Facebook / Heili Sibritsa välkarvustus

Heili Sibrits, Facebook, 23.05.2025

Ma arvan, et see oli peaaegu et geniaalne. Pea viis tundi kestnud (ok 4 tundi ja vist 45 viis minutit koos aplausiga) Tartu Uue Teatri „1985. Laskumine orgu“ on teater, mida ma suure põlemisega tahan soovitada ja reklaamida, sest see on väga oluline lavastus tänases päevas – see lavastus ei räägi ajast 30 aastat tagasi (parandus: õige matemaatika on 40!), vaid just meist tänases kriisis, Eesti valikutest, igaühe vastusest.
Nagu selle lavastuse ühes mõjuvamas monoloogis öeldakse, siis kultuurimälu ja kultuur ja mälu on kõige alus. Kui me need kaotame, siis oleme nagu idud kartulil – need, kes pole kunagi päikest näinud, ning võivad end pöörata ükskõik kuhu. Helgur Rosentali esitatud monoloog tõi mulle meelde Ühtse Eesti Andres Mähari kuulsa katusel peetud persse saatmise kõne...

Jah, suur osa tegevusest toimub 1985. aastal aga paralleelid tänasega on lihtsalt nii ilmsed: frustratsioon, valikute olematus, USA ja Venemaa vastandus, uus president Ammerkas, argised armurõõmud ja hirmud, pettumus ja mõistmine, et midagi on lõplikult möödas, uus on juba käes ja see uus pole midagi, mida tahaks.
Ei, see lavastus pole pessimistlik, vaid tõdev ja südametunnistusele koputav. Kahe mäe vahel orus olles kaovad eesmärgid ja siht, siis võibki tunduda, et ülesse ei saa, pole kunagi saanud ega pole mõtetki püüda midagi muuta. Ivar Põllu aga näitab, et me oleme teadnud, mida me tahame, ka enne meid on inimesed täpselt samamoodi kaotanud usu ja lootuse, kuid maailm on muutunud paremuse suunas, vähemalt kasvõi korraks ja seega võib ta taas muutuda. Aga kõik võib ka pesse minna, sest kõik on olnud veel rohkem pees.
Ma läksin täna Tartusse suure kõhklusega, kartsin, et pean pettuma. Esimese vaatuse järel olingi üsna nõutu, kuid teine ja kolmas vaatus näitasid, et kõik „trikid“, mida Põllu kasutab hakkavad tööle ja on õigustatud, et ta on kaval ja võimas lavastaja.

Kõigepealt on publik jagatud kolme rühma, iga rühm näeb ja kuuleb vaid talle etendavat lugu – aga ärge kartke, te näete siiski kõike kolme, lihtsalt erinevas järjekorras. Kolmest vaatusest koosnev lavastus on tehtud nii, et etenduse ajal, pärast igat vaheaga publik vahetab tribüüne. Näitlejad mängivadki kogu loo läbi kolm korda!
Näitelejate hääl kostub mürasummutavates kõrvaklappides, seega vaatajana sa kuuled seda, mida lavastaja tahab kuuldavaks teha. Väga nutikas, sest loo kulgedes tead sa aina rohkem, isegi kui sa ei kuule, mida teise tribüüni rahvale räägitakse, siis teises ja kolmandas vaatuses sa juba tead, mis nähtamatu seina taga toimub ja nii paned pildi kokku. See on geniaalne trikk rõhutamaks, et kõik juhtub siin ja praegu ning ühel ajal, et kõik ongi paralleelne, üksteisega seotud ning samas juhuslik. Samuti näitab Põllu, et me elame oma infomullides, oleme küll kõrvuti, aga võime olla täiesti erinevates universumites.

Lavastust mängitakse Süku tulevas asupaigas, see on see park, mis asub Tartu Kaubamaja ja vanalinna vahel, vanade pärnade allee all (mis tähendab, et kui vihma hakkab sadama, siis pärnade võre on nii võimas, et publik märjaks ei saa, tuleb vaid mõni piisk. Kontrollitud!). Siin pole alati olnud katuseks killuke loodust Emajõe kaldal, vaid kunagi on seal samas olnud kellegi aken, laud, uks, kummut... ja juba Andrus Ansipi valitsemise ajal unistasid tartlased kesklinnas kõrguvast keskusest. Ei mitte siis, kui Ansip oli peaminister, vaid siis, kui oli Tartu rajoonikomitee esimees või kuidas iganes toona need nimetused olid.

Kes on kes ses lavastus pole otseselt vahet, sest üldistused on nii suured niikuinii, aga laval on eelpool nimetatud Ansip, Ird, Vahing, Runnel jnejne. Kui Tartu Uus Teater kuulutas selle tüki välja, siis õigusega tehti kriitikat, et räägitakse ainult meestest, sest teatri kodulehel oli reastatud suured loovisikud, kes kõik olid juhtumisi just mehed. Põllu lavastus pole aga sugugi meeste ülistamine, vastupidi, pigem näitab ta mehi üsna nõrkadena ja laval on naised, kes mängivad mehi, naised, kes suunavad mehi, naised, kes lohutavad, hoiavad, kamandavad, naised, kes on liiga targad ja iseseisvad, ambitsioonikad, et Tartusse jääda… Pigem on see feministlik tükk, samas pole sood üldse olulised, Põllu ei räägi naisest või mehest X või Y, vaid inimese üleüldisest valikutest.

Fantastiline on selle lavastuse paralleelsus – kõigepealt need kolm etendatavat lugu, mis hakkavad kokku kõlama iga vaatuse järel aina rohkem, aga ka paralleelsus tänase päevaga. Kui ma alguses kõhklesin, et kas tõesti on vaja teha lavastus vabas õhus, teame ju meie ilma, kuid praegu ei näe ma õigemat kohta kui on see tulevase Süku paik. Lavastus võtab enda alla võibolla alla neljandiku pargist (ei adu kui suur see park on), seega linnaruum toimiv teatrile vaatama edasi: pahaaimamatud linnakodanikud kõnnivad pidevalt näitlejate selja tagant mööda,ajavad omi asju, teatrit ja päris maailma ei eralda mitte ükski sein, samas saab ette kujutada, et kui sellesse kohta kunagi kerkibki kultuuritempel, siis polegi see nii hull, vaid pigem võimalik lahendus. Seega on see keset linnaruumi valitud mängupaik absoluutselt geniaalne – nähtamatu teatrimaja, mis muudab nähtavaks selle, mille üle nii palju vaieldakse. Lisaks siis see aegade paralleelsus ja miksimine, mida Põllu suurepäraselt teeb. Kuskil keegi kannatab, kusagil keegi laulab, armastab, kuid samal ajal maailm läheb edasi ja mööda, mitte miski ei peatu, kui ka korraks peatutakse, siis ikkagi minnakse edasi. Põllu näitab elu paratamatuse kulgu, aega.
Linn, koos müra ja inimesed on üks osa sellest lavastusest, väga orgaaniline osa, nutikas ja igati põhjendatud trikk.

Ivar Põllu kõrval ei saa jätta mainimata lavaruumi loojat Kristiina Põllut, fantastiline on kogu pärnade alune, nutikas, sümboolne ja tabavalt lihtbe! Dramaturgiks Ivar Põllu kõrval aga oli Katrin Ruus. Nopped ja valikud, mis nad on teinud, on taas põhjendatud.

Nagu te olete aru saanud, siis olen ma taas vaimustuses ja elevuses Tartu Uue Teatri täna esietendunud "1985st".
Absoluutselt õnnestunud on valitud muusika – kõik need laulud on tähenduslikud nii omas ajas kui tänases päevas. Juba selle muusikalise miksi pärast, samuti võrratute näitlejate pärast tasub Tartusse sõita. Ja kui ühel hetkel muusika vaikib ja näha on vaid näitlejate ühtset liikumist, see on ülimalt sümboolne stseen.

Väga äge lavastus. Täna õhul tõusis see mul selle hooaja number üks lavastuseks. Ostke pilet, pileteid on saada, mina soovitan osta pilet keskmisesse sektsiooni, sest siis te näete lugu nii, nagu mina nägin - tõusvas joones!
Praktilist infot: öösel läheb õues külmaks, pange talvejopp kotti (saate teises või kolmandas vaatuses selga panna), soojad saapad jalga, kindad võtke kaasa ning müts ka pähe, sest siis ei hakka külm ja saate mõttega olla kaasas. See on mõttega teater.

Kes me oleme, kus me tuleme ja kuhu me läheme. Aga eks see Eestimaa üks paras Tartu ole. Kuid mis on Tartu, kas tõesti mandunud provints? Kelle silmis? Need vastused on igal ühel vaja ise välja mõelda. Ivar Põllul on omad vastused, aga ta ei suru neid peale.

Selle väga pika postituse lõpus tahan veel väga kiita lavastuse helirežiid (kui metsast rääkiva luuletuse taga kuuldus metsamasinate häält, puu kukkumist, siis see oli mõjuvam kui ükskõik mis arvamusartikkel), kogu tehnilist tiimi, super töö Tartu Uue Teatri inimestelt.

Julge ja hull mees on see Ivar Põllu, väga äge, et ta just sellist teatrit teeb.
Minge vaatama! Ei ole liiga pikk, ma oleks olnud veel nõus vaatama ja kuulama. Ilus ja poeetiline oli, huvitav ja haarav ka. Mõttega teater. Poliitiline.
NB. Lavastuses küsitakse "kas teile meeldib see režii", nad küsivad mitu korda, viimasel korral hääldub välja režii sõna lõpus ka M-täht.