesti Hirveparki minema? Kui vaadata näiteks Prantsusmaad – seal inimesed protestivad tänavatel üle nädala.
Nojah, selle peale öeldakse kohe, et see on vesi Putini veskile – et me ei saa minna Hirveparki, ei tohi niimoodi oma riiki nõrgestada. Väga tore narratiiv. Ja ega ma ise ka ilmselt ei läheks Hirveparki protestima. Mõtleksin samamoodi: ah, mis me ikka läheme, mis see loeb.
Oleme me siis ka praegu laskumas orgu ja kui sügavale me võime veel laskuda, et sellest süvikust ka välja jõuaksime ronida?
Mõnes mõttes küll, jah, mugavusest. Ütleme, et me oleme orus juba mõnda aega ja me jalutame seal orus mööda kunagisest ürgjõest alles jäänud ojakese serva, sest seal on väga kaunis seal jalutada. Seal linnud laulavad ja ei ole nii kuum ega ole nii palju võsa, see on päris meeldiv koht.
Aga selleks, et teada saada, kus me tegelikult oleme või kuhu me oleme välja jõudnud või kas see oja üldse kuhugi viib, peaks vahepeal võib-olla välja ronima. Aga see ei ole väga mugav. Me ei mõtle ju selle peale, kas 25 aasta pärast eesti keelt saab Eestis veel üldse ametlikult kasutada või kas eestlasi siis üldse nii palju on. Me ei viitsi selle peale mõelda. Osa mõtlevad ja pasundavad kogu aeg sellest teemast, aga see tundub ju kohutavalt mitte-cool. Pole üldse cool rääkida, et eestlased surevad välja.
Kas me sureme välja?
Kui me seda tahame, siis kindlasti. (Naerab.)
Kuidas tundub, kas me tahame seda?
Meil on vist ükskõik. Kui me mitte midagi ei tee, siis see juhtub vist iseenesest, sest eestlased ei ole siiani välja surnud just tänu sellele, et meil on kogu aeg olnud nii halvasti. See eestlus on olnud nagu mingi päästerõngas.
Aga kui nüüd jääbki kõik nii hästi – milles ma ei kahtle, et meil jääbki nii hästi –, siis on väga raske ennast kokku võtta ja hakata mõtlema sellele, et see eestlus on kuidagi tähtis. Et eesti keel või eestikeelne haridus, et kõikide teemade eesti keeles läbimõtlemine on kuidagi tähtis või et Eesti teater peaks olema kindlasti eesti keeles või et see kõik on kuidagi kohutavalt tähtis. Et Eesti teater peaks tegelema just Eesti lugudega või tegelema just selliste lugudega, mis väljapoole on täiesti arusaamatud.
Ega see ei olegi nii ju soositud või arusaadav suund.
"Reedene intervjuu". Ivar Põllu ja Merilin Pärli. Autor/allikas: Airika Harrik/ERRMis asi see peaks olema, mis selle uue murrangu tooks, et me sellest praegusest seisakust välja saaksime, ja kas need märgid on juba õhus, et see on saabumas?
Mina sellele küll vastust ei tea ja ma ei taha öelda, et see peab olema mingi sõda või mingi häda, mis meid sellest asjast välja toob, sest ma ei ole ka kindel, et see nii on.
Pigem see võiks olla mingi selgem ärkamine, mis võiks toimuda altpoolt ülespoole. Aga see on selline tühi jutt ka, sest enamasti need altpoolt ülespoole arengud, mis on ka toimunud, on enamasti lõppenud ikkagi sellise administreeritud olekuga.
Näiteks kümme-kaksteist aastat tagasi kultuuriinimesed asutasid Eesti Kultuurikoja – ma ei tea, kas keegi veel mäletab sellist asja. See töötab siiamaani. Kuskil Telliskivi suures punases saalis saime kõik kokku ja arutasime, kuidas Eesti kultuuri ikkagi hoida ja teha koostööd ja sellest ametkondlikust rutiinsest suhtumisest välja saada. Sest see kõik on nii ametlik, eks ju – kõik see rahastamine ja hindamine, see kõik on bürokraatlik või masinlik. Kuidas ikkagi see päris kultuur saaks ise oma hääle?
