fotod: Margus Ansu
Ennast kümme aastat tagasi vabadusse murdnud näitleja on veendunud, et mitte ainult tema, vaid igaüks meist on tunduvalt võimekam, kui endast arvame. Iseasi, kuidas selle võimekuseni küündida.
Mõned asjad on Janek Joosti puhul ebatavalised. Tema, kui keegi ei vii äkki nime ja nägu kokku, on see, kes mängib selle sügise põnevaimas telesarjas «Varjudemaa» ärimees Vinksi, ja see, kes sattus uusimas sarjas «Üheotsapilet» selle nädala esmaspäeval teispoolsusesse, ja see, kes on pälvinud oma suurepärase mänguga palju tähelepanu ning tunnustust Tartu Uue Teatri menukas Baskini-lavastuses.
Ei ole ju teab mis tavaline, et näitleja sõidab ringi kokkupandava jalgrattaga; et ta valis vabatahtlikult õhtukeskkooli, ent lõpetas aastaid hiljem magistrantuuri; et ta tuli juba kümme aastat tagasi täiesti vabatahtlikult koosseisulise näitleja palgalt ära ja on sellega nii rahul, et võiks enda sõnul iga päev universumit tänada; et ta hindab kogu hingest looduslähedast eluviisi. Kui küsida, milles ta näeb kõigi oma tegemiste mõtet, vastab ta: «Täielik elu nautimine. Absoluutne.» Kusjuures ta ei mõtle selle all hedonismi. Kaugel sellest, väga kaugel.
Ja see ei ole bassihäälega Janek Joosti (38) kohta sugugi kõik, mida enamik temast ei tea. Tal on veel terve hulk ootamatusi ja üllatusi varuks.
Uue telesarja «Üheotsapilet» värskeimas osas mängisite meest, kes hukkub autoõnnetuses ning kellele ingel korraldab pärast seda kokkusaamised lähedastega. Kas te ise usute sellistesse asjadesse, et saate pärast surma kohtuda nendega, kes siia ilma maha jäävad?
Paljudel inimestel on kahjuks või õnneks uskumus, et nad on keha, aga ma usun, et tegelikult on midagi enamat. Et me teeme selles kehas oma rännakut.
Usun seda, et ma ei ole keha. Olen hing. Aga ma ei kujuta ette, kuidas kulgeme siit edasi. Kuid see ei ole lõpp – see on selge.
«Üheotsapilet» näitab üht varianti paljudest, mis saab: et sind võtab vastu kaitseingel, kes annab sulle viimase võimaluse veel ringi vaadata, tulevikus ja minevikus käia. Mul ei ole selles küsimuses vankumatuid seisukohti või uskumusi, mida võiksin kirjeldada, nii et silm ka ei pilgu. Mul on oma hämar tunne, aga seda on päris keeruline kirjeldada. Ja ega me saagi midagi kindlat öelda, kui me ei tea. Võib-olla ei olegi pärast midagi?
Tuleme nüüd rohkem maa peale. Sarjas «Varjudemaa» on teil lõpuks läbiv roll, ärimees Vinks.
Televaatajale ainult tundub see läbiv roll, et oh, küll on tööd tehtud. Tegelikult ei ole. Vaatajad ei tea, kui vähe võttepäevi on mul olnud. Sa oled võtteplatsil päeva, 12–15 tundi, seal võetakse üles väga mitu stseeni ja need mahutatakse hiljem lõdva randmega viie osa peale ära. Aga kindlasti on see midagi teistsugust kui mu varasemad sutsud sarjades.
Mis on selles uut?
Ma ei tunne end kaamera ees veel kuigi mugavalt. Õpin kogu aeg. Sel suvel tajusingi, et enesekindlus on suurenenud. Läksin mõlemas sarjas võtteplatsile julgelt, usaldasin produtsenti ja režissööri.
Miks tundsite end varem ebakindlalt?
