ERRi kultuuriportaal, 31.12.2020
Seitse teatrikriitikut ja -spetsialisti vaatasid ERR kultuuriportaali palvel tagasi möödunud teatriaastale ning tõid välja nii säravamad lavastused kui ka mõningad tendentsid, mis sellest keerulisest aastast kõige rohkem silma jäid. Enim mainitud lavastuseks kriitikute aastakokkuvõtetes oli Juhan Ulfsaki lavastatud "Pigem ei", korduvalt toodi välja ka "Lehman Brothersit" ja "Kuritööd ja karistust".
Riina Oruaas
teatriteadlane
Koroona-aasta märksõnad kultuurielus on kindlasti kinnipanek, toimetulek ja kohanemine, mis esialgu avaldus veebiarhiivide avalikustamise buumis. Selles olukorras olid kõige mobiilsemad väikesed trupid ja vabakooslused, kellele pani organisatoorse õla alla ka Baltoscandal, et lavastused välja tulla saaks.
Lisaks sellele on aasta üheks positiivseks märksõnaks kindlasti Von Krahli teatri uus tulemine Lauri Lagle juhtimisel. Sellegi pooliku hooaja jooksul on välja tulnud mitu lavastust, mis on endast pikemalt kõnelema pannud, eesotsas Lauri Lagle "Pigem ei" (autorid Herman Melville ja Taavi Eelmaa), mis ka TMK hooajaankeedi vastustes sai kõige enam tähelepanu. Puudutav oli viis, kuidas lavastus tabas ühiskonna ülekuumenemist, pidevat rabelemist-rahmeldamist ja enesenäitamise show'd, mille pandeemia järsult katkestas. Kevadel esietendunud lavastust alles sügisel nähes mõjus selle vaikne, kuid resoluutne eitus ümbritsevale tingel-tangelile eriti põhimõttelise hoiakuna.
Epneri-Kangro-Ulfsaki "Kas te olete oma kohaga rahul" Kanuti Gildi SAALis, mis juba arvestas viirusepiirangutega, mõtestas samuti hetkeolukorda, pannes vaataja tegelema omaenda asukohaga saalis ja maailmas. Tühja küprokseina põrnitsedes võib mõtiskleda nii eesti inimese puhasti missioonist – remondist ja kinnisvarast – kui ka omaenda perspektiivide laiemalt, seda mitmes erinevas tähenduses.
"Kas te olete oma kohaga rahul"
Aasta tajunihestaja auhind kuulub Karl Saksa lavastusele "Planet Alexithymia", samuti Kanuti Gildi SAALis. Puhas, täpne ja minimalistlik lavastus, särava sõnalise teksti ja äärmuseni vähendatud kehalisuse kokkuplahvatus. Rakvere Teatri "Alibi" (lavastaja Andres Noormets) on oma kentsakal viisil aga aasta üks südamlikumaid lavastusi, näidates inimest oma nii tuttavas hapruses ja totruses.
Ehkki nii suurt veebiteatri-buumi pole varem olnud, on kohaloleku, puudumise ja vahendatuse üle teatriteaduses diskuteeritud aastakümneid. Intermediaalsus pole teatriteaduslikus mõttes uus küsimus, vaid juba pikemat aega normaalsus, mida akadeemilises diskussioonis osaledes peab valdama. Selle teine, laiemale publikule suunatud pool on suurteatrite etenduste veebiülekanded kinodes, mis paraku sel aastal just löögi alla sattusid, sest ka kinod tuli sulgeda.
Uus on selle kõige kontekst – sundolukord, mille laiahaardelisus hakkab alles ilmnema. Nii nagu koolide veebiõppes, tajume alles nüüd veebiteatri negatiivseid külgi, vahetu koosolemise puudumist, energiakadu ja kapseldumist ning väikeste koduste ekraanide võimalusi ja võimatusi. Uus pole tegelikult ka vaataja-osaleja isiklik ruum kui avalikus meediasfääris osalemise koht, kuid ka seda pole me seni sellisel määral kogenud. Koroona-aasta on ka kultuuri uurijatele mitmes mõttes huvitav nähtus, mille tulemusi näeme veel pikalt nii praktikas kui ka selle mõtestamisviisides.
