Füüsiline teater, kus kõik on võimalik

Marie Kliiman, 26.09.2013

 

Reedel avab Tartu Uues Teatris hooaja uuslavastusega „Pure Mind“ tuntud koreograaf Renate Valme, kes võttis kaasa oma füüsilise teatri trupi Kompanii Nii.

Lavastuse „Pure Mind“ puhul on tegemist Kompanii  Nii teise lavatööga ja žanrimääratluseks on just füüsiline teater, mis on Eesti teatrimaastikul küllaltki uudne mõiste.

Kompanii Nii asutati 2012. aastal ning trupi esimene lavastus „Pung“ osutus väga menukaks, osaledes festivalidel ja andes külalisetendusi mitmes noorusliku ja värske teatri järgi janunevas teatrisaalis. Kriitikud on nimetanud lavastust „Pung“ mänguliseks, kirglikuks, intensiivseks, särtsakaks – mida tõestab elavalt ka see, et lavatöö oli valitud Draama festivali kõrvalprogrammi „Särts!“.

Seekordse lavastuse „Pure Mind“ kohta jääb lavastaja Renate Valme kavalalt napisõnaliseks. Tema loomingulisele tegutsemismustrile iseloomulikult ei anna ta vaatajatele enne etendust kätte keerulisi filosoofilisi mõttelõngu ega kuuluta sisutühjalt, ent kõlavalt, et uuslavastus räägib inimsuhetest. Inimene on loomingu fookuseks niikuinii, aga publik ei vaja tegelikult alati seda tuge, mille najal etendust mõtestada.

Pealkirjas leiduv sõnapaar „PURE MIND“ (tegijad ise eelistavad läbivat suurtähte, et kõik võimalikud tähenduse säiliksid) oma ambivalentsuses on vihje, mille valguses publik Kompanii Nii uut lavastust avastama kutsutakse. Lavastaja sõnul on oluline, et vaatama tulles oleks meel puhas ja vaim valmis purema või siis ise puretud saama. Kõik on võimalik.

Teatrijuht Ivar Põllu, kuidas tekkis Tartu Uue Teatri ja Kompanii Nii koostöö?

Möödunud sügisel mängis Nii Kompanii meie saalis oma vastvalminud „Punga“. See oli nii värske, kiitvad arvustused polnud veel ilmunud, publikut oli vähe. Aga see, mis laval toimus ja mismoodi Nii trupp laval kehtestus, rabas mind tõsiselt.

See ongi ideaalne teater, sellist teatrit tahaks osata isegi teha, mõtlesin ma. Pärast etendust tegime Kristiinaga (Põllu - toim) kokku rääkimata mõlemad Renatele ettepaneku tulla meie teatrisse lavastama. Jäi nii, et seekord oma trupiga. Ja meil kõigil on sellest väga hea meel. See on uus ja väga vajalik samm meie teatri otsingutes. Tulge vaadake, ma ei võltsi.

Sõnateater, muusikal, nüüd siis füüsiline teater... Kas Tartu Uus Teater pürib vaikselt „kolmežanriteatri“ tiitli poole?

Jääme siiski „otsingulise teatri“ juurde. Žanr polegi nii tähtis. Või kui žanrist rääkida, siis „Pure Mind“ pole kindlasti tantsuteater rohkem kui mõni teine lavastus. Inimene liigub ja tegutseb – ja see võibki olla tants – eriti kui see on tihendatud ja puhastatud ja kontsentreeritud. Füüsiline teater, nagu selle kohta öeldakse, on puhas teater selles mõttes, et siin ei varjuta vaimuka teksti taha, siin tõepoolest tegutsetakse, nagu õiges teatris kohane. Selles mõttes on see isegi vastupidine kaasaegsele tantsule, kus enamjagu välditakse tegutsemist ja pigem filosofeeritakse või ollakse tegutsemisest „üle“.

Kuidas tundub, sobitub Kompanii Nii Uude Teatrisse?

Tundub, et sobitub väga hästi. Majas on hea hoog sees.

Kes keda pureb?

See selgub etenduse lõpuks.

Kas on ka edaspidi koostööd loota?

Ma loodan küll.

Mida on Uue Teatri hooajalt veel oodata?

Kui kõik laabub, esietendub novembri lõpus „Äralennuväli“, lavastus eestlaste väljarändamise teemal, Mart Aasa mänguline tekst, mida asume lavastama oktoobri keskel trupiga, kuhu kuuluvad Ardo-Ran Varres, Helgur Rosenthal, Evald Aavik, Kristel Leesmend ja Katrin Pärn. Nagu aru saada, on tegemist suures osas draamalavastusega, ehkki jah, mitte päris. Uue aastanumbri sees saab küpseks vähemalt kaks uuslavastust, töös on neli projekti. Uuel aastal algab koostöö ka teatrikoolidega, sama aastanumbri sees jõuavad lavale nii TÜVKA kui lavaka diplomilavastused. Nii et värsket energiat tuleb veel.