Kui lähed sutsu tegema, siis ülejäänud seltskond, läbivad tegelased, on mõnikord teinud sarju juba aastaid. Rapsata nende vahele, teades, et see jääbki sutsuks, on ülimalt keeruline, olgu see «Ohtlik lend» või «Kättemaksukontor» või «Kodu keset linna». Isegi «Üheotsapiletis», kus mul oli kolm võttepäeva, tundsin, kuidas sulan iga päevaga tiimi üha rohkem sisse.
Kriitika on väitnud, et mängite Tartu Uue Teatri Baskini-tükis nii hästi, et võiksite minna TV3 näosaatesse ja seal platsi puhtaks lüüa.
Päris suurelt öeldud. Aga päris nii see ei ole. Sa pead ülimalt musikaalne olema, et näosaates osaleda. Võin vabalt tantsida ja võin ka paroodiaid teha, aga kuna ma pole eales käinud muusikakoolis ega laulukooris, on mul lauljana vundament valamata. Ma ei sobiks saate formaati seetõttu, sest see on väga kiire – ettevalmistusperiood jääb mulle lühikeseks. Mul läheks kauem aega kui nädal, et vokaalne osa ära õppida. Seepärast osalevadki seal saates lauljad, kes püüavad ka mängida, või näitlejad, kes on ka väga head lauljad. Kuid see, mis nad teevad, on tunnustust väärt. Vau! Ma imetlen!
Ometi on teil kadestamisväärne bassihääl.
Aitäh tunnustuse eest. Ma laulan ära, olen ju mänginud muusikalides, aga seal on palju pikem ettevalmistusaeg, kaks kuud vähemalt. Kui keegi ütleks mulle, et nii, Joost, nädala pärast pead sa oskama mingit tantsu tantsida, siis ütleksin, et andke siia. Arvan, et juba kolme päeva pärast oskan. Laulmisega läheb kauem aega.
Äkki olete liiga enesekriitiline?
Ei-ei, ma natuke ikka tean ka ennast. Mul ei ole noodile pihtasaamine nii paigas, et võiksin kohe lavale minna.
Miks teist ei ole saanud sellist näitlejat, kelle nägu vaatab igalt poolt vastu nagu paljude teiste oma?
Te ei kujuta ette, kui lihtne ja hea on mul ringi liikuda. Varem mängisin lastesaates «Lastetuba» – ja kuna olen aus, siis ütlen ausalt, et sellepärast enam ei mängi, kuna olin aus – ning tajusin, et lapsed ja emad-isad, kes koos lastega seda vaatasid, hakkasid mind ära tundma. Ka nüüd, kui tulevad sarjad, märkan, et mind märgatakse rohkem. Aga kui hea on ringi liikuda, minna kohvikusse või mingile üritusele, kus saan olla ise, ei pea mõtlema, kuidas riides olen, mis teen. Mul on mõned väga kuulsad kolleegid, kes on mu väga head sõbrad, nad käivad päikseprillidega, mütsid peas, ja kui kohtume, ei julge nad kallistada, sest äkki keegi pildistab. Olen neilt küsinud, kas tõesti on nii, et peab end peitma. Ja nad on öelnud (ütleb sosistades): «Kuule, sa ei kujuta seda ette, istu rahulikult siia nurka, räägi, kuidas sul läheb.»
Kas kardate tuntumaks saades kaotada oma privaatsust?
Kardaks siis, kui tähelepanu muutuks sagedasemaks, aga ma ei usu seda – olen näinud, et tähelepanu tuleb ja läheb. Isegi kui saad mingi jamaga hakkama. On ju näitlejaid, kes on saanud hakkama igasugu asjadega, aga need unustatakse ära. Muidugi pead sa olema armastatud näitleja, et sulle andestataks. Saite aru, kellest räägin?
Poliitikaga on sama. Kui sa väga suurt jama ei tee, siis üldiselt tulevad järgmisel päeval juba uued uudised peale. Selles mõttes ma ei karda tähelepanu. Iseasi on siis, kui jääd kuidagi tiksuma, kui moodustub mingi kuvand, et ahah, ta on selline...
Eelnevast jutust lähtudes: mille järgi te rolle valite?
