Instagram / @teatraalitar: "Ärge vihake teatrit!"

@teatraalitar, Instagram, 24.05.2025

Olen pikalt mõelnud, kas taaselustada see konto või mitte. On olnud mitmeid väga häid teatrielamusi, mida tahaks teistelegi soovitada, aga seni pole olnud seda “miskit”, mis päriselt inspireeriks enda mõtteid kirja panema. Kuni neljapäevani, mil esietendus Tartu Uue Teatri lavastus „Tapty 1985: Laskumine orgu”.

Võib-olla oli see minus alateadvuses peituv tulihingeline patrioot, võib-olla mu vana hing, kellele enamik laule tuttavad olid, aga see lavastus mõjus. Kuigi ma ise pole selles ajas elanud ega ka selle järelmõjusid oma silmaga tundnud, viis see viietunnine meistriteos mind keskpargi pärnade vilus aastasse 1985.

Kolm vaatust, kolm tribüüni. Publik liigub mööda jõevoolu lavastuse kulgemisega kaasa ning Tartu ühed andekamad näitlejad mängivad sama süsteemi järgi ühe õhtu jooksul kolm korda. Kõlab üsna hullumeelselt, aga Ivar Põllu ja Tartu Uus Teater näivad olevat kõikvõimsad. Eriti suur aplaus helimeeskonnale, kuidas see tehniliselt toimib, on kosmoseteadus.

Silmapaistva tööna tahaksin esile tõsta ka Kristiina Põllut ja tema imelist kunstnikukäekirja. Esiteks kostüümid, mida kannaksin heameelega isegi. Need olid oma näilises neutraalsuses siiski nii sümbolistlikud. Ka lavakujundus võiks olla eeskujuks paljudele vabaõhulavastustele, loodust ei pea ära peitma mingite tiluliludega. Piisab mõnest taburetist ja võrkkiigest ning ülejäänu teeb loodus ise. Tõsi, valgus – nii loomulik kui tehislik – oli samuti oluline osa tervikust.

Kuigi etendust vaadates tundsin end kohati üsna ebaharituna ja oleksin soovinud, et keegi targem mulle kõrva kommentaare sosistaks, ei lasknud ma tummisel sisul end häirida. Pigem rõõmustasin hetkede üle, kus meta-tasandist aru sain, ja ülejäänud aja nautisin meeleolu ning erinevate tegelaste vahelisi liine. Annan oma garantii, et lavastus toimib suurepäraselt ka siis, kui kirjeldatud aja ja sinu sünni vahel on pea terve põlvkond vahet. Ma ei kujuta ettegi, kui sügavale need teemad ja tekstid poevad neile, kes teavad täpselt, mida laval mängitud tegelased tundsid.

Kuigi näitlejad paistsid kõik ansamblina silma, tõmbasid paratamatult enim tähelepanu kõige nooremad – oma pulbitseva energiaga suutsid nad särada ka siis, kui justkui “ei tohtinud”. Ausalt öeldes andsin endast parima ja olin kui hobune silmaklappidega, kui Juhan keskmises sektoris endast 110% andis. Õnneks, kui valid pileti Kaubamaja poolsele tribüünile (paremale), saadki seda kõige tooremat energiat viimases vaatuses, vastu südaööd. Pärast oled isegi nii laetud, et paned kõrvaklappidest Justamendi mängima ja sõidad öises Tartus paar tiiru.

Seekordses kiidulaulus ei jõudnudki väga sisusse ja näitlejatöösse süveneda, aga selle kohta saab nagunii targemate arvustusi ja kriitikat lugeda.

Seniks aga – ärge vihake teatrit! Minge nautige värsket õhku ja kõrgema kunsti pilotaaži Tartu keskpargis!