Janari Kintsiraud: Emaks olemise essents

Tartu Ekspress, 16.04.2015

12. aprillil esietendus Uues Teatris soololavastus „kokku kukkumise hetk“, kus noor näitleja Jaanika Arum annab publikule vahetu ja ausa tagasiside intervjuudest, mida ta ise erinevate emadega läbi viis.

„Olen sellele teemale viimasel ajal palju mõelnud ja see tundub oluline,“ kommenteeris Arum ainese valikut ja lisas, et vestles poole aasta jooksul 11 erineva emaga, kellest nelja lugu kajastub lavastuses.

Lavastusmehaaniliselt tasemel

„Eelkõige loodan ise laval saada kogemuse, mida jagada, kui vaataja saab sellest kasvõi killukese, siis mul on hea meel,“ rääkis noor kunstnik publiku funktsioonist selles isiklikus, et mitte öelda intiimses läbielamise-etenduse žanrisse lahterduvas soololavastuses.

Lavastusabistajate armaada koosseisu kuulub kümmekond erineva tausta ja kogemusega loomeinimest, kelle seas näiteks moedisainer Jo Nurm, „Naabriplika“ Loore Martma, kostüümikunstnik Epp Peedumäe, koreograaf Krista Köster, lisaks muusikuid ja teisi teatriinimesi.

„Kõik lähtusid eelkõige oma konkreetsest ülesandest, kõigil oli ka võrdne sõnaõigus arvamust avaldada,“ kiitis Arum meeskonnatöö kogemust. Tulem on see, et õnneks ei pea sel korral saalis vaevlema „kunsti ostes taas petta saamise“ tunde käes. Dramaturgiliselt ja lavastusmehaaniliselt on kõik piisavalt paigas, et käivitada publikus hoopis teised protsessid.

Läbi elavad nii vaataja kui ka hetkedes emadega kokku kukkuja. Laval püüab noor naine kehastada emaks olemise essentsi. Kord on see peidus mõnes kauges tuttavas lõhnas, siis ilmutab end üksik­emalikus töötuses ja näljas või hullumise äärele triivivas rutiinis või hoopis elamata jäänud elu järelelamise reaalsustpõtkivas mõrujoovastuses. „Me ise ei näe seda lavastust hallina, aga iga inimene näeb värve ja varjundeid omamoodi ja kõigil on õigus seda vastavalt iseendale tõlgendada,“ ütles Arum.

Reaalsus läbi kunstniku filtri

Kõik, mis saalis toimub, on kaasa- ja endassehaarav, omamoodi meditatsioon või mantra, aga mitte rahustavat laadi või hinge kosutav, pigem esiti kriipiv ja ühel hetkel ehk lunastust pakkuv.  Üksik, nii üksik ja kurb on olla need naised – on Jaanika laval, tundub, et ausalt, õnnelik, et ei ole nemad. Päris nii siiski pole, on ju kehastujaski peidus emaks olemise alge ning paistab välja naiselik tung ja valmisolek kord kantseldada oma järglasi, mis lubab ürgse julgusega vaadata sügavale silma emadele... ja emale – reaalsusele – ning lasta saatustel läbi enese voolata ammutades endasse nii valu, igatsust, unistusi, paratamatust ja tänulikkust.