Kummastav. Juba õige mitmendat etendust järjepanu on mul I poolajale keskendumisega raskusi tekkinud, etendus läheb vaikselt minust mööda ja ma ei suuda sellega mitte kaasa minna. Alles teise poole alguses jõuame ühte rütmi ning pääsen teemasse sisse. Kas tõesti äripäeval võib olla probleemiks teadvuse ümberlülimine või lööb krampi, suur tahtmine kogetust miskit hinge harivat kaasa noppida ja nii jääb mänguilu tahaplaanile või ongi esimesed poolajad vaid eelmänguks või hakkab teatri aeg minu jaoks lihtsalt otsa lõppema?
Aga Ird Kaarlist. Tuleb tunnistada, et mul puudus eelnevalt igasugune kogemus, teadmine ja seejuures ka arvamine Kaarel Irdist kui inimesest, tema tegemistest, tema olemusest ja isiksusest. Täiesti puhas leht. Seega on päris võimatu anda ka õiglast hinnangut etenduses mängitud tegelaskuju ja päriselus eksisteerunud inimese omavahelisele tõepärasusele. Mulje küll jäi, et lavastuses oli tema isikuomadusi nign eripärasid utreeritult välja mängitud ja nii teater teebki. Raske oli võtta kogetut kui eluloolist kirjeldust pigem kui mängulist tagasivaadet kõrvalseisjate mälestustesse ning rahvasuus levinud folkloori.
Nero Urke mängitud Ird jättis igati karismaatilise, sihi- ning otsusekindla, pühendunud ning põlevate silmadega natuuri mulje, kes oli sügavalt veendunud oma valitud tee õigsuses. Liiga vähe oli neid julgeid, kes Irdi tegemiste kõrghetkedel, ja neid kõrghetki jätkus aastakümneteks, julgesid ja tahtsid tema vastu välja astuda. Valdavalt oli kaasa koogutamist või siis hoopis siirast austust tema talendi vastu, mida ilmekalt mängiti välja ühes mu lemmikuimas stseenis järil istudes ning noore ning muldvana austajanna kirju ette lugedes. Oma teostuses oli see stseen täiuslik.
Seda enam kurvastav oli tõdeda, et nii kui sai otsa mehe kõrge lend, olid harakatena platsis parastajad ja lahmiiti tuli nii vasakult kui paremalt, nii makku kui näkku. Ebameeldivalt inetu tundmus võib inimesele endale jääda, kui tehtud elutööd niiviisi raksaki järsult tampima hakatakse, eriti kui eelnevalt on ainult oode kostnud. Ei tea hinge, kes suudaks neis tingimustes kainet mõistust säilitada.
Aga Irdi mänginud Urkest, küllalt omanäolisest näitlejakujust meie teatris, kes oma väliselt ilmelt meenutab paljuski lahkunud Kibuspuu Urmast ning teisalt on tal õnn omada meeldejäävat hääletämbrit. Paraku ei suuda mälupilti manada ühtki kogemust temaga varasemast ajast, kuid sest hoolimata oli pisuke hirm mul sees. Kartsin talle omapärast intensiivsust võib olla veidi ka räuskavust. Kartsin, et ta närvline mäng (nähtud OP-i sarjast kui ma õigesti mäletan) mulle ei sümpatiseeri. Kuid vastupidi, ta mäng oli igati nauditav, igati täkkesse, nii nagu peab - nii kõnemaneerid, toonid, kehahoiak, ärev kannatamatus jne jne. Kõik sobis. Kirkamailt jäi meenuma Urke käte kasutus miimikas, ma pole enne kogenud, et ma naudiksin näitleja puhul niivõrd just tema kehalise kehastumise juures oskust, oma kätega inimese loomust nii eredalt edasi anda. Vapustav. Igal juhul mõistan, miks ta eelmise hooaja eest ka parima meespeaosa Volli noppis.
Katrin Pärn Epp Kaidu rollis malbe kaasana oli võrratult nauditav ning ka voodil istuv memm oli igati aus, kuid teistes vahepalalistes osatäitmistes (kõik peale Urke mängisid mitmeid rolle) jäi mind saatma tundmus, et ta tahab end väga pildile mängida, publikule meeldida. Erinevalt Maarja Jakobsonist, kes sümpatiseeris stiilispuhaste tegelaskujudega. Eriti nauditav oli jälgida Evald Aaviku mängitud vanu majesteetlikke härrasmehi nii nõukogude partei orge kui esimese vabariigi aegseid härraseid. Ma julgen vaid unistanda et suudaksin samas vanuses oma käitumises olla sama peen, väljapeetud ja stiilne.
Janek Joost oli samuti uus tuttav nägu mulle ja kenasti meeldivalt pildil nagu kõik teisedki osatäitjad, ainult kuid Robert Annus kadus nagu kergelt ära.
Nimetuse poolest küll uus teater, kuid esimene kogemus oli küll igati klassikaline ja neid kogemusi on kindlasti veel tulemas. Plaani sai võetud ka 'Sisaliku tee'.