Mul on vedanud. Peaaegu kõik rollid, mida mulle on pakutud, on mulle ka eri põhjustel meeldinud ning sobinud. Või siis on trupp olnud väga lahe. Olen vaid paaril-kolmel korral otsustanud loobumise kasuks.
Seda, kas mingi roll, lavastus, film või sari osutub populaarseks, on jube raske ennustada. Ma ei kujuta ette, et kui tüübid hakkasid «Mandariinide» filmi tegema, mõtlesid nad, et läheb nii, nagu läks – et lähevad Oscarite vaibale. Halloo!
Hämmastav, et teist ei ole peaaegu midagi kirjutatud. Teist ei ole isegi Vikipeedias artiklit!
Jah, ma tean seda.
Keegi ei tea teist suurt midagi.
Kunagi elasin koos Kersti Heinlooga, kes on Draamateatri näitleja. Temast on ajakirjadesse tehtud palju lugusid, eks ma olen ka neis figureerinud. Aga see pole mul küll kunagi kripeldust tekitanud, miks minust ei ole midagi kirjutatud.
Kui keegi küsiks, mida ma tahan, olen sama aus nagu Märt Avandi, kes on öelnud: tahaks mõnes suuremas filmis kaasa teha. Olen teinud päris mitmes filmis väiksemaid episoode, aga tahaks hea tugeva meeskonnaga saada uue kogemuse, kui mul oleks mängida läbivam roll – tahan näha, mis selline võimalus minus muudaks. Miks see mind erutab? «Üheotsapileti» neli päeva kestnud võtetel tundsin, et arenen iga päevaga, tundsin end üha kindlamana. Ma õppisin – arenesin. Aga mis juhtub siis, kui võtteperiood oleks kuu aega? Või pool aastat või terve aasta? Usun, et kogeksin siis endas uusi külgi, mida varem ei ole näinud; arvan, et keskenduksin nii, nagu ei ole kunagi varem keskendunud. Ja veel palju muud, mida ma ei suuda ettegi kujutada. See, kuidas teatrilavastust ette valmistatakse, on mul laias laastus teada. Olen kaasa teinud igasuguseid eksperimente: olen kahe nädalaga tulnud esimesest proovist esietenduseni, olen teinud mono-, kaheinimese- ja mammuttükke. Tean, kuidas protsess välja näeb. Aga kaameratööd ei ole ma väga palju teinud.
Nii et ihkate murda rutiini ja õppida midagi uut?
Ei, mitte päris, tahan tajuda endas midagi teistmoodi. See on sama, kui teeme pikema reisi teisele mandrile. Siis läheb ka aega, enne kui jõuad sinna päriselt kohale, nii et hakkad midagi uut kogema. Ja võib-olla jõuad lõpliku tulemuse või selguseni alles aastaid hiljem, kui oled juba Eestis tagasi.
Käisin kümme aastat tagasi esimest korda Indias. Läksin mõtlemata, ettevalmistamata. Eks ma reisi ajal mõtlesin ka, et midagi on teistmoodi, aga alles hiljem sain aru, kui palju too reis mind nihutas, kui palju andis juurde enesekindlust ja julgust.
Miks ei võiks rahulikult kulgeda, vaid tahate ennast teistmoodi tajuda?
Sellepärast, et ma ei ole keha. Meie potentsiaal on niivõrd suur, me ei peaks end piiritlema, et näeme ainult teatud asju (paneb käed klappidena silme ette – P. P.), vaid ikka laiemalt. Me oleme tunduvalt võimekamad, kui arvame, et oleme.
Rääkige mõnest kogemusest, mis on teile maailma avardanud.
«Keskea rõõmud» Tartu Uues Teatris oli selles mõttes fenomenaalne, et esialgu plaanisime teha tavapärase lavastuse. Tegime proove, mõtlesime ja arutasime, lugesime tekste ja kui algas peaproovide nädal ja meil ei olnud mingit lugu ega stsenaariumit, saime koos lavastaja Ingomar Vihmariga üha rohkem aru, kuhu see protsess on meid viinud. Läksime lavale nii, et meil ei olnud mitte midagi; me ei teadnud, mis me laval teeme – ja nii igal etendusel.
