Tartu Uue Teatri lavastuses “Projekt Elu” uurib Mart Aas elu võimalikkust projektismi ajastul, mis on meisse märkamatult, kuid sügavalt juurdumas.
Tartu Uus Teater tuleb Rakverre teie loo ja lavastusega “Projekt Elu”. Mis lugu see on, miks ja kuidas see sündis?
Kõigepealt mõtlesime. Kirjutasime. Peaaegu aasta. Arutasime. Genereerisime. Lasime infot endast läbi. Vaheaegadega – et seedida pisut, lasta mõtteil settida. Et mis mõtted peas on selles segapudrus, mille keskel elame. Ja mis suhe on. Mis tunne on. Elada – siin ja praegu.
Siis viibisime poolteist kuud järjest mustas kastis ehk niinimetatud bläkkboksis. Tegime “Projekt Elu”. Lõpuks nad tulid – inimesed, armsad näod. Saali. Vaatama, mis me teinud olime. Lõpuks ometi – Inimeste kokkutulek!
“Projekt Elu” kõneleb läheduse ja kokkusaamise võimalikkusest projektismi ajastul. Ja sellest, mida sõnadesse ei saa panna.
“Kõike on palju. Kõike on läbisegi. Me oleme. Me sebime. Me ootame midagi uut. Ja nii ei panegi me tähele, et märkamatult on saabunud uus ühiskonnakord – projektism. Sellises olukorras kohtuvad Keegi A, Keegi B ja Keegi C.”
Traagiline ohukomöödia, absurditeatri võtmes.
Olete esitanud küsimuse, millal muutub meil kultuurialane tegevus loomulikuks osaks ühiskonnast, orgaaniliseks ja vajalikuks. Kas oskate öelda, millistel ühiskondlikel tingimustel see võiks juhtuda? Kuivõrd leiab küsimus vastuse lavastuses “Elu Projekt”?
Vähegi pikemalt ette mõtlev poliitik või ettevõtja peaks ju meilgi millalgi aru saama, et lisaks sellele, et meil on tasakaalus eelarve, arenenud tööstus, arendatakse tarkvara ja nii edasi, muutub ühel hetkel eluliselt tähtsaks, et see elukeskkond, kus elame, sisaldaks enam ilu, loomingulisust ja inimlikku soojust. Muidu tekib olukord, kus inimesed ei taha lihtsalt siin enam elada. Lahkuvad sinna, kus on rohkem ilu ja inimlikkust.
Kunstnikud on need, kes oma pealtnäha ilmelikust olekust, jutust ja väljanägemisest hoolimata toovad meie elukeskkonda ilu juurde. Neid on päriselt vaja, uskuge. Loodetavasti saame millalgi nii kultuurseks, et seda mõista. Ja teisest küljest on ka loovatel inimestel vastutus, et nende tehtu annaks miskit meie ellu juurde, mitte ei oleks lihtsalt rahateenimine või tühikargamine või hingetu projekt.
Olen mõelnud viimasel ajal – rahvas, kes ilu ei hinda, kes kahtleb, kas on ikka vaja kunstiakadeemiat või mitte ... mis sellest rahvast saab saja aasta perspektiivis? Vana mehe mõtted, ise ka üllatusin. Aga mis teha, kui need mõtted on.
Kaalusite enne kultuuripealinna-aastat esitada projekti “Kultuurivaba nädal”, et tekiks mingi tunne, et kultuur, ilujanu on loomulik osa inimesest, mitte miski väljamõeldu. Jätsite projekti kirjutamata, tunnistasite selle ebareaalseks ja ütlesite, et ei taha olla 24 h inimesekujuline projekt, kes surub oma tahet läbi seina. “Tahan olla inimene, mitte projekt. Praegu on mul selleni veel pikk tee. Sest me elame juba endalegi märkamatult uues ühiskonnakorras, projektismi ajastul.” Mis oleks teie arvates projektismi alternatiiv? Kuidas mitte muutuda inimprojektiks?
Meil on lavastuses muuhulgas ka põgus katse luua selline uus ühiskonnakord, mõelda see välja. Tüki tegelastel on seega vastus olemas. Mul endal mitte.
Kui suureks peab kasvama inimese kultuurinälg, et ta ei võtaks seda kui tüütut enesestmõistetavust, vaid mõistaks selle väärtust? Kas piisaks kultuurivabast nädalast või kuust või peaks tegema aastapikkuse eksperimendi? Kui radikaalne see peaks olema? Kas nõnda, et keelatud oleks muusika, kunst, kirjandus, taidlus ja kõik muu, mis liigitub kultuuri alla? Mis siis üldse alles jääks? Või pidasite silmas pigem kultuuriüritusi?
Pidasin silmas kõike kultuuriga seotut. Ehk siis näiteks ka linikut laual, mille on loonud meie kohalik tekstiilikunstnik. Kõike, mil on seos loomingulisusega, Iluga.
Ega jääkski palju alles. Või õigemini – kui meie kohalik looming ja loomingulisus väheneb, siis täidab selle tühiku mujalt sissetulnud looming. Hiinast, Indiast jne. Kuni meil ei ole enam oma nägu, iseloomu, omapära. Ja siis kaotame ka väe. Otsustamise küsimus.
Mis me tegelikult tahame? Kas ainult teenida või on meil ka muid mõtteid? Mitte sõnades või ilukõnedes, aga tegelikult. Et kuidas asi tegelikult, reaalselt, on meil praegu? Oleks korra aus. Ja siis mõtleks edasi, mis teha. Kui on tahet.