See lõppes sellega, et tehti Eesti Kultuurikoda, korraldati valimised ja see muutus ikkagi veel üheks aparaadiks. Tihtipeale need altpoolt ülespoole kasvavad asjad muutuvad ikka mingiks aparaadiks ja see on vist ka kuidagi loomulik tee.
Selles mõttes on see n-ö pääsemine igaühe enda, üksikisiku teha. Ei saa loota, et tuleb midagi suurt ja siis me teeme. Pigem siis need, kellele see tähtis on, peavad seda lihtsalt ise tegema.
Piltlikult öeldes, kui võtta see Maarja Jakobsoni lapsepõlvemälestus kaheksakümnendatest, siis kui me istume praegu viieteistkümnekesi saalis ja vaatame leigel pilgul seda, kuidas sale tantsija tõstab kogukamat tantsijat, kes prantsatab lavale, siis keegi võiks nendest viieteistkümnest tõusta püsti ja öelda, et aitab jamast, ja välja marssida?
Jah. Teatrite rahastamise puhul seda ju ka aeg-ajalt nagu öeldakse, et me ikkagi praegu taastoodame seda nõukogudeaegset süsteemi. Me peame midagi muutma, peame midagi muutma, peame midagi muutma, aga midagi ei muutu ja keegi ei julge öelda, mis peab muutuma. Ja keegi võib-olla täpselt isegi ei tea, mis peab muutuma.
Kui me juba sinna teatrite rahastamise juurde läksime, siis käisin eelmisel nädalal vaatamas värsket Eesti dokumentaalfilmi "Minu pere ja muud klounid" ja ma tahaks öelda, et minu meelest peaks see olema kohustuslik vaatamine kõikidele Eesti kultuurifunktsionääridele ja -ametnikele. Seal on üks selline piinlikuvõitu stseen, kus Haide Männamäe ja Toomas Tross ehk Piip ja Tuut püüavad toonasele kultuuriministeeriumile selgitada, et kui nad tegevustoetust riigilt ei saa, siis nad võivad oma teatri kinni panna ja edaspidi hakkavad lihtsalt nii-öelda haltuura korras ainult erapidudel käima.
Ometi on tegemist teatriga, mis on üks populaarsemaid – neil on väga suur hulk etendusi ja nad on unikaalsed meie maastikul. On see praegune uus tegevustoetuste süsteem jätkusuutlik? Igal aastal peavad erateatrid käima, müts näpus, tõestamas, et me endiselt vajame raha, me endiselt oleme kaasaegsed ja teravad ja me tahame edasi teha.
Seda süsteemi on nüüd muudetud ja muudeti selles mõttes ikkagi paremaks, et oli ka konkurss kolmeaastasele tegevustoetusele, mille ka näiteks Tartu Uus Teater sai. Kunagi keegi ei saa seda toetust, mida ta küsib, aga sa vähemalt tead, et kolm aastat sa ei pea käima seal konkurssidel ja saad kolme aasta peale teha mingeid plaane.
Aga kui iga aasta taotlusi kirjutada, siis on probleem selles, et ministrid vahetuvad ja seega vahetuvad tegelikult ka ideed, mille peale sa taotluse esitad – see ka kõik muutub. Tohutu töö läheb administratiivsele paberite täitmisele, pärast ka aruannete täitmisele. Aeg, mille asemel võiks teha nii-öelda tootvat tööd, on küll metsik ja nii kaua, kui mina olen selles erateatrisfääris tegutsenud, on alati niimoodi ka olnud. Võib-olla varem oli natuke suvalisem, aga see kasvab ja kasvab ja läheb aina hullemaks.