Mis siis juhtub, mida tunneme, mida kogeme, kui oleme laval, aga ei tea, mida teeme ja räägime? Tahtsime päriselt kogeda näitlejate õudusunenägu. Ka mina olen seda und näinud: näitleja jäi haigeks ja sulle öeldakse, et mine tema asemel lavale. «Mis tekst on?» küsin. – «Mine, lihtsalt mine!»
Mis siis ikkagi juhtub, kui oleme ausad, siirad, kui võime eksida? Teatrikoolist tuleb kaasa teadmine, et ei tohi eksida, pead tegema kõike õigesti ja hästi. Aga sellist asja pole olemas.
Kuidas too eksperiment teid muutis?
Tunduvalt suurenes mu teadlik kohalolu laval, julgus seal olla – nii, nagu ma olen; ja vähenes – mis on väga oluline! – hirm hinnangute ees. See ei kadunud, aga vähenes kindlasti. See oli korralik koolitus.
See viitab, et teile meeldib riskida. Kas on nii?
Jah, absoluutselt. Ju ma kogen siis mingit adrenaliini. Benji-hüpet ma ei teeks, aga langevarjuga tahaks hüpata küll. Ma olen Kaksikute tähtkujust. Ühtepidi olen riskialdis ja teistpidi väga alalhoidlik – ma ei lähe hullusi tegema. Tahan hoida oma keha, kus on mu hing, tervena. Aga nagu ütlesin, tahan end tajuda ja näha sellisena, nagu pole varem näinud. Ma ei usu, et olen näinud, milleks võin olla võimeline, või kogenud kõike, mida siin maailmas on võimalik kogeda.
Mis on riskantsemaid samme, mille olete ette võtnud?
Teatriteel see, kui otsustasin koduteatrist ära tulla. Tean, et on näitlejaid, kes ka sooviksid seda, aga ei julge. Kardetakse, et ei leita tööd. Aga on ka noori, kes on nii julged, et pärast teatrikooli lõpetamist jäävad kohe vabakutseliseks. Olin Vanemuises viis aastat ja siis tulin ära.
Miks?
Nii veider kui see ka ei ole, jäi Vanemuine mulle väikseks.
See kõlab päris ülbelt.
Kõlab või? Aga ma tundsin endas nii palju energiat, mida ma ei saanud seal rakendada. Mulle ei pakutud võimalusi, milleks olin tegelikult valmis.
Olen suhteliselt energiline, labiilne, ärrituv, kärsitu, emotsionaalne. Ma ei suutnud rahulduda ainult nende rollidega, mis olid käskkirjaga seinale kinnitatud. Vabakutselisena on võimalik rohkem valida. Möll, mis pärast Vanemuisest lahkumist lahti läks, oli täpselt see, millest olin puudust tundnud ja mille järele igatsenud. Trupid, rollid ja lavastused, milles olen kaasa teinud, on pakkunud mulle suurt kasvamist ja rõõmu. Lisaks kõikvõimalikud projektid ja pakkumised, mida ei suutnud ettegi kujutada. Aitäh!
Koosseisulisena ei meeldinud, et teised määravad teie elu?
Jah, mõnes mõttes küll.
Kui kaua võttis aega, et lahkumisotsus teha?
Mul on ülimalt hea meel, et sattusin Vanemuisesse teatri tippajal. Seda ei arva ainult mina. See oli aastal 2000, kui Mati Unt tegi seal suuri lavastusi, lisaks oli teatris noor täkku täis peanäitejuht Ain Mäeots, kes oli uuendustele avatud. Kui tulin pärast lavakat Vanemuisesse, sain kohe nelja-viie rolli nimekirja – need olid väga ägedad. Tiit Ojasoo tegi ka siis Vanemuises külalisena olulisi ja uljaid lavastusi, nagu «Roberto Zucco» ja muusikal «Verevennad», ning kasutas alati meid kõiki, oma kursusekaaslasi. Ta usaldas meid ja meie teda, ta sai meilt tuge. See kõik oli väga tore.
