Tartu Uue Teatri mänguruum asub unikaalses paigas: uinuva ja tärkava, Euroopa ühe vanima botaanikaaia väravas ja vana linnamüüri jalamil või isegi selle viimase kohal. Vähemasti on nende mängupaikade kohal lennelnud kahurikuulid ja siin-seal on oma silmad sulgenud tuhandeid mehi, ka neid, kelle kohta öeldakse nüüd «tsiviilisikud». Rääkimata lood.
Niisama unikaalne, kui on Uue Teatri asukoht, on seda ka seekordne lavastus «Evaldi tekk», mis ei olegi justkui lavastus.
Aga see on, ja see lavastus etendub mitu korda ning lavastusel on ka autorid: Gabriela Liivamägi ja Evald Aavik. Kuigi pärast etendust võisid paljud küsida, milles seisneb autorlus ning kes on selle loo tegelik autor. Kas elu ise?
Kas seesuguse lavalooga saaks lavale astuda ka keegi teine, kes räägiks loo keskmes olevast Aavikust oma loo, mängiks teda ja tema elu? Kõige parem Aavikust rääkija on ikkagi Aavik ise. Nii juhtus ka esietendusel, kui saal oli Evaldi lähituttavaid ja lava- ning linasõpru täis. Jah, sest sama hästi võinuks lavastuse pealkiri olla ka «Evaldi lina». Filmilina.
Kuulamise aeg
«Evaldi tekk» on väga isiklik lugu ja küllap saab see lugu, mida Aavik alates 1941. aastast vaatajani toob, ka iga etendusega uusi liigutusi ja puudutusi juurde, rääkimata sellest, kes kogemata hilinedes saali tuleb ja kellega Aavik kohe sina peale saab.
Esietendusel juhtus selleks olema tema kümme minutit hilinenud vana sõber Enn Säde, kelle abil Aavik kogu etenduse vältel oma mälu ja elu teravdas (ma salamisi loodan, et mõnele etendusele hilineb Mark Soosaar), sest häid ja vähem häid kaasteelisi käis etendusest läbi ligi poolsada.
«Hilinemine» on selle lavastuse kontekstis ka üks märksõnu, sest vaadates-kuulates Aaviku lugu, võiksime kõik mõelda, kui hästi me siis teame kellegi lugusid ja elusid ning kas me oleme osanud oma kaaslinlasi, meiega ühes ruumis elavaid inimesi märgata, neilt küsida ja sellega oma südameruumi rikastada.
Selles võtmes oli «Evaldi tekk» muidugi hea lõks, sest Aavik sai enda käsutusse ja kasutusse kaks pikka tundi, et rääkida oma lugu (lavastuse üldnimetaja ongi introspektiiv ehk enesevaatlus). See on tänapäeval õnnis hetk, kui keegi sind kuulab ja leiab selleks aega, ehk ostab piletigi: tuleb kohale ja istub saali ja kuulab su elu. Kui palju meil on siis aega kedagi kuulata, kes tahab rääkida lugu aastast 1930, 1941, 1952, 1963? Kuulata ja mõista: mälestused ei lehvi enam purjedena ja tuletornid plingivad inimjõuta.
«Evaldi tekk» on ausalt räägitud ja näidatud elu, rääkides nii, et jäävad siiski mingid lüngad, mis nii või teisiti on meie kõigi eludes. Aavik ei olegi selles loos vana mees, vaid üks kannatanud ja rõõmustanud põlvkond meie kõrval. Ta on justkui põlvkonna kehastus, kes kannab endaga midagi väärtuslikku ja hoiab seda. Kannab pigem südames ja võtmata midagi ega kedagi südamesse.
Aavik ütleb etenduse lõppedes, et võiks veel kolm tundi jutti rääkida, aga lavastus on lavastus ning selleks ei ole seal ruumi. Aga õnnelikud võiksid kõik külastajad olla, sest paar tundi kestev etendus on kui kingitus kiirustavast ajaraketist väljumiseks.
Elust enesest
Kui praegu on suur lavamenuk püstijalakoomika, siis kõigil lapskoomikutel tasuks vähem internetis õngitseda ja oma püstijalamuljetel põhinevate lavastuste kõrval ka Aavikult õppida: head nalja ja naljarääkimise oskust on tal kuhjaga. Elust enesest.
Etendus algab ja lõpeb imeilusate teatriviidetega Tartu Uue Teatri varasematele lavastustele. Pisikese tüdruku (pöördumine vanaisa poole) minek Evaldi juurde võinuks etenduse ka lõpetada, kuid järgnev jättis lõputa loo mulje – alati on tark uks enda järel sulgeda. Võimalik, et selle tingis ka juubelipäevane esietendus ja kultuurkapitali äsjane elutööpreemia.
Aavik on kunagi aastate eest andnud intervjuu ajakirjale Teater. Muusika. Kino, milles ta ütleb Vanemuise Irdi ajast rääkides: «Mulle näib, et paljud Vanemuise näitlejad ei osanudki enam ise rääkida, vaid ootasid, et lavastaja neile ette ütleks». Võib-olla sobib see ütlemine ka tänasesse päeva: liiga palju räägitakse mõnes teatris seda, mida ette öeldakse, ja väga vähe seda, mida tuntakse südamega või siis «ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab…»
«Evaldi tekk» puudutas ja võimalik, et vaatajad puudutavad seeläbi kedagi kolmandat. Mõnda vana ja elutarka meest või naist, kes tahab meile oma lugu rääkida.
Evald Aaviku juubeli puhul näitab Postimehe kino 28.–31. jaanuarini Sulev Keeduse filmi «Somnambuul».
UUSLAVASTUS
«Evaldi tekk»
Autorid ja lavastajad Gabriela Liivamägi ja Evald Aavik
Esietendus 24. jaanuaril Tartu Uues Teatris