Veebisaates "Teatrivaht" rääkisid Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu Tartu Uue Teatri lavastusest "Anne lahkub Annelinnast" (autor-lavastaja Ivar Põllu) ning "Mängu ilu" (lavastaja Andreas Aadel).
Ivar Põllu autorilavastuse kohta leidsid Maiste ja Oidsalu, et see on 2020. aasta üks tugevamaid lavastusi ja seda kõigis komponentides: neil jagus kiidusõnu muuhulgas ka suurepärasele Rene Liivamäe valguskujundusele ning Kristiina Põllu lavakujundusele. "Lavastus areneb väga huvitavalt, vaatajale ei teki kindlust, kes need kaks peategelast – Märt Avandi mängitud mees ja Maarja Mitt-Picheni naine nimega Anne – on, veiklemine erinevate suhtemustrite ja sugulussidemete vahel oli see mäng, millega vaataja pidi kaasas püsima," arutlesid nad saates.
Teatrikriitikute sõnul kuulutab Ivar Põllu "Anne lahkub Annelinnast" meestekeskse ajastu lõppu. "Oleme sisenemas aega, kus linna peal lällamas käimine ja pohmelliga pere juurde naasmine ei ole enam vaikimisi mehe privileeg, mees peab sellist käitumist üha enam põhjendama," ütles Oidsalu ja lisas, et talle meenutab lavastus Woody Alleni filmi "Annie Hall". "See oli samuti suhte kuhtumise lugu ja näitab, mis juhtub suhtega siis, kui ta on läbi ja kui keerulisi teid pidi suhtest välja tullakse."
Andreas Aadeli "Mängu ilu" pidasid teatrikriitikud värskeks ja kõnekaks sporditeatriks, kus võimlamängude reegleid segati muude eluvaldkondade mängureeglitega ning sellest ristamisest sirgus kõnetav hübriid. Sportmängudest inspireeritud lavastus pani küsima, kui palju sportlikku hasarti on ühiselulistes mängudes tervislik.
Lavastuse tugevusteks pidasid nad Kristjan Suitsu suurepärast kujundust ning Jan Ehrenbergi ja Elise Metsanurga energeetilist võhma ja silmanähtavalt atleetlikku kohalolu. Lavastuses tehti juttu ka mõnede sportmängude vägivaldsusest ja selle kasvatuslikust mõjust tulevastele kodanikele, mistõttu artuelsid Maiste ja Oidsalu ka selle üle, milline on kehalise kasvatuse ja sportmängude kasvatuslik mõju. Leiti sarnaselt teatritegijatele, et hasartsust ja suunataju kaotanud tulemuslikkusele orienteeritust on harrastuspordis liiga palju.
Valle-Sten Maiste oleks eelistanud, et kooliaegseteski suusatundides oleks rohkem tehnikat õpetatud, mis võimaldanuks täiskasvanueas suusatamist nautida, mitte kramplikult stopperit orjatud. Arutelu käigus jõuti tõdemusele, et vägivaldne sport ei pruugi agressiivsust suurendada. "Näiteks poks teeb alandlikuks, mitte agressiivseks, sest ükskõik kas sa võidad või kaotad, peksa saad niikuinii ja selleks, et võita, pead õppima peksa saama," tõdesid nad.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Teatrivaht"