Umbes 2003 või 2004 hakkas see kõik minu jaoks ära hajuma. Vurr nagu keerles veel edasi, aga sain aru, et pean tegema midagi uut, kusagil peab veel midagi olema. Ma ei leidnud muud väljundit, kui läksin lavakunstikooli magistrantuuri. Ma ei ole end kunagi pidanud õppijaks ega mõelnud, et peaks diplomi või kraadi saama. Aga nüüd tahtsin lugeda raamatuid, mida tudengina võib-olla ei lugenud, ja uuesti osa võtta kõne- ning liikumistundidest. See ei olnud intensiivne, pigem nagu pikapäevarühma õpe, mida sai teha teatritöö kõrvalt esmaspäeviti, mis on teatrist niikuinii vaba päev. Nood õpingud rahustasid mind mõneks ajaks maha, sest sain Tartust välja, sain oma energia mujale suunata.
Kuna magistrantuuri programmi kuulub ka soovituslik kogemus vahetusüliõpilasena mõne teise riigi teatrikõrgkoolis, valisin Inglismaa – eelkõige keele pärast, et saan vabamalt suhelda.
Sealt edasi tuligi justkui märkamatult otsus vabakutseliseks minna, nii et ma ei saanud arugi.
Veetsin Londonis kokku neli kuud. Kui siis tagasi tulin, ei kujutanud ette, mismoodi lähen Vanemuisesse tagasi. Mõtlesin, et ma ju tean seda kõike. Tahtsin midagi uut. Ei läinudki palju aega, kui telefon hakkas helisema. Kuskilt oli jutt lahti läinud, et olen nüüd vabakutseline.
Ja siiamaani heliseb?
Jah. Ja väga eriilmelistes asjades. Ma ei oskaks välja mõeldagi, millised pakkumised on üldse olemas!
Kas selleks, et piisavalt pildil püsida ehk tööd saada, pidite Tallinna kolima?
Kui oled Tartus, siis unustatakse natuke ära – see on ka põhjus, miks olen nüüd Tallinnas. Teiseks kipuvad inimesed sinu eest asju ära otsustama. Näiteks olen kuulnud jutte, et «ta elab seal Tartus, kutsuks ta rolli, teeks midagi koos – aga ei, ta ei saa, kus ta sealt ikka tuleb». Ei küsita ega pakutagi. Kuid see pole mingi küsimus: sõidan, kuhu vaja. Ma ei ole Jaan Tätte, kes peab hakkama Vilsandilt purjetama – vaat see on päris kaugel.
Aga ma olen rahul ka sellega, et olen saanud hiljem Vanemuises teha kaasa päris mitmes lavastuses, ja loodan, et saan ka tulevikus teha. Lähen alati sinna majja rõõmuga. Väga äge on kohtuda sealse trupiga – ma olen ise värskem, nemad mõjuvad värskelt. Ei ole enam seisev vesi nagu varem. Mulle meeldib vaheldus.
Kas see elu veidi närviliseks ei tee, et vabakutselisena ei saa arvestada stabiilse sissetulekuga?
See on tõsi, et mõni kuu saan ainult paarsada eurot, aga teinekord saan palju rohkem. Seal on väga suur erinevus. Aga ma ei närvelda. Vahel kompenseerib talvine tööperiood suvist puhkust või vastupidi.
Ma oskan majandada. Mul ei olnud lapsepõlves väga priisata. Ma ei tea, kas sellega uhkustada või mitte, aga ma ei ole kunagi saanud taskuraha. Tegin väikseid töid, näiteks värvisin vanaemal trepi ära, olen rohimas käinud, lehti riisumas, olen väikse poisina ka nõudepesija olnud – siit tuli kümme rubla, sealt 25 krooni. Kui teed tööd, siis saad ka raha.
Kust võtsite julguse minna Aare Laanemetsa näitestuudiosse?
