Eesti Ekspress, 2.12.2015, Katrin ja Andres Maimik
Ivar Põllu lavastus „Baskin ehk nalja põhivormid“ on uurimus naljameeste vastuolulistest suhetest võimu ja publikuga, nalja ühiskondlikust rollist, huumorimeele muutumisest läbi aegade, kirjutavad Katrin ja Andres Maimik.
“Sakslane, venelane, eestlane... Ei! Venelane, sakslane, eestlane... Oot, ei olnud... Kuidas see edasi läkski...?” Tuleb tuttav ette? Võidad seltskonna tähelepanu, avad suu, et esitada üks vahva anekdoot, ning poole peal selgub, et kogu värk on nagu peast pühitud. Lähed higiseks, vaatad abiotsivalt ringi, näed lugematuid silmapaare, kaastundlikke, kahjurõõmsaid, piinlikkusest lakke vahtivaid. Ja kui veadki ennast miskitpidi puändini välja, noogutatakse kohusetundliku naeratusega kaasa, sest seda nalja ollakse kümneid kordi eri variatsioonides kuuldud.
Aga kui suu avavad sellised suurused nagu Mülleri Sass või Baskini Eints, siis polegi enam tähtis, mis puänt tuleb või mitu korda anekdooti kuuldud on. Põhivaraks saab isikupärane esitus. Kökutamised ja möratused, sisinaks lämbuvad hingamishäired, pausid ja kordused – kõik need paralingvistilised häälitsused, mis lihtsurelike juures hulluks ajaksid – on klassikute puhul nalja tekstuuri põhikomponent. Mõni mees ajab rahva naerma, ilma et peaks suudki avama.
Ivar Põllu lavastus "Baskin ehk nalja põhivormid“ pole üksnes apoteoos eesti huumori suurmeistrile, vaid ka huumorialgkool – nali naljast, paroodia paroodiast, iroonia iroonia aadressil. See on uurimus naljameeste vastuolulistest suhetest võimu ja publikuga, nalja ühiskondlikust rollist, huumorimeele muutumisest läbi aegade. Nali ei ole midagi tõsikindlat, vaid ajas ja ruumis muutuv nähtus. Huumorižanrid, mis Nõukogude ajal olid ülipopulaarsed, nagu ridade vahele kirjutamise kunst või allegoorilised nükked, panevad tänapäeval ainult õlgu kehitama. Samas – absurdihuumor on endiselt teovõimeline. Lavastuses on läbi mängitud terve Nõukogude Eesti ja Eesti Vabariigi huumori ABC läbi viie aastakümne – tordiga näkku tüüpi elementaarhuumor, satiir, aforistlikud sõnamängud, kommunaalhuumor, seksihuumor, paroodia, situatsioonihuumor, stand up, draamakomöödia, metafooritsemine.
Kui loomeakti olemust analüüsivad metatekstid kipuvad sageli jääma liiga akadeemiliseks ja kuivaks, siis huumoriga huumoritegemise aadressil on seekord vastupidi. Võtame näiteks stseeni, kus Katrin Pärn kehastab Sulev Nõmmikut, kes kitkub garderoobis juukseid, kui vähenaljakas on tema tegelaskujule Kärna Ärnile kirjutatud sketšimaterjal. Esimene naljatasand on Kärna Ärni rahvalik laadanali. Teine tasand on Sulev Nõmmiku suhtumine rolli, mida rahvas temalt nõuab. Kolmas tasand on lavastuse autori suhe Sulev Nõmmiku ajastu maitsemeelde ja naljakoodeksisse. Neljas on interpretatsioonitasand – kui naine mängib meest või mees naist. Lisaks on veel paroodiatasand, kus üks näitleja kehastab teist näitlejat, kes omakorda kehastab tegelaskuju. Kõikide tasandite kokkumängul leiab saalis igaüks, millele kaasa itsitada. Üks meeldejäävamaid stseene on see, kui loomad peavad koosolekut Baskini personaalküsimuse üle. Niigi on kummastav, kui vanad parteitarikad panevad paika ühe estraadiartisti saatust ja seda, milline huumor vastab ideoloogilistele standarditele. Laval on see kottimisrituaal väänatud lasteekraani stilistikas absurdiks, kus Johannes Käbinit asendab käbikuningas, Nikolai Karotamme vana karu ja Artur Vader ilmub pesueht reinuvaderina.
Nii nagu Monty Phytoni puhul, on ka „Baskinis“ mängu ilu selles, et mida ogaram, seda lõbusam. „Baskini“ parimatel hetkedel kõõksub publik nii, et paskin on püksin.
Ivar Põllu on lavastuses osavalt välja toonud näitleja kutseohu – kuidas isiklik identiteet hakkab lahustuma publiku ootustes, rollides, paroodiates, mida nii laval kui seltskonnas etendatakse. Sketšis, kus Baskin kohtub enda kuulsaima parodeerija, ennast kaotanud ja koduteel eksinud Dan Põldroosiga, ei usu Draamateatri peanäitejuht Pedajas, et talle helistav Baskin on tegelik Baskin.
On õnnestunud luua situatsioon, kus ilmneb paradoks – paroodia on kuulsam kui parodeerija ja parodeeritav, simulatsioon on reaalsem kui reaalsus. Ühel hetkel oli oranži läkiläkiga Eints saatest „Wremja“ tuntum kui Eino Baskin ise.
„Baskini“ lavastus matkib ülesehituselt vana kooli estraadikava. See mõjub lavajõududele vabastavalt, nii ei pea kogu aeg piinlema kunstilise tervikuga – kas tekib katarsis, kas on selged pealisülesanded ja alltekstid, kas emotsionaalne ja intellektuaalne kapatsiteet on maksimeeritud. Iga sketš on omaette tervik, mõni naljakam, mõni leidlikum, kolmas “...something completely different”. Põhiline on mäng – emantsipeeriv, irooniline, joovastav kaleidoskoop stereotüüpidest, imagotest ja eri ajastute stilistikatest. Laval troonib polüfunktsionaalne objekt, mille ümber kogu tants käib – autolaternatega klaver, mis muundub kord näitlejate garderoobiks, kord rongikupeeks, kord sirmiks, kord riidekapiks. Samuraimõõgaga Ojasoo, kes raiub Baskini juubelitordi tükkideks – mitte ainult vahva nüke vabariigi esiavangardisti aadressil, vaid midagi enamat – võimas kujund ühe ajastu suurmehe mandumisest mitte kellelegi korda minevaks anakronismiks.
Eneseiroonia annab alibi olla avalikult populistlik. Juba pealkiri „Baskin“ on tõsine müügiargument. Näitlejad on vabastatud kõrge kunsti tegemise kohustusest, nad saavad mõnuga panustada just neile registritele, millele rõhutakse