Jaanus Kaasik, Eesti Päevaleht, 15.05.2024
Ma ei mäleta, millal kogesin teatris midagi nii ebainimlikku ja ebausutavat. See on hea ja huvitav tunne. Andreas Aadli lavastuses „Tundmatute asjade mets“ on õõva piiril balansseerivat huumorit ning äratundmist, millega on raske leppida.
Võõras olme
Aga kõigepealt sellest, mida saab nimetada usutavaks. Usutav on see, mille ilma vaevata ära tunneme. Reaalne on see, mis on äratuntav ja tõene. „Tundmatute asjade mets“ ei ole ebareaalne. See on libareaalne. Lavastuses on suur rõhk olmelistel esemetel ja argisel tegevusel, kuid kõik see on õõvastavalt võõras.
Psühhiaatrias on tuntud Capgras’ sündroom ehk negatiivne teisikuluul, mille puhul patsient usub, et keegi tema lähedastest on ära vahetatud teisikuga. „Tundmatute asjade mets“ tekitab väga lähedase tunde, kuid vahetatud ei ole mitte inimesed, vaid esemed. Kõik laval kujutatav ja räägitav on äratuntav, kuid kummastavalt vale. Need seal laval ei ole lihtsalt pesumasin ja ventilaator, vaid libapesumasin ja libaventilaator. Nad justkui oleksid midagi muud. Midagi, mis ainult kehastab näidatavaid objekte.
Need ei ole ka metafoorid. Ükski nähtavatest stseenidest, objektidest ega piltidest ei sümboliseeri midagi muud ega osuta millelegi mulle. Kõik on täpselt see, mis ta on, ja see on õõvastav. Lavastus on kui argielu kujutis, mille on teinud keegi tõeliselt võõras. See ei saa olla tehisintellekt, sest see on liiga inimlik. Tehisintellektil puudub võime mõista, kuid on oskus ennustada. Sellel kujutisel jääb vajaka nii võimest anda tähendusi kui ka mõista tegevuse järgnevust.
Publik kui loomaaialoom
Kujutage elu läbilõiget, argipäeva või argiaasta kokkuvõtet. Vaatlust, mille visuaalne esitlus on väga tõetruu, kuid imelisel kombel on kujutatud vaid tühiseid ja ebaolulisi asju ning kõigele sellele on antud vääraid tähendusi. Etenduse publik võib aimata, kuidas tunneb ennast loomaaialoom või akvaariumikala, kelle elukeskkonda püüdlikult loodusesarnaseks kujundatakse, kuid mööda suudetakse panna kõigis olulistes üksikasjades.
Selles lavastuses on ka näitlejad. Osatäitjad. Täiesti teadlikult on osatäitjatest kodutehnika soorituses rohkem draamat ja pinget kui Grete Jürgensoni ja Kirill Havanski rollides. Pesumasina töös on ootamatuid süžeepöördeid ja aimatavat hukatuslikku lõppu. Samal ajal on selles teadmine, kui fataalseks võib toimuv minna, kui tegevusse lisada midagi kaalukamat. Näiteks tellise. Me kõik ju oleme seda videot näinud. Siis, kui tegelesime ebaolulisega.
Lavastuse lavakujundus on kui materialiseerunud sotsiaalmeedia, mis kerib paremale ja vasakule uusi ruume, milles toimuv tühine tegevus tähelepanu köidab. Olukorras, kus peamise tähelepanu võidavad asjad, ei saa unustada inimest. Miski sellest tegevusest ei ole oluline ilma vaatajata. „Tundmatute asjade mets“ on arheoloogiline uurimus tänapäeva inimesest. Arheoloogias räägivad asjad inimestest ja inimesed selles lavastuses on väga tinglikud. Piisavalt tinglikud, et me kõik ennast ära tunneksime.
Unustuste kataloog
Arheoloogiliselt ei kirjelda me oma elu mitte mälestuste, vaid unustuste kaudu. Selle kaudu, mille oleme kaotanud. Millegi kaudu, mis jääb meist väljapoole, kuid raamistab ja kirjeldab meid. Meeleprügi kaudu, mis on eemale heidetud, et olulisele ruumi teha, kuid kõrvaltvaatajale ei ole erinevused selgelt märgatavad. Lavastus võtab ette unustuste kataloogi ja seda lapates kirjeldab meie elu rohkem kui kõik tähelepanuväärne. Minu telefoni fotokaustas on hulk suvalisi ekraanitõmmiseid. Need kõik on pea ühesugused – loodusvaatega taustapilt ja kogum ikoone. Neis ei ole mitte midagi vaadata, kuid nad dokumenteerivad sekundilise täpsusega hetki, kui ma ei teadnud, millistele telefoni nuppudele tuleks vajutada, kui olin kerges segaduses või kiirustasin telefoni haaramisega. Need fotod kuuluvad unustuste kataloogi. Need räägivad minust rohkem kui toidupildid või vaatamisväärsuste fotod. Need on jäädvustused emotsioonidest, mida ei saa salvestada piltidena, kuid mis jäädvustuvad kuupäevana, millal foto on telefoni tekkinud.
Lavastuses on ohtralt pilte – staatilisi ja liikuvaid –, mis tekitavad äratundmist. On palju keelekasutust, mis tekitab kummastust. Meenub internetis veedetud aeg, mis tekitab piinlikkust. Näiteks need tunnid, kui oled kinnisvaraportaale lapanud vaid selleks, et vaadata, mis raamatud teiste inimeste riiulites on. Teatrisaali turvalises keskkonnas peaks kõige selle meenutamine olema üsna mugav, aga ega lavastuse publikuruum olegi saal, vaid ooteruum õõvaoru ja analoog horror’i piirimail. Veel on lõbus, aga siis märkad, et see ei olegi lava, vaid aken. Aknast näidatavatele ruumidele peaks järgnema üha uued ja uued. Lõputu liminaalsete ruumide labürint oma korduvate tubadega, mis kõik on täidetud tühisusega. Ääretud ja väljapääsmatud tagatoad. Kui sa julged üle õla vaadata, siis märkad, et siinpool piiri on kõik sarnane. Korduvad ruumid ja olukorrad, mis püüavad olla tähelepanuväärsed ja köitvad. Kaevatakse olevikus ja minevikus ning tähelepanuväärsuse ootuses omistatakse leidudele kummalisi, kohatuid ja dekoratiivseid tähendusi.
Näitab kõike liigset
„Tundmatute asjade mets“ näitab kõike üleliigset: negatiivset ruumi tähenduste ja sisu ümber. Püdelat koorikut, mis meid katab. See koorik ei defineeri meid. Ainult raamib ja ilma selleta suudame olla enamat.
Minu jaoks on lavastus kinnitus, et me ei ela arvutite loodud simulatsioonis, sest vastasel juhul oleks elu ilma igasuguse metafoorse lähenemiseta ja täpselt selline nagu laval kujutatu. Kui suudaksin nähtust midagi järeldada ja oma elus millestki loobuda, siis oleksin parem inimene. Ma püüan, tõesti püüan.