See süsteem ei ole täiuslik, kindlasti see ei ole täiuslik. Ja lõpuks ju raha saavad kõik ikkagi palju vähem, kui nad küsivad. Aga selle peale keegi uksi kinni ei pane. Ja sellest on see õigustatud ütlemine, et "te teete ju ikkagi edasi – väga hea, et ikkagi raha saate". Ja tõsi ta ju on, et kui sa ikkagi väga tahad teha, siis sa teed ka ilma selle toetuseta. Raha on niikuinii vähe, mõlemal pool on õigus.
"Reedene intervjuu". Ivar Põllu ja Merilin Pärli. Autor/allikas: Airika Harrik/ERRKas see ei sunni rohkem tegema nii-öelda kassatükke, et nende kõrvalt saaks teha ka kunstiliselt nõudlikumaid, mis on rohkem oma hingele?
Nii see on, loomulikult, aga kui vaadata sealt ministeeriumi poolt või kasvõi enda poolt, siis päris kainelt vaadates olen ma kakskümmend aastat olnud eraettevõtja. Eraettevõtjate toetamine riigi poolt ei ole kohustuslik. Ma saan sellest täiesti aru ja kui mulle ei meeldi see, siis ärgu ma tehku, eks. Kui sul on väga raske teha seda teatrit, siis ära tee – mine tootvale tööle, tee midagi, mille üle sa ei pea virisema kogu aeg. Ma olen endale seda pidevalt meelde tuletanud, et minu poolt tehtavate kultuuriasjade toetamine ei ole riigi kohustus. Vähemalt mulle tundub, et see ei ole riigi kohustus.
Võib-olla see on alaväärsuskompleks. Võib-olla kõik peaksid ikkagi ütlema, et ei, minu teater on kõige tähtsam, see, mida mina teen, on kõige tähtsam. Aga neid on ju tuhandeid – kust see raha tuleb? Ma ei näe seda ka, kust see raha peaks tulema.
Samas tõesti kõik need väga ägedad väikesed teatrid võiksid raha saada, aga sellel ei ole jätkusuutlikku katet, sest neid teatreid tuleb järjest juurde. Lahendus ei ole ka see, kui ütleme, et ärme koolitame rohkem näitlejaid või ärge tehke teatrit rohkem juurde. Nagu üks seenelkäija oleks metsas ja siis ütleks: ma ei jaksa rohkem korjata neid seeni, ärge kasvage rohkem, mul on korv juba täis, jumala eest, ärge rohkem kasvage ja hakkab siis neid seeni trampima. Seened kasvavad ikka. Lihtsalt, et kas siis keegi neid korjab.
Kui hästi kultuurirahvas sellist ebamäärasust talub?
See on ränk, kuigi sel aastal on läinud natuke paremaks – seda, kui palju sa raha saad või kas sa raha saad, saad teada ikkagi eelneval aastal. Aga on olnud ju ka sellised aastad, et käes on märts ja veel ei tea ükski teater, kas nad saavad toetust ja kui palju nad saavad toetust. Käskkiri on olemas, see on juba ministri poole teel, aga see pole veel allkirja saanud – see tähendab, et raha ei olegi. Sul juba tegevus käib, eks ju – inimesed on palgal, peavad palka saama, sa pead maksma igasugu makse, pead välja tooma lavastusi, mida sa oled lubanud välja tuua, aga tegelikult sa ei tea, palju sa üldse toetust said.
See tähendab, et sa kas pead kõik sellised riskantsemad projektid maha tõmbama, mida saaks toetusega subsideerida, või siis sa pead tegema ainult kindlapeale asju. Nii et selles mõttes on praegu natukene paremini.
Aga kellelegi tundub siis ikkagi ebaõiglane. Ma ei näe ka muud varianti, kui see komisjon on tehtud ka natuke peaaegu tabeli- või AI-põhiseks, kus kõik annavad mingeid hinnanguid, need hinnangud pannakse tabelisse ja tabel arvutab kokku selle järjestuse, mille järgi siis saab vaadata, kes jäävad sinna joone alla, kes joone peale.
