Katre Väli: Kas uskuda igavesse edusse?

Maaleht 19.03.2011

Vaadates Tartu Uue Teatri uuslavastust “Edu”, saab igaüks enda käest küsida: mis on tegelikult minu edulugu?

Tartu Uue Teatri lavastused on mõeldud rahulikule, kaasa- ning järelemõtlevale publikule. Nii ka uuslavastus “Edu” (autor-lavastaja Mart Aas), kus ei kasutata suuri dekoratsioone ega rekvisiite ning näitlejate kostüümivalik on kõnekalt tagasihoidlik ja täpne.

Kogu lavastuse füüsiline joonis on samuti minimalistlik, inspireeritud Suzuki stiilist, mille puhul on ühendatud pehmus, voolujoonelisus ja sujuvus ning samas sisemine pingeseisund ja totaalne kohalolu.

Tonaalsuse ning rütmi kogu lavastusele annab publiku sisenemise ajal toimuv näitlejate “soojenduse tegemine” kerge sörkjooksu ja hüpetega, nauditavalt aeglaselt ning väljapeetult. Teisalt lisab kõigele värvi mõnusa maheda tämbriga Tõnis Leemetsa sissejuhatav sõnavõtt, mis kutsub kõiki häälestuma samale lainele ning edukalt etenduses osalema.

 

Lugu ilma loota

Loo kulgedes selgubki, et publikul endal tuleb teha suurem osa mõttetööst ning narratiiviloomest, kuna pole otseselt tegevust, arengut või tõusvat pinget, ka mitte aimatavat lõpplahendust.

Näidenditekst pakub võimalusi väga paljudeks eri suundadeks ja teemadeks. Mitmestki stseenist saaks välja kasvatada omaette lavastuse, mis võimaldaks ideid rohkem välja arendada ning parodiseerimist veelgi sügavamaks viia.

Eriti kummalised on lülitused otse-eetrisse, kus arutatakse valimisdebati stiilis Eestis aktuaalsetel teemadel, nagu näiteks maksud — on ju edukus paratamatult rahavooga seotud.

Tõnis Leemets Sõmu rollis on justkui potentsiaalne jutustaja või publiku suunaja, keda oleks võinud rohkemgi kasutada, et etendust tervikuks siduda. Samamoodi oleks väärinud ka rohkem selgitamist tema roll Püsiväärtuste Messi e-seisundi boksi loomisel ja edukuse treeningute juures.

Teravmeelne tekst on üks lavastuse tugevusi, Mart Aasa nutikad sõnamängud toovad meelde meediatobedused, poliitikute ärplemised ja võõritatud väärtushinnangud.

Sümpaatne on ka läbiv viide Eesti ja Läti omavahelisele “võistlusele” majanduskriisi perioodil. Kõik ju mäletavad, et kui masuajal muutus tõesti raskeks, oli meil ikka kombeks eht-
eestlaslikult tõdeda, et lätlastel läheb ju veel halvemini.

Sinna kõrvale peategelase jutud sellest, kuidas Lätit ja Leedut polegi olemas ning vaid Eesti on ainuke Põhjamaade tiiger ja samas Põhja konn, kes hüppab kõige kaugemale — kõik see annab võimaluse mõelda eneseupitamise uppiajavale väele.

Mitmed muudki märksõnad — nagu tuumajaama ehitus, kilekotimaks, digitaalmõtlemisele üleminek, tasakaalupunkt — viitavad omal viisil Eesti viimaste aastate kesksetele küsimustele. Et kui meedia ei kajasta, kuidas ma hommikusööki söön, kas ma söön siis tühja?

Samasugust järelemõtlemist võimaldab tegelikult kogu lavastust läbiv küsimus edust. Ja igaüks saab enda käest küsida: mis on tegelikult minu edulugu?

Üks kaunimaid sümboleid oli Kristelsi (Kristel Leesmend) jutustatud lugu veatu ilu poole pürgivast õest, kes jõudiski end luubiga meikides täiuseni ning kartes seda kaotada, tardus mannekeeniks. Aga kuna see oligi tema eesmärk, siis kellel on õigust seda hukka mõista?

 

Ansamblimäng

Näitlejate rõivastus on minimalistlik, ent mõjus. Kooslus lohakas-stiilsest triiksärgist ja ülikonnapükstest muudab kõik tegelased ühetaoliseks ja masinlikuks, ongi nad ju rühmitus monologistid, eduki tagaajajad.

Otse-eetri stseenis tõmmatakse triiksärkidele kirkas toonis kampsunid — selline kostüüm manab esile hullunud elukindlustuse vm pangateenuse müüjad, kes seisavad kivistunud võltsnaeratusega kaubanduskeskustes šaakalina inimestega silmsidet otsides, et neile edukust ja paremat tulevikku pakkuda.

Näitlejate kooslus töötab suurepärase ansamblina, kuigi kõik on tüpaažilt vastandlikud ning oma mängus rõhutavad seda eriti.

Parima üllatuse pakkus aga Leino Rei, kelle ülimalt erksad, valjud ja ekspressiivsed stseenid mõjuvad usutavalt, ühtaegu kammitsetult ning samas soovina kõik endast välja karjuda. Tema kõrval on Mart Aasa päikesepoiss saare aktsendi ning lihtsakoelise sõnavara ja udujutu ajamisega nagu mängukaru.

Huvitaval moel ka näitlejate füüsis aitab kaasa vastanduste tekkimisele. Nero Urke nõtkus stseenis, kus ta õrnalt naisterahvale läheneb, on lihtsalt imeteldav. Taas kord idee sellest, et mees läheneb naisele nagu tigu sajandikmillimeetri paksusel klaasil roomates, on imeilusalt leidlik õrnuse vaste.

Õppetunnid edukuse boksist kõnelevad sellest, et inimesed peaksid lakkamatult pürgima edasi, kõrgemale, kaugemale, kiiremini — nii on ju meid kasvatatud ja õpetatud.

Samas, kõigi eduloo fassaadi taga on tegelikult peidus lihtne, soe ja inimlik igatsus. Ükskõik kui edukas olla, seda igatsust ei saa summutada.