Füüsiline teater pureb teraapiliselt.

Keiu Virro, Postimees, 02.10.2013

Renate Valme kehtestab Eesti etenduskunstide maastikul hoogsalt sõnapaari füüsiline teater. Äsja esietendus tema Kompanii Nii teine lavastus «PURE MIND» ja kehtestatud ta ongi. Minu meelest vähemasti.



Trupp on üdini füüsiline, üksteist tunnetav ja usaldav. Lavastus koosneb ühtpidi miljonist kavalast ideest, aga teisalt ka iga esineja oskustest, jõust, karismast, vaimsest ja füüsilisest nutikusest.

Vaatajate ees on inimesed, kellest on võimatu välja lugeda, kas hetk tagasi said nad hakkama olümpiamedalit väärt eneseületusega või ongi nad sellisest liigist, kes võivad kas või kõrvade peal üle lava kõndida, ja kui hingeldavadki, siis ainult efekti pärast.

Mõned nende pingutused on peidetud, teised täie naudingu ja teatraalsusega võimendatud.

Esimene ja teine lavastus

Kõike seda oleks võinud muidugi öelda ka Kompanii Nii eelmise lavastuse «Pung» kohta. Äkki ma ei kirjutagi seda arvustust edasi, vaid võtan näiteks Andres Maimiku punk-arvustuse «Pungale», vahetan pealkirja ära ja lasen uuesti käiku?

Tegelikult on hoopis nii, et «Pung» ja «PURE MIND» on üles ehitatud sarnaselt, kuid ometi ei kopeeri seekordne puremine midagi eelmisest lavastusest.

Nüüdsest võib üles leida tubli annuse teraapiat. Naeruteraapiat, suhteteraapiat, mida iganes tarvis. Naer ei tapa romantikat ega füüsiline huumor seksuaalsust. Lavastuse kvaliteet ja käekiri on eelmisest tuttavad, sisu on uus.

Enne etendust saatis teater välja pressiteate, kus oli üks neist viimasel ajal korduma kippuvatest ja ilmselt keeletoimetajaid verepisaraid nutma panevatest soovitustest, kuidas üht või teist lavastuse nime kirjutada. «Palume kasutada pealkirja «PURE MIND» läbiva suurtähega, et kõik võimalikud tähendused säiliksid.»

Meenutame veel. Kevadel mängis teater NO99 lavastust «samm lähemale». Selle pealkiri «on autori palvel teatud inimliku lihtsuse märgina kirjutatud läbiva väikese tähega».

Kui nüüd neid palveid võrrelda, siis inimliku lihtsusega Renate Valme lavastus nähtavasti pureda ei plaani. «PURE MIND» – jõuliselt kõlab küll, aga no see nimi ei ütle lavastuse kohta mitte halligi. Või kas on nii?

Nime mitmetähenduslikkus on lavastusega vägagi kooskõlas. Eriti ilusasti haakub lavastuse külge ingliskeelne variant. Selline mõnus üleskutse : ära mõtle üle, ära otsi lõputuid konnotatsioone ja allusioone, lihtsalt jälgi, alusta puhtalt lehelt.

Olete ehk tähele pannud, kuidas näitlejad ja lavastajad kipuvad enne esietendusi aeg-ajalt ütlema nulltähendusega mõtteid à la «aga me rohkem ei tahaks midagi öelda, tulge saali, siis näete».

Nulltähendusega mõtted

Ajakirjanik katkub seepeale juukseid ja publikut lihtsalt ei huvita, sest – no ilmselgelt näevad nad saali minnes, mida laval tehakse. Tahaks ikka midagi, mille põhjal otsustada, kas sinna saali üldse minna.

«PURE MIND» läheb veidi samasse kategooriasse. Renate Valme ise ei taha kuskil midagi ette öelda, aga see on vist nüüd see üks kord, kus tegelikult ka ei tahaks liiga palju öelda.

Esimese hooga võiks muidugi väikese lapse kombel kirjeldada, et «... siis tulid lavale kasepuud ja lehvitasid oksi ja üks poiss mängis tüdrukuga saksofoni ja ... ».

Nüüd võiks siiski sügiseses Tartus valge lehe või talveööunenäolise ämblikuvõrgu kombel saali hõljuda ja pure mind’il end pureda lasta.