See on ka ju ikkagi mäng. Me mängime, et see nüüd kuidagi objektiivne – see ei ole mitte kunagi objektiivne. Lihtsalt need inimesed lükkavad seda vastutust enda pealt ära. Keegi peaks olema see inimene, kes ütleb, et sorry, need inimesed saavad toetust ja need inimesed ei saa toetust. Ta ilmselt lüüakse maha, aga ta on vähemalt olnud inimene, kes on aus.
Teie teatrimaja ukse kõrval on silt "Siin majas tegutseb, elab ja loob Tartu Uus Teater". Kas te elate või olelete praeguses seisus?
Kui kriitiliselt vaadata, siis mingil määral ikkagi oleleme, sest need teatrid, kes saavad vähem toetust – nende arvates me kindlasti oleme mingil platool. Meil on inimesed ikkagi palgal, kes käivad iga päev tööl ja mõni päev ei käigi tööl, vahepeal isegi ei mõtle selle töö peale. See tundus 15 aastat tagasi täiesti ebatõenäoline, et me sellisesse seisu üldse jõuame – unistus oli. Siis me ei käinud keegi tööl, me tegime seda kõik nii-öelda õhinapõhiselt. Vahepeal oli raha ja enamasti ei olnud raha.
Kui nüüd inimesed käivad tööl, see justkui on ametlikuks või akadeemiliseks teatriks muutumise tee. Meile on ka öeldud, et te olete mingi väike riigiteater, teil kõikidel ametikohtadel keegi on, kuigi enamasti suuremates teatrites arvestatakse ühe näitleja kohta vist kuus administratiivset töötajat. Meil on näitlejad ja administratiivsed töötajad peaaegu võrdselt. Kõik ikkagi teevad väga palju asju korraga, aga selles mõttes see on ikkagi väga palju paremini kui mõnel teisel teatril.
"Reedene intervjuu". Ivar Põllu ja Merilin Pärli. Autor/allikas: Airika Harrik/ERRMe proovime pidevalt ikkagi elada. Aga kas sa jaksad kogu aeg elada? Vahepeal ikkagi tahaks lihtsalt tühjusesse vaadata, kohvi juua ja vaadata, kuidas leht kukub. Seda hetke tuleb ka teatril ette, et tahaks vahepeal lihtsalt olla. Äkki lihtsalt ei teekski vahepeal lavastusi. Teeks vahepeal ühe normaalse tüki või midagi sellist, mis inimestele kindla peale meeldib. Teeks lavakujunduse vastuvõtmise ja siis see lavakujundus tehaksegi täpselt niimoodi, on näidend ja siis ta tuuakse lavale. Ja siis teeks päris teatrit, oleks mingi lastetükk või mingi lõbusam tükk. Miks me ei võiks teha päris-päris-päris teatrit? See oleks ju ka täiesti normaalne.
Aga see elusolemise tung on ikkagi samas seal kuskil kuklas, et me ei ole teinud seda teatrit selleks, et see lihtsalt oleks. Meie eesmärk on ikkagi see, et me pidevalt paneksime ennast ebamugavasse olukorda. Kuigi see on tõesti väga ebamugav, aga ilma ebamugavuseta ei ole arengut ja see põletabki inimesi läbi.
Neid mugavaid teatreid on ju küll ja neid on piisavalt. Me ei pea tegema selliseid lavastusi, mida saab teha ükskõik mis teises teatris. Ainuke õigustus selleks, et meie teater eksisteerib, on see, et me teeme selliseid lavastusi, mida mujal teha ei saa. Muidu me võiks tõesti riigi raha kokku hoida ja pakkuda neid, müts näpus, kuskile mujale teatrisse, kui neid üldse on vaja, sest lavastusi on niikuinii Eestis kohutavalt palju. See on ilmselge – neid on liiga palju.