See oli uskumatu trikk. Ma olen noorena nii julge olnud... Sain 10. klassi algul kokku vana sõbraga Pärnu Koidula kooli päevilt, kolasime ringi ja käisin temaga oma vanast koolimajast läbi. Seal oli stendil kiri, et Aare Laanemetsa kooliteater võtab vastu uusi õpilasi. Väike nüanss oli selles, et vastuvõtu ja katsete aeg oli juba möödas.
Läksin Laanemetsaga lihtsalt rääkima. Ma ei tea, kust selle julguse võtsin. Nüüd tundub mõeldamatu, et ma 16-aastasena midagi sellist tegin. Kõigepealt läksin Endla teatri peaukse juurde – see oli kinni. Valvelaua töötaja ütles, et Aaret ei ole, tulge homme, kui proov lõpeb. Läksin. See hetk on mul senini meeles. See hetk, kui Aarega kohtusin. (Silmad tõmbuvad kalkvele.) See puudutab mind väga...
Sest see määras kõik selle, mis tuli pärast?
Absoluutselt. Rääkisin talle ära, et jäin hiljaks, aga tahaks väga tulla. Ta ütles, et selge, neljapäeval tulge kohale.
Olin esimese aasta hästi arglik, kindlasti mitte päris ise. Põhjus on lihtne: ma sain sinna katseteväliselt sisse. Teised ei halvustanud mind, ma ei olnud põlu all, aga ma ise tundsin end ebamugavalt, sest teised olid nende paari nädalaga sinna juba sisse sulandunud. Tundsin ennast täiesti võõrana. Sellest hoolimata ei läinud ma ära. Läksin järgmisel korral ja siis veel. Mulle meeldis väga. Järgmised aastad olin juba julgem.
Poisid lähevad tavaliselt pigem trenni.
Ma proovisin ka jalkat ja sõudmist ja jalgratast, aga võlus teater – ju sai end välja elada, midagi lõbusalt teha, naerda. Trennis ju väga ei naera. Põhikoolis käisin aastaid ka rahvatantsus. Mäletan seda positiivses mõttes. Ei tea, kas sealt, aga mul pole kunagi hiljem olnud keha väljendamisega mingeid probleeme. Mäletan ka, et kui lavakas tuli 3. kursuse õppekavasse lavavõitlus, nakatas see mind kohe. Lavavõitlus on ka nagu koreograafia.
Kust tuleb teie huvi ökoloogilise eluviisi vastu?
See on väga lihtne. Kui olin juba suurem poiss, ehitas isa majale kõrvalhoone, kus olid garaaž, saun, kuur. Olin kõrvalt näinud, kuidas isa ehitas, ja aitasin teda. Ema räägib senini, et olin segu teinud, tsementi ja liiva visanud ning mulle oli see väga meeldinud.
Eks põhirong läks sõitma siis, kui tulin Vanemuisesse ja ostsin Vallikraavi tänavasse korteri, mis vajas ainult sanitaarremonti: vaheta tapeet, värvi lagi ära ja koli sisse. Välja arvatud see, et dušinurk tuli ehitada. Hakkasin ehitajat otsima. Leidsin. Ta hakkas ehitama. Samas hakkasin ise vaikselt pahtlilabidaga kööginurka tegema. Siis hakkasin vaatama, mis maja see üldse on. Miks see on nii väsinud? Ja siis läks lahti: rääkisin majaelanikega ja neile sobis, et hakkame seda renoveerima. Öko tuli juurde seetõttu, et maja on arhitektuurimälestis. Siis hakkasingi kokku puutuma sellega, mida tähendab vana taastamine, mida tähendab takk palgi vahel ja kasetoht. Ma hindan seda, kui maja on renoveeritud vanade traditsioonide järgi.