Oluline on mõista, et mitte iga veebisalvestus või -ülekanne pole iseseisva kunstilise väärtusega. On salvestusi, mille funktsioon on olla dokument, ja see ei paku sageli kunstilist elamust. On salvestusi, näiteks televisiooni jaoks tehtuid, mis pakuvad elamust, kuid ei ole enam kuigi head dokumendid, sest midagi lavastuse ülesehituses on niivõrd muudetud, et meediumiülekanne toimiks. Kolmandaks on salvestatud ja vahendatud teoseid, mis ongi mõeldud ekraanile ja mille olemuslik osa on veel millegi teatripärase säilitamine ja edasiarendamine.
Selle kolmandaga on hakatud tegelema senisest aktiivsemalt, headeks näideteks on sõnateatri vallast Kristjan Suitsu lavastatud Jean Cocteau' "Inimese hääl" Tallinna linnateatris, mis nutika võttena sisaldas endas ka vaataja koduse positsiooni väljapakkumist – paigutada end istuma nii, et saaks aknast välja vaadata. Avangardi vallast on vastav näide muidugi elektron.live keskkond kui etenduskunstide ja -kunstnike kohtumispaik, mis sai koroona-aastal vaid kiirenduse ja täpsema suuna, kuid oleks nii või teisi varem või hiljem tekkinud.
"Inimese hääl" on koos Sławomir Mrożeki "Tangoga" (lavastaja Ingomar Vihmar) ka hea näide 20. sajandi draamaklassika tõlgendustest. Mõlemad paistavad silma tugevate naisrollide poolest – Evelin Võigemast Cocteau' monodraama nüansseeritud peategelase ja Saara Nüganen Alana "Tangos".
Tartu on saanud olulist täiendust noorte näitlejate-lavastajate näol lavakunstikooli 29. lennust nii Tartu Uues Teatris kui Vanemuises. Sel sügisel on nende tulekut märkinud kolm järjestikku esietendunud lavastust, üks neist Vanemuises, kaks Tartu Uues Teatris.
Janne Telleri romaani "Mitte midagi" dramatiseering Vanemuise teatris ja Johan Elmi lavastuses on vastuoluline, kibe ja raskesti seeditav lugu, mille lavaletulek noortelavastusena on ometi tänuväärt ja noortele näitlejatele (Lena Barbara Luhse, Maarja Johanna Mägi, Oskar Seeman, Ken Rüütel, Kaarel Pogga ja lisaks Jaanus Tepomees) nii teemat kui publikut arvestades raske katsumus.
Andreas Aadeli "Mängu ilu" (mängijad Elise Metsanurk, Jan Ehrenberg) on aga puhas rõõm pingutusest, sooritusest, spordist ja veel paljudest asjadest. Sport on teatris kahetsusväärselt alaesindatud teema, ehkki ühisosa on neil suurem kui pealtnäha paistab. Seega – rohkem sporditeatrit!
Kadri Noormetsa lavastus "Ümarlaud", kus noortest osalesid Ekke Hekles ja Martin Kork, oli ideelt huvitavam kui teostuselt, kuid siiski mõtlema ärgitav mäng publiku ja vaataja (fantaasia) käivitamisega. Kõigi kolme lavastuse ühisosa on mäng ja proovilepanek. Ühes muutub ilus ideaal jõhkraks ja eksistentsiaalseks, teises näitab eri pooluste pingevälju ja koostoimet, kolmandas eksitab kujutlusvõime hämarasse rägastikku.
Madis Kolk
Teater. Muusika. Kino peatoimetaja, "Teatrivahi" saatejuht
Säravamad teatrielamused:
Von Krahli Teatris etendunud Juhan Ulfsaki lavastatud "Pigem ei", mille vägi ulatub Herman Melville'i ja Taavi Eelmaa tekstidest näitlejatöödeni.
Karl Saksa "Planet Alexithymia" Kanuti Gildi SAALis, mis etendus suvisel Baltoscandalil ja mis tõestas, kuidas kõige intensiivsem taju võib tekkida hoopis keset täielikku pausi.
"Planet Alexithymia"
Tendentsid:
Suvel ja sügisel hilinemisega esietendunud lavastused olid pea kõik üle keskmise head. Seega tuleb olla tänulik ka koroona ajal tekkinud pikemale süvenemisajale.