Mida selles olukorras teha? Kas see on üldse õiglane, et on riigiteatrid ja siis on väga palju erateatreid? On neid riigiteatreid vaja?
Minu positsioon nõuaks ütlemist, et riigiteatrid tuleks kõik kinni panna ja väikeste vahel raha ära jagada, aga ma ei usu, et see on mõistlik. Sest kui mõelda sellise heaperemehelikult, siis väiketeatril ei ole mingit kohustust – ma räägin enda seisukohast – ei ole mingit kohustust tegutseda, me võime homme pillid kotti panna. Kui me suudame need aruandeperioodid lõpetada, siis see ei ole mingit kohustust.
Riigiteatril on see kohustus hoida Eesti teatrikultuuri elus. Küsimus on selles, kuidas seda tehakse – kas seda tehakse mugavustsoonis või ebamugavustsoonis, kuidas kasutatakse seda ressurssi, mis on antud. Sul on tõesti supernäitlejad, töökojad, sul on see võime tuua kohale asju. Kas jäädakse mugavustsooni või mitte, see on iseasi, aga ma arvan, et suured organisatsioonid hoiavad meiesuguses väikses riigis seda asja koos, sest kui meil oleks ainult väikesed teatrid, siis ühel hetkel võib-olla pole meil ühtegi teatrit.
Siis kaotavad kõik näitlejad töö, siis lähevad kõik näitlejad mujale tööle ja siis ükskõik kui iroonilised me oleme mingi traditsioonilise asja suhtes, siis see side kaob. Võib-olla see on ka hea variant, kui vahepeal pannakse pillid kotti ja tuba tehakse pimedaks, teater peab ennast uuesti leiutama. Aga ma ei tea, kas see on lahendus.
See on umbes nagu Eesti Raudtee – kunagi pandi ju kõik rongid seisma. Rongid liikusid väga hästi. Siis ühel hetkel otsustati, et ei, see rongiliiklus on nii kallis, me paneme kõik rongid seisma, viime inimesi maale bussiga. Rongid seisidki vist mingi paar aastat, kõik vagunid läksid vanarauaks ja siis hakati seda otsast peale uuesti üles ehitama jupp jupi haaval. See võttis ikkagi aega kümme aastat vähemalt.
Kui inimesed jäävad vanemaks, siis nad vahel kipuvad vanadusega kibestuma, maha käima, ajale jalgu jääma, vanasse kinni jääma. Teie saite eelmisel aastal 50-aastaseks. Kuidas te ennast jätkuvalt värskena hoiate? Kuidas te teatrit järjest värskena hoiate, et ei tekiks seda pässistumist?
Sellest pässistumisest ei ole ju mingit pääsu. Kui sa oled viiskümmend, siis pidevalt saad aru, et see pässistumine toimub tohutu kiirusega ja võib-olla ise arvad, et sa oled ikka seesama kahekümneaastane jube lahe tüüp. Kuigi siis ka kõik ei arvanud, et oled lahe tüüp, aga noh, ise ikkagi arvasid. Paradoks ongi ju selles, et ise ei saa oma vananemisest eriti aru. Sa saad aru sellest nendel hetkedel, kui sa mõistad, et need, kellega sa suhtled, on sinust poole nooremad või kolm korda nooremad.
Ja sõbrad on juba vanaisad.
Jah, või juba surnud. Siis tekib see arusaamine küll, aga muidu suhtled ikka nagu inimene inimesega. Mina ei taju seda vahet, kas inimene on 20-aastane või 50-aastane. Võib-olla 50-aastane on natukene igavam inimene, aga 20-aastased suhtuvad minusse kui vanainimesse. Sealt tuleb vahe sisse. Aga küsimuse esimesse poolde, et kuidas seda vältida...
