Ette ei ole öeldud midagi peale pealkirja. Päeva lõpuks, kiigu. Ja ka see tekitab omajagu küsimusi. On see lihtsalt grafiti Tartu tänavatelt või võti terve lavastuse vaatamiseks? Ei ühtegi vihjet. Mu mõtteid segab diagonaalis mööda lava veerev valge pall ja sellele järgnevad aina veidramalt liikuvad inimesed. Äkitselt on inimestest saanud koprad.
Lavastusel “Päeva lõpuks, kiigu” ei ole ühte kindlat ja lineaarset narratiivi, mida saaks ühtselt mõista ja tõlgendada, aga aeg-ajalt tekkivad kordused ja tagasi pöördumised (näiteks Pauli ja Kira müstilised tegelaskujud, kes saadavad vaatajat läbi terve lavastuse), seovad lavastuse ühtseks tervikuks, mis meenutab justkui eri toonide, värvide ja tempodega kollaaži.
Renate Keerd loob oma lavastuses palju erinevaid maailmu, mis on kõik omanäolised, aga samaväärsed. Igast neist võiks minu arvates teha eraldiseisva kahetunnise lavastuse. Mingist väiksest detailist tekkiv maailm paisub üha suuremaks ja suuremaks, kuni publiku tähelepanu juhitakse uuesti mõnele väiksele ja alguses tähtsusetuna näivale detailile, millest aga publiku üllatuseks hakkab tekkima täiesti uus universum.
Igal maailmal on oma loogika ja süsteem, kuidas see toimib. Justkui oma keel, millest ainult seal maailmas sees olevad inimesed aru saavad. Publik aga kõrvalseisjana seda ei mõista ning see on väga taotluslik. Kui publik mõistaks täielikult, mis laval toimub ja miks see toimub, kaoks huvi üpris kiiresti. Kuna publiku ja laval toimuva keeled kattuvad ainult natuke, tuleb vaatajal rohkem tööd teha ja tähele panna, et laval toimuvaga kaasas olla. Vaataja visatakse justkui tundmatusse vette, kus too siis ajapikku ujuma õpib ning hakkab mõistma lavastaja loodud maailma rütmi ja struktuuri.
Need maailmad on omavahel seotud mõnusa absurdi kaudu, mis ükskord avaldub läbi lihtsameelsete, maskuliinsete kopraonude, kes üksteist puupalkidega togivad ja räägivad, kui mõnus päev täna on. Teinekord on vaja ehitada munakarpidest torn ja tekib küsimus, kas nii siis nüüd jääbki. Paremini ei saagi? Kumb oli enne, kas muna või kana? Läbi raskete küsimuste ja lihtsate lahenduste, mis publikut kummitama jäävad, mõtestab lavastus vargsi lahti inimeseks olemist, selle absurdsust, keerukust ja mängulist lihtsust. Sarnaselt lavastuse kirjeldusele, ei ole midagi ette öeldud ja publiku jaoks lahti seletatud. Lavastuse tuum võib publikuni jõuda alles päeva lõpuks.
Keerd mängib lavastuses palju publiku ootustega. Kui vaataja on tundmatu maailma keskkonnaga ära harjunud ning hakkab end isegi mugavalt ja turvaliselt tundma, tekivad publikul ootused edasijuhtuva kohta. Et mis siis päeva lõpuks saab? Vaataja ootab haripunkti ja selle saabudes asendub vana maailm äkitselt uuega, olnu koristatakse ära ja alustatakse puhtalt lehelt. Algusest. Ja kõik algab uuesti – justkui eikuskilt tekib uus maailm, mis vastandub eelmisele täielikult. Seal on uued reeglid ja struktuur ning teistsugune tempo. Nii et päeva lõpuks on õhtu, ja siis tuleb hommik ja kõik algab uuesti. Siiski oli iga õhtu ja iga hommik lavastuses erinev eelmisest ja üllatas vaatajat oma lihtsuse värskusega.
Minu jaoks oli väga huvitav lavastuse tempo, vahepeal justkui tundus, et lavastaja ei tahagi, et publik jõuaks tema kiirete mõttevahetustega kaasas käia. Ühel hetkel on publik täielikult hüpnotiseeritud üle terve põranda ulatuvast munakarpide maastikust ja sellele tekkivatest varjudest või sünkroonis liikuvatest ilma käteta kehadest või hoopis pingpongipallidest, mida näitlejad föönidega õhus lennutavad. Juba järgmisel hetkel lükatakse see kokku ja algab uus vaatus. Vahetevahel tundsin, et mõnest maailmast jäi väheks, juba trügis uus asi peale, aga mina olin veel endiselt eelmises kinni. Leidsin end mõtlemast, et “oota, ma tahan veel näha!”, kui kolm pikkade blondide juustega neidu justkui ebamaiselt laulsid. Ei tea, kust tulev tuul ja maagiline punane valgus viisid mind täielikult transsi ning tekkis tunne, et seda võiksin küll igavesti vaadata. Ja siis sai see otsa. Nagu kõik head asjad. See vist ongi hea lavastaja märk, kui ta oskab hea asja õigel ajal ära lõpetada, et publik jääks seda igatsema ja ei tekiks tüdimust.
Ruum, valgus, atmosfäär ja heli muutuvad nii palju ja drastiliselt, et on raske uskuda, et kõik see toimub täiesti tühjas ja tavalises black box’i saalis. Lavastaja ei lase millelegi liiga kaua keskenduda, ta ei peatu millelgi kauem, kui on minimaalselt vajalik. Publik ei jõua hakata otsima mingit sügavamat mõtet, vaid ainult vaadata, imestada ja koju jalutades omaette “Wicked Game’i” või “Stand by Me’d” ümiseda.