Veebiteatri hindamiseks on vaja veel aega, sest tegemist on sisuliselt uue teatriliigiga ja oleks ebaõiglane seda kohe hindama hakata. Üks on aga selge: teatriruumi mõeldud lavastust pole mõtet ekraanilt vaadata. elektron.live'is on aga sellest meediumist kohati üsna veenvalt aimu antud.
Karin Allik
teatrikriitik
Küllap pole midagi väga originaalset tähelepanekus, et Eesti teatril on praegu mingis mõttes isegi vedanud. Aga tõsi ta ju on: etendustegevus katkes alles detsembri viimasel nädalal (ja sedagi mitte kogu Eestis), ehkki mitmes lähiriigis püsivad teatrite uksed juba mõnda aega kinni.
Sellegipoolest hakkasid ka meil teatrisaalid aasta lõppedes tühjaks jääma. Endine turvatunne, et teatrietendusel haigeks ei saa jääda, näis publiku seas taanduvat. Eks oli see pühade ja perekondlike koosviibimiste lähenedes ka mõistlik, aga siiski tegi veidi nukraks vaatepilt, kus suurde teatrisaali oli müüdud vaid paarkümmend piletit.
Samal ajal ei paista, et teatrid püüaksid füüsiliste saalide tühjenemist kompenseerida, täites virtuaalseid saale. Veebiteatrit tajutakse pigem kui ajutist asendust eriolukorra (ja teatrimajade sulgemise) ajaks, mitte kui iseseisvat teatriliiki, iseseisvat väärtust. Tõsi küll, elektroni voogteatriplatvorm kujutab endast seejuures olulist ja kiiduväärt erandit. Tallinna linnateater, kes aasta esimeses pooles samuti väga edukalt veebiteatriga katsetas, pole samas sügisel-talvel uusi katseid teinud, kuigi loominguline võimekus on selleks olemas. Ju kulub siis energia praegu kolimisele ja kohanemisele.
Viimase aastaga sai aga kahtlemata uue energia sisse teater Von Krahl. Heas valguses jäid meelde nii "*******" (koostöös Paide teatriga) kui ka "Sa oled täna ilusam kui homme", ent aasta tipplavastuseks kujunes Juhan Ulfsaki "Pigem ei". Harukordne ansamblimäng ja sisemine põlemine, terav dramaturgia ja terviklik režii, tähendusrikas kujundus – "Pigem ei-l" on voorusi palju.
Eraldi esiletõstu väärib muuhulgas lavastuse kunstnik Kairi Mändla, kelle lavakujundus (koostöös Juhan Ulfsakiga) kuulub samuti aasta parimate hulka. Sama ütlesin aasta eest muide Mändla töö kohta lavastuses "Eesti jumalad". Veel enam, ka Mändla stsenograafia Paide teatri lavastusele "Blablabla" ja osalemine lavastuses "STANDARD" on tema talenti ainult kinnitanud.
Mitu eredat elamust pärinevad aga Eesti Draamateatrist ning seda eelkõige näitlejatöö tõttu. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi "Kuritöö ja karistus" pakkus vägevat rollide galeriid: uut ja üllatavat tahku nägin Hendrik Toomperes ja Helena Lotmanis, erilist tulevärki demonstreeris Priit Võigemast. Peaaegu sama võiks tema rolli kohta öelda ka lavastuses "Lehman Brothers" (lavastaja Hendrik Toompere juunior), Võigemast on vaieldamatult heas vormis.
"Lehman Brothers"
Kui Draamateatri "Millest tekivad triibud?" (autor ja lavastaja Urmas Vadi) paistis silma oma kirjandusloolise koomikaga, siis Theatrumi "Felicitas" (autor ja lavastaja Andri Luup) läks hinge hoopis tehisintellekti-teemalise huumoriga. Heatahtlik nali andis autorilavastustes tooni nii mineviku- kui ka tulevikuvaadetele, tõi helgust vastuolulistesse teemadessegi. Teisisõnu – need olid teatriõhtud, mis tõstsid suunurgad üles.
Ja veel lõpetuseks: noorusliku hooga jäid meelde Ugala, Vanemuise ja TÜVKA koostöölavastus "Peer Gynt" (lavastaja Karl Laumets) ning Paide teatri "Blablabla" (lavastajad Eva Koldits ja Anne Türnpu). Laumetsa lavastuses paistis see hoog küll kaootilisem kui Paide teatris, ent julged püüdlused paistavad välja mõlemast. Eesti teatri tulevik vähemalt tume ei näi, isegi kui veebiteatri võidukäiku seal veel ei paista.