See lumepall on nüüd aastaid kasvanud. Sinna kuuluvad ka homöopaatiline alternatiivmeditsiin ja kõik muu selline – see on minu elamisviis, ja ma ei ole mingi erand. Näiteks pean lugu ka taaskasutamisest. Raiskamine on ju meeletu: et kui ei sobi, viskan minema! Ma ei ole antiikmööbli fänn, aga mul on vanaema kummut, laud – need on ilusad asjad. Praegugi ripub maal suvekodus laest palju juhtmeid alla, sest ma ei taha minna K-Rautasse ja osta sealt esimest ettejuhtuvat lampi. See on uskumatu rõõm, kui leiad mõnelt täikalt või oksjonilt selle – vau, mu lamp on siin! See on äratundmine, et lamp ootas just mind seal. Kaks lampi on laes, ülejäänud veel ootavad. (Naerab.)
Ehitusmaterjalidega on samasugune raiskamine. Aga õnneks on Eestis ehitusfirmasid, kes hoiavad ökoloogilist joont. Kui renoveerin korterit, ei lähe ma poodi ust ostma, vaid lähen mõne sellise firma kodulehele ja otsin sealt vana ukse või helistan mõnele töömehele, nagu Tartus on osav puusepp Tiit, kes tegi mulle vanadest põrandalaudadest ukse. Muidugi, seal millimeeter kõigub siia-sinna, aga see sobib mulle.
Kust selline maailmavaade tuleb?
Eks see niimoodi vaikselt ongi tulnud. Ökoehitus näitas midagi, siis tuli waldorfkooli teema.
Palju mõjutasid ka vabastava hingamise kursused, kuhu sattusin seitse aastat tagasi. Kursusevend Margus Prangel rääkis mulle oma kogemusest. Kõige parem reklaam on ikka inimeselt inimesele, mida tahes reklaamiagentuurid välja mõtlevad. Marguse jutt oli nii huvitav ja inspireeriv, et tahtsin ka seda kõike proovida. Hakkasingi asju teistmoodi nägema, sain palju vastuseid oma mõtetele ja küsimustele, mis olid mu peas tiirelnud, ilma et oleksin nende üle juurelnud – appi, kui lihtne! Kas nii lihtne ongi?! Paljud asjad said definitsiooni. Kokku käisin kursustel viis aastat. Need vormisid mind selliseks, nagu nüüd olen. Aga lähen siit veel edasi.
Kuhu?
Ei tea. Me ei tea ju, mida hiljem avastame. Vabastava hingamise kursustele sattusin põhimõtteliselt nipsust: läksin kõpsti kohale ja jäingi. Ma ei ütle, et miski on õige või vale, aga mulle see sobis. See rahuldas mind täielikult.
Kui mõelda, kuhu edasi, on siiski üks sõna – tasakaal. Mulle meeldib tasakaal. Aga kuidas tasakaalu ja sisemise rahuni jõudmine välja näeb, ma ei tea.
Arvan, et õnnelik olemine on tasakaal. Kui teeme mingi skaala, siis õnnelik olek ei ole (näitab kätega) üleval, vaid kuskil keskel.
Mis arvate, kui lähedale olete oma tasakaalupunktile jõudnud?
Ütleks, et pikk tee on veel minna.
Öeldakse, et tähtis ei ole sihtpunkt, vaid teekond sinna.
Kõlab küll klišeelikult, aga nii ongi! Ka see, et tähtis ei ole võit, vaid osavõtt. Olen ühe korra elus läbinud kümnevõistluse, kusjuures ühe päevaga. Jõgevalt pärit näitlejad korraldasid. Paljud osalejad tegid alasid, näiteks teivashüpet, esimest korda elus. Igaüks sai paar-kolm korda proovida. Ajasin iga kord lati maha. Aga mul on nii, et kui tekib vastutus, siis on tulemus väga hea. Nii paningi esimese võistluskatsega kohe 1.50st üle. Siis hakati latti muudkui tõstma. Lõpus sain juba 2.20st üle. 1500 meetri jooks oli lõpus muidugi väga hull. Pärast olid kõik lihased kanged. Aga ikkagi oli see mõnu ja lõbuga võetud üritus. Midagi sellist, mida sa pole kunagi teinud – väga äge!
See kõlab nagu soov võtta elult kõike, mis elul on anda.
Jah, mulle meeldib proovida eri asju. Ja neid asju, mida tahaks teha, on rohkem, kui jõuan teha.