Teatritasandil on ainus võimalus selle vältimiseks saada üle enda kõikvõimsusest ja tohutust tarkusest ning ikkagi anda teistele, noorematele inimestele võimalusi midagi teha. Kuigi ise vaatad kõrvalt – issand, nad teevad kõik täpselt neid samu vigu, mida ise sai tehtud. Võiks ju neid proovida vältida, aga see vist on lootusetu. Tuleb lihtsalt võimaldada uutel inimestel saada kuidagi nende võimaluste juurde, mida me oleme loonud.
Kui meie alustasime teatri tegemist, siis meil ei olnud mitte midagi. Me oleme nende kahekümne aastaga teatri loonud selliseks, nagu ta on. Nüüd ta on isegi mingis mugavustsoonis, me saame teha erinevaid lavastusi, me saame isegi teha lavastusi, mille puhul me teame, et see ei ole kassatükk, et see jääb heal juhul nulli. Me saame seda teha ilma, et kellelgi jääks söök ostmata või üür maksmata.
Aga võib-olla selles ongi ka teatrisüsteemi iva, et kõik need inimesed, kes tahavad teatrit teha või kellel on värsked ideed, ei peaks 20 aastat ehitama oma teatrit, et hakata lõpuks tegema seda, mida nad ise tahavad. Võib-olla meie kohustus ongi hoida stabiilsust ja olla platvorm, kus need värsked ideed jõuaksid kohe tegemisse või katsetamisse. Enamasti lähevad need ilmselt nurja, aga seda ei saa teada.
Kui pead hakkama korraga katsetama ja teatrit ehitama, siis neid nurjaminekuid on liiga palju. Lavastus võib suurepäraselt õnnestuda, aga majanduslikult kukub see läbi, seda mängitakse neli korda ja seda näeb 25 inimest. See kaob teatriajaloost ja keegi ei tea, et see üldse olemas oli.
Platvorm ongi see võtmesõna, kui meiesugune pisike repertuaariteater, pisike loomeplatvorm suudab anda hüppelauda või katsetamisruumi noortele tegijatele, ja kui ka need suured teatrid, kes saavad väga palju rohkem raha kui meie – aga ka mitte piisavalt, eks ju –, kui nemad suudaksid luua rohkem platvormi uute inimeste arenemiseks, siis see ongi see võimalus, kuidas mitte pässistuda, kuidas mitte manduda.
"Reedene intervjuu". Ivar Põllu ja Merilin Pärli. Autor/allikas: Airika Harrik/ERREelmisel suvel, kui Tartu oli Euroopa kultuuripealinn, läksite teie hoopis Narva-Jõesuusse ja tegite seal omalaadse teatrifestivali Hungerburg 2024.
Kas see oli üks neist viisidest, kuidas end värskena hoida – ja kas see õnnestus või nurjus?
See oli väga kurnav, aga samas huvitav ja ilus kogemus. Jah, kindlasti oli see viis, kuidas hoida end värske. Kui selgus, et Tartus meil suuremat projekti ei tule, siis mõtlesime, et kuna olime korra juba Ida-Virumaal lavastuse "Kremli ööbikud" teinud, siis miks mitte jälle. See piirkond tundub ikka veel nagu välismaa – natuke omaette maailm.
Nii nagu Jaak Joala käis Venemaal tuuritamas?
Jah, meie olime ka oma "sise-Venemaal". Kõige meeldejäävamad hetked "Kremli ööbikute" ajast olidki just seotud selle kohaga – ujumas käimine Narva-Jõesuus, see paik ise. See oli niivõrd võimas kogemus, et tahaks sinna tagasi minna. Olid tõesti toredad suved.
Mõtlesime, et teeme kohe Narva-Jõesuus, mitte Narvas – vähem sõitmist ja ilus koht ka. Sellest areneski mõte, et võiks teha ühe lavastuse puhkamisest, aga mitte üht suurt lavastust, nagu suvel tavaliselt tehakse, vaid palju väikeseid, et inimestel oleks võimalus näha mitut asja. Nii tekkiski festivali formaat, kus kõik lavastused oleks uued. Samas toimuks see kohas, kuhu sa võib-olla muidu ei satukski, ja elamus tekkis kokku neist osadest, mida vaataja ise valis. Umbes nagu spaas – valid erihoolitsusi: Türgi saun, soolavann, Soome saun. Siin sai samuti valida erinevaid tunni kuni pooleteisetunniseid lavastusi.
Oli see mõnes mõttes protest kultuuripealinna vastu ja toetusavaldus Narvale, kes jäi sellest tiitlist napilt ilma? Kas me üldse vajame kultuuripealinna ja raamatuaastat ning teisi suuri institutsionaalseid ettevõtmisi või on see lihtsalt raha raiskamine?
Ma ei oska öelda, kas see on raha raiskamine või mitte. Minul isiklikult ei ole neid vaja, aga ma arvan, et on palju inimesi, kellel on. Seetõttu ma seisukohta ei võta.
Aga Hungerburg ei olnud kindlasti protest. Pigem oli see mänguline samm: hea küll, me ei ole Tartu 2024, siis teeme teises kohas omaenda kultuuripealinna – teeme, aga mitte kellegi kiusuks või vastandumiseks, vaid pigem küsimusena: mida me ise oleksime teinud?
Et kui meile tundub, et mõni programm on veider, siis mis me ikka vingume – teeme ise, vaatame, mis välja tuleb. Kui läheb hästi, on tore. Kui kukume läbi, siis saame teada, et teistel oli õigus ja teisiti oligi parem. See ongi minu meelest kõige parem elamise viis – mitte vinguda, vaid teha ja eksida.
Kui oluline on teie meelest, et näitleja või mõni muu kunstnik oleks kursis ühiskonnas toimuvaga ja arvestaks sellega oma loomingus? Või on võimalik teha ka nii-öelda "puhast kunsti" oma elevandiluust tornis, üldse mitte suhestudes ümbritsevaga?
Need vist ongi kaks erinevat suhtumist. Küsimus on, mida me üldse peame ühiskondlikuks teemaks – kas osalemist poliitilises debatis või hoopis seda, kuidas me tegeleme minevikuga ja kuidas seda mõtestame.
Ja kas tegelemine oma filosoofiliste või teatriliste tekstidega on "eebenipuust tornis" olemine? Ma pole kindel, et see nii on, sest inimene ise ongi nagu maailma kontsentreeritud versioon. Kui me tegeleme ühe inimese hingega – sellega, kuidas ta mõtleb ja reageerib –, siis me tegelikult tegeleme ka ühiskonnaga, sest ühiskond on inimeste kogum.
Ühiskond käitub samamoodi nagu iga üksikinimene – tekivad varjamised, pettumused, reaktsioonid. Võib öelda, et Eesti rahvas ongi nagu üks inimene. Kui me tegeleme tema psühholoogia ja traumadega, siis peegeldub väikeses suur ja suures väike. Ei saa öelda, et üks tegeleks tühja asjaga ja teine väga tähtsaga.
Samamoodi on ka tohutu naerutamine väga oluline. Oleneb, mida sa sellega taotled – kas lihtsalt hea naerumasina loomist, et inimeselt raha ära võtta, või pakud sellega võimalust mingitest teemadest vabaneda ja nende üle mõelda. Vähe usutav, et inimesed mõtlevad pärast komöödiat, mille üle nad naersid. Enamasti on see kaks sekundit hiljem unustatud.
Siis on see meelelahutus, mitte kunst.
Aga see on lõõgastav. Mitte ainult sellepärast, et inimene tuleb töölt ja tahab naerda, vaid ongi väga palju teemasid, millest komöödia kaudu üle saada või neid leevendada. See on ühiskonnas ja inimeses väga oluline.
Aitäh.
Aitäh.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Foto: Airika Harrik