Meelis Oidsalu
kultuurikriitik, "Teatrivahi" saatejuht
Von Krahli teatri "Sa oled täna ilusam kui homme" käib ühte jalga Kanuti Gildi Saali lavastusega "Kas te olete oma kohaga rahul". Mõlemad on vaibilt kaubanduskeskuses hängimise ja teatrietenduse piiril, sellist sorti lavastused, mis nõuavad näitlejatelt selle piiri või vaheala väljanuuskimist ja sinna naasmist pärast üksikuid hüppeid ühele või teisele poolele. Samas väga poeetilised ka verbaliseerimata tekstina.
VAT teatri "Tallinnville". Särav omamaine dramaturgia Helen Rekkorilt ja Mihkel Seedrilt. Hoolivalt ja hoidvalt ühiskonnakriitiline teater, soe grotesk, milles puudub võitluslikkus ja mis on ometi mõjus.
Theatrumi "Felicitas". Andri Luubilt järjekordne äge ulmeline (nimitegelaseks tehisarukas koduabiline) kommetekomöödia. Trupil näib laval sama lõbus olevat kui publikul saalis. Riina Maidrelt ja Maria Petersonilt kärts esitus.
"Felicitas"
Pärnu Endla "Tango". Ingomar Vihmari lavastus kulgeb lodeva kaardimänguõhtu meeleolus. Algus on ehk liigagi võdisev ja otsiv, tegelased tuterdavad ja tudisevad mööda korterit, lavastus meenutab tarretist, aga keset seda kallerdist säravad Peeter Tammearu ja Saara Nüganen.
Tartu Uue Teatri "Anne lahkub Annelinnast". Parim näidend ja lavastus 2020. aastast. Märt Avandilt hiilgeroll, Kristiina Põllult taas vapustav kunstnikutöö.
Eesti Draamateatri "Kuritöö ja karistus" on sündmuslik Priit Võigemasti tõttu uurija Porfiri Petrovitši rollis.
Pille-Riin Purje
teatrikriitik
Mõni märgiline lavastus on jäänud nägemata, ehk uuel aastal õnnestub. Elamusi on aga rohkem, kui nimetan.
Baltoscandalil nähtud Vaba Lava "Mul oli nõbu", lavastaja Valters Sīlis, näitekirjanik Rasa Bugavičute-Pēce. Osades Rea Lest ja Henrik Kalmet. Teema isiklikkus ja vahe distantsiloomine, näitleja intensiivne kohaolu koos kaamerasilma mängulisusega. Tugev partnerlus.
Kuressaare Teatri suvelavastus "Õitsev meri", August Mälgu romaani põhjal, lavastaja Madis Kalmet, mängupaik Mihkli Talumuuseum Vikil. Klaar lugu eluvalikutest, põlvkondade elutervest järjepidevusest. Ajakohaseks muutus sõnum elurõõmust, huumorist, töötahtest, mis võidab virisemise ja hädaldamise. Osaliste mängutuju ja -tahe, värvikad tuumakad rollid.
Kaks rõõmuga laetud lavastust Eesti Draamateatris, mõlemad kolme näitleja säravas koosmängus.
Stefano Massini "Lehman Brothers", tõlkija Margus Alver, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Laura Pählapuu. Osades Guido Kangur, Mait Malmsten, Priit Võigemast ja muusikud. Jazzilikku lavasaagat vääristab poeetiline allhoovus – ajastu lühikroonika muundub igavikuliseks. Jõulise lavastusjoonise sees nõtkelt nüansseeritud näitlejateater. Ühtehoidev partneritunnetus.
Urmas Vadi autorilavastus "Millest tekivad triibud?", mängupaik Eduard Vilde muuseum. Osades Indrek Sammul, Inga Salurand, Kristo Viiding. Vadi isikupärane pöörasus kirjanik Eduard Vildest on sisse mängides muutunud aina vallatumaks, kujundlikumaks, sisulisemaks, peegeldades loomeprotsessi lätteid, hasarti, valu ja inimlikku häbi, fantaasiailma ja tõeluse kokkupuudet ja kontraste. Mängulaadis koos särav-terav ekspressiivsus ja soe südamlikkus. Kolmele näitlejale on antud helde võimalus proovida uudseid näitlejavahendeid, nad ei jäta seda kasutamata. Taas vaimustav partneritunnetus.
"Millest tekivad triibud?"
"Volli Käro 80 – kõige südamlikum Muhv". Oli rõõm ja au saada osa Volli Käro juubeliõhtust Rakvere Teatris. Humoorikas ja üleni elujaatav kohtumine. Ootan väga Volli Käro uusi rolle!
Ajalooline teatriõhtu 20. novembril 2020: hüvastijätt Linnateatri Põrgulavaga. Mängiti 156. korda Elmo Nüganeni suurlavastust "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." (esietendus 2006). Põrgulava avati 22. novembril 1997 "Kolmekrossiooperiga", seal loodud 30 lavastusest on 10 Elmo Nüganenilt: "Kuritööst ja karistusest" "Kommuunini". Tõepoolest, üks ajajärk saab mälestuseks ja selgineb tasahaaval (teatri)ajalooks.
Jaak Allik
teatrispetsialist
Kuna aasta teisel poolel olin ise kahel korral lavastamisega ametis, siis paraku pole jõudnud nähe suurt osa Tartu, Pärnu ja Rakvere teatrite lavastusi, kuid nähtust, loetust ja kuuldust on kujunenud mulje, et koroona-aasta saak eesti teatrikunstis on mitte ainult kvantitatiivselt, vaid ka kvalitatiivselt kesisem kui varem.
Täieliku vaimustusega hinges olen teatrist sel aastal lahkunud vaid kahel korral: Juhan Ulfsaki lavastuselt "Pigem ei" Von Krahlis ja Lembit Petersoni üliõpilaslavastuselt "Tabamata ime" Theatrumis. Ulfsak näitas, kuidas võttes aluseks ühe vana loo, on võimalik sellest teha ereda vormiga ja tänapäevase sõnumiga lavastus. "Pigem ei" on oluliselt teistsugune kui muu eesti teater, sest midagi Brechti-stiilis polegi meil ju ammu tehtud, pealegi veel mitte Brechti teosega, vaid sisuliselt ju Taavi Eelmaa kirjutatud originaalmaterjaliga. Teistsugususe tulemuseks pole seal aga mitte (nagu tihtipeale) arusaamatus, vaid lisaks kõigele ka võimaluse loomine selleks, et näitlejad saaksid hiilata oma tavalisest headusest pisut teismoodi.
"Tabamata imet" vaadates mõistsin äkki, kui üleilmselt aktuaalne ja hea tekst see on, kui ta on jutustama pandud mitte provintsipubliku lömitamisest "läänelikkuse" ees, vaid hoopis andeka kunstniku siseheitlustest ning sellest, mis annab kõrvaltvaatajale üldse õiguse kunstiteose hindamiseks. Nii sisemiselt kui väliselt särav Jan Tristan Kolbergi Leo Saalep ja Maria Teresa Kalmeti teda siiralt, kuid egoistlikult armastav Lilli Ellert vallutasid ja veensid mind sel õhtul täielikult.
Kolmas lavastus, mida kui tervikut tahaksin esile tõsta, on Slawomir Mrožeki "Tango" Endlas Ingomar Vihmari lavastuses, kelle on õnnestunud absurdivõti lahti murda ning teha see imelik lugu meile täna vägagi meist endist rääkivaks, Kahjuks pole jõudnud veel näha Paide teatri ja Musta Kasti "Carmenit", kuid sisetunne ütleb, et Peeter Volkonski töö eristub samuti positiivselt teatriaasta lavastuslikult hallikast üldpildist. Nägemata on ka Tartu Uue Teatri kiidetud lavastus "Anne lahkub Annelinnast".
"Tango"
Aga muidugi ei tähenda see, et meie laval poleks sündinud vaimustavaid rolle, mille pärast tasub ikka ja alati teatrisse tulla. Guido Kanguri, Mait Malmsteni ja Priit Võigemasti neljatunnine tour de force lavastuses "Lehman brothers" ning sinna otsa veel Võigemasti hiilgav monosooritus Porfiri Petrovitšina "Kuritöös ja karistuses", millele pakkus võrdväärset konkurentsi ka teine eraldiseisev monosooritus samast lavastusest ehk Hendrik Toompere Svidrigailovina. Ain Lutsepa tõepoolest jumalasuurune Jumal lavastusest "Oh, Jumal" ja Tambet Tuisu ehe noor Jaan Kross "Suures Siberimaas". Paljude meeste jaoks väga äratuntavat hädapätakat näitas meile Ott Sepp lavastuses "Sorri, ei saa aidata" Ugalas.
Suvelavastustes tõid rõõmu Luule Komissarovi kauaks hingesööviv mäng "Katku hauas", Pääru Oja fanaatiliselt potteketrav Tiiskäpp lavastuses "Tema taevaliku Õnneküla potitehas" ja Terje Pennie säravad ümberkehastumised lavastuses "Elevandi kõrts". Muidugi võib seda nimekirja veel kaua jätkata, sest meie näitlejakool näitas ennast oma rajaja Voldemar Panso 100. sünniaastapäeval endiselt elujõuliselt ja parimast küljest
Kõige põnevama uudistekstina lõppeval teatriaastal tahaksin esile tõsta leedulanna Rasa Bugaviciute-Pece dokumentaaldraamat "Mul oli nõbu", mida nägime lätlase Valters Silise lavastuses ning Henrik Kalmeti ja Rea Lesta suurepärases esituses Baltoscandalil. Väga omapärane ning köitev oli ka teine külalistandem: Slava Durnenekov ja Artjom Ustinov lavastusega "Minu Georg Ots", mõlema lavastuse produtseerijaks oli R.A.A.A.M.
Raske teatriaasta tõeliseks kangelaseks pean aga kultuuriminister Tõnis Lukast, kelle arukas ja tahtekindel tegevus tõi nii teatritele kui ka vabakutselistele olulise kompensatsiooni nende kuude eest, kui loometegevus seiskus. Tänu tema oskuslikele tõrjelahingutele riiki sulgeda ihkavate panikööridega olime kaua pea ainsaks Euroopa riigiks, kus teatrid paralleelselt pandeemiaga enam-vähem normaalselt töötasid, tänagi on veel lõunapoolse Eesti teatrite uksed lahti.
Steven-Hristo Evestus
teatrikriitik
Teatriaasta 12 kuu jooksul läksid enim korda ja jätsid kustumatu jälje järgmised 12 lavastust. Lavastusi ühendavateks märksõnadeks said ühiskond ja inimene, absurd ja muutumine.
1. Slawomir Mrožek "Tango", lavastaja Ingomar Vihmar, Endla Teater
Nihkes maailma ja perekonna absurdihõnguline kujutamine kukkus välja pea sama peenelt kui Mati Undil sama lavastusega Eesti Noorsooteatris 30 aastat tagasi (teatud mõttes oli sama lähenemine mõjusalt taasesitatud Ott Kiluski ja Kaili Viidase kodumaises lavaloos "Nagu süldikeeduvesi").
2. Herman Melville/Taavi Eelmaa "Pigem EI", lavastaja Juhan Ulfsak, Von Krahli Teater
Meie igapäevast olemist ja toimetulemist kosutav absurdi ja ühiskonnakriitilisuse üledoos koos tagasihoidliku ellujäämisõpetusega.
3. "Sinust saab tantsija!", lavastaja Liis Vares, Sõltumatu Tantsu Lava
Eneseotsinguid tingiv liikumise ja sõna, tantsimise ja näitlemise, toonide ja mustrite vahekordadele ja rollidele suunatud lavastus.
4. "Mul oli nõbu", lavastaja Valters Silis (Läti), Vaba Lava
Dokumentaallavastus Balti riikidest, neid ühendavast organiseeritud kuritegevusest ja inimeseks (ja ehk isegi kuningaks) olemise rõõmudest ja valudest
5. "WhiteWash", autor ja esitaja Jarmo Reha, Vaba Lava
Valge nahavärviga esitaja intensiivne ja provotseeriv uurimisretk identiteediotsingutesse ning "ida" ja "lääne" vastandumisse.
"WhiteWash"
6. "Standard", autorid-esitajad Eva Koldits, Mirtel Pohla, Inga Salurand ja Kairi Mändla
Nauditav ja üllatav rühmateraapia eksklusiivses katusekorteris ühes enese ja kaasviibijate ajas ning ruumis positsioneerimisega
7. "Kas te olete oma kohaga rahul", autorid-esitajad Eero Epner, Mart Kangro ja Juhan Ulfsak, Kanuti Gildi SAAL
Esitajaid ja publikut üheks liitev rahuloluuuring kohast, ruumist ja perspektiividest elus ja teatris (NB! Tegemist ei ole "Workshopi" kahvatu ja mugava järjelooga).
8. "supersocial", autorid-etendajad Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere, Kanuti Gildi SAAL
Indiviidi ja enamuse arvamuse kujunemist ja püsimajäämist ning sotsiaalseid norme testiv osaluslavastus, mis paistis silma ka erinevate mängukohtade valiku poolest.
9. Stefano Massini "Lehman Brothers", lavastaja Hendrik Toompere jr, Eesti Draamateater
Draamateatri taaskäivitamisele suunatud näitlejaannet väärtustav ja esiletoov lavastus kangelastest, kaotustest ning raha kõikehõlmavast mõjust
10. Mark Hayhurst "Nad tulid keskööl", lavastaja Diana Leesalu, Tallinna Linnateater
Pilguheit ajaloole ja kurjuse tekkemehhanismidele, tõstatades küsimused, kas Euroopale meeldib end taaskorrata või õppida vigadest.
11. "Inimesed ja numbrid", lavastaja Birgit Landberg, Vaba Lava
Julge samm kaasmaalaste toimetuleku ja vaesuspiiri vaatlemise, mõtestamise ja vahetu kogemise suunas (ehk ükski koduuks ei jää suletuks!).
12. Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus", lavastaja Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, Eesti Draamateater
Intensiivsete näitlejasooritustega ajatu lugu inimesest, õigusest, õiglusest ja läbikukkumisest (Draamateatri publikule kuluksid lisaks maskidele ära ka pinguletõmmatavad turvavööd).
Eriolukorra ja sellele järgnenud muude piirangute ajal vedas teater välja ning tuli tuntud ja tunnustatud moel tagasi. Kevadel tabas väljakujunenud ja aastatega omaksvõetud teatritraditsiooniga vaatajat kartus või pigem isegi ehk ootus uute nähtuste (näiteks veebiteatri või muude uute vormide ja lahenduste) levimise ja asendumisega.
Sellistest omanäolistest katsetustest pälvisid enim tähelepanu Henrik Kalmeti ja Paul Piigi virtuaalne heategevuslik stand-up lavastus "Eriolukord ruudus", Levila kuuldemängud Tambet Tuisu ja Janek Murdi eestvedamisel "Üks päev Mati Alaveri elus" ja "Viirus", Kristjan Suitsu ja Evelin Võigemasti "Inimese hääl" (Tallinna Linnateatri digitaallavastus veebis) ning elektron.live keskkonnas edastatud Jarmo Reha ühekordne eesti teatri mõtestamisele ja mälestamisele pühendatud performance "Alustagem matustega".
Tänavust festivalidefitsiiti silmas pidades väärib äramärkimist juuli alguses 16 korda toimunud kultuurifestival Baltoscandal, mis tõestas, et teatrifestivali pidamine reeglitest ja piirangutest räsitud maailmas on jätkuvalt võimalik. Korraldajad tõestasid, et rahvusvahelise loomuga sündmust on võimalik ümber kujundada kodumaiste, koroonaviiruse jalgu jäänud uuslavastuste väljatoomisega.
Kui mõelda viirusest tingitud laastamistööle ja selle ennetamisele, siis on eriline koht ka teatreid ning näitlejaid ühendanud sotsiaalmeedia kampaaniatel (näiteks "Püsi kodus" või "Kanna maski"), mis on kõik oma sõnumite eesmärgilt kantud teatri ellujäämise tagamise vajadusest.
Ülalmainitu kinnitab, et kodumaine teater elas keerulise aasta üle, mõtlematut ülereageerimist ja kohati viirusena levivat allahindlust oli pigem vähe, andes seega ruumi mõtestatud arengutele ja tegevustele. Ühe kriisi kaugemale ulatuvad mõjud annavad endast sisulisemalt märku alles eelolevatel aastatel.
Toimetaja: Kaspar Viilup