Ehk teisisõnu: näitlemine on küll teie töö, aga elu on palju laiem?
Ei, ma ei ole seda meelt, et näitlemine on töö. Isegi maja ehitamine ei ole töö. Näitlemine ja maja ehitamine on looming ja looming ei ole minu jaoks töö. Töö on õhtu juhtimine või reklaamide lugemine.
Ma olen loominguline mees, aga oskan tööd ka teha.
CV
Janek Joost (38)
Sündinud 19. juunil 1977 Pärnus
Vabakutseline näitleja
Lõpetanud Pärnu õhtukeskkooli (nüüd täiskasvanute gümnaasium)
Õppis koolipõlves näitlemist Aare Laanemetsa stuudios
Lõpetanud lavakunstikooli XIX lennu aastal 2000
2007 kaitses magistritöö «Hääle olulisus rolli luues»
Teatri Vanemuine näitleja 2000–2005
Viimasel ajal mänginud peamiselt Tartu Uues Teatris
Filmid: «Sügisball» (Theo ülemus), «Ruudi» (Viikingiklubi esimees), «Libahundi needus» (Marek/Margus), «Malev» (ugandiliste vanem), «Liivakellade parandaja» (Aleksander), «Head käed» (Wello), lisaks osatäitmised paljudes tudengifilmides.
Osatäitmisi sarjades: «Varjudemaa» (ärimees Vinks), «Üheotsapilet» (Janek), «Viimane võmm», «Kättemaksukontor», «Kelgukoerad»
Endine elukaaslane näitleja Kersti Heinloo, neil on pojad Oskar (13) ja Otto (7)
Kuidas sattus Joost õhtukeskkooli?
Pärast 8. klassi lõpetamist Pärnu suures, Koidula-nimelises 2. keskkoolis läks Janek Joost kodulähedasse väiksesse Raeküla kooli. Ta oli tavaline marakratt, korralik kolmene poiss – ainult eesti keel ja kehaline kasvatus olid viied –, kuid Raekülas sigines tunnistusele ka ohtralt neljasid. Üksnes matemaatika jäi endiselt kolmeks.
Raeküla kool koostas 10. klassi pürgijatest pingerea. Kuna see oli majanduskallakuga kool, küsis juhtkond Joostilt, mida ta matemaatika kolme kohta ütleb. Ta vastas, et eks püüab paremini.
«Neid ei huvitanud see, et ma püüan,» meenutab Joost. «Ma ei kvalifitseerunud sinna kooli. Olin väga löödud. Mis ma nüüd teen?» Tagasi Koidula kooli minekut ei pidanud ta võimalikuks.
Raeküla kooli kõrvalmajas asus iidne õhtukeskkool. Aga sellel oli kohutav maine: sinna lähevad pätipoisid ja luuserid. «Mõtlesin: miks ma sinna kooli ei lähe?» mäletab Joost. Läkski. Lihtsalt ühtäkki sai peast pühitud, et see on halva mainega kool.
Uute koolikaaslaste seas avastas Joost igasugust rahvast. Näiteks neid, kellel ema oli surnud ja kes pidid tööl käima, või neid, kes olid verinoorena lapse saanud. Ta tundis, et kasvas isegi jõudsalt nende keskel. Samal ajal töötas ta Pärnu Päikeseraadios ja käis Aare Laanemetsa teatristuudios.
Kaheksa aastat tagasi sattus Joost kuulama loengut waldorfpedagoogikast. Ja see niitis ta heas mõttes jalust. «Sain aru, et mu enda tee oli ju sama olnud: tulin ka mammutkoolist väiksesse kooli, kus keskendumine oli teine ja suhtumine oli teine,» räägib ta. «Tajusin, kuidas oleksin lapsena tahtnud käia just waldorfkoolis.»
Just seepärast, et waldorfpedagoogika tõekspidamised langevad kokku tema uskumustega, pani Joost ka oma pojad waldorfkooli. «Tõe monopoli pole kellelgi,» lausub ta. «Usun, et inimestel peab olema võimalus valida.»