Henry-Laur Allik: Renate Keerdi uuslavastus "Tahe"mõjus meelelahutusena

ERR kultuuriportaal, Henry-Laur Allik, 23.10.2017

Tegemist on salapärase lavastusega, mille pealkiri "Tahe" selgus vahetult enne esietendust. Kui selle eesmärk oli kustuda kõik ootused, siis see töötas. Ootused puudusid täielikult.

"Tahtes" valitsevad lava veidrad tegelased, kes kõik ajavad oma asja ning püüavad. Mida nad püüavad, jääb arusaamatuks, kuna laval toimuvad läbivalt igasugused absurdsed totrused. Kas tehakse nalja või näidatakse looduslikku metsikust? Vahva on vaadata, kuidas füüsilise teatri professionaalid teevad oma kehadega muljetavaldavaid trikke, aga milleks?

Lavastuse kunstiline pool on absoluutne meistriklass, mille lihtsalt peab esile tõstma. Näeb vaid tühja musta kasti, paari üksikut rekvisiiti. Tegelikult on massiliselt rekvisiite nii kavalalt ära peidetud, et enne nende paljastamist polegi midagi aru saada. Eikuskilt tuleb välja tuhat eri asja. Näiteks etenduse lõpus loodi musta kasti asemel pakkepaberi kast – lae konstruktsioonist rullusid ootamatult alla laiad pakkepaberi väljad ning mustast kastist sai hetkega beež.

"Tahte" teemad vahetuvad pidevalt, ent siiski kaotas iga temaatika huvitavuse ning hakkas venima. Tegevused ja liigutused jäid ruttu korduma ning kaotasid mõtte. Aga õnneks asendusid need suurepäraste üleminekutega ning salapära ja huvi taastusid kiirelt. Teemad varieeruvad seinast seina. Pakkepaberisse mätsitud koolijütsid, Eesti metsade stamploomad ja Jaapani sumod – kõigil oma tantsud, konfliktid, liigutused ja tahe. Tahe on kõigil meeletu, arvestades veel, et nägusid katavad maskid, mis kindlasti ei soodusta hingamisteede vabadust.

Hoogne etendus ei lahku hetkekski absurdsuse piirest, see tagab publiku pideva muigamise. Siiski ei näe ma siin midagi eriti uuenduslikku võrreldes eelnevate Keerdi lavastustega. Ma ei olnud pärast etendust lihtsalt vaimustuses nagu eelnevatel kordadel. Tekkis tunne, et tore ja vahva, kuid mis ma selle meelelahutusega ikka peale hakkan. Kuidas see vaatajat arendada võiks?

Kui etenduse lõpus luuakse lavale külm ja tuuline tundramaastik, siis hakkab pimeduses jooksma loodusfilm arktilisest rebasest, kes jahib paksu lume seest midagi hamba alla. Ta hüppab võimalikult kõrgele ning sukeldub kogu jõuga lumme, et nälg lõpetada. Ta teeb seda kümneid kordi järjest. Ta ei lõpeta. Tal on tahe. Ilma tahteta see kaunis olend hääbuks. Tänu osavale audiovisuaalsele presentatsiooni ja atmosfääri kombinatsioonile jõuab tahte idee senise meeletu füüsilise vaatemängu pika varju tagant viimaks vaatajani.

Renate Keerdi "Tahe" on kindlasti vaatamist väärt teos. Kvaliteetne füüsiline teater, suurepärane kujundus nii muusika kui valguse poolest ja huvitav koreograafia. Lavastuse probleem on see, et soovitakse show´ga muljet avaldada, mitte mõttelisele tervikule rõhku panna. (Show tähtsust moodsas teatris ei tasuks küll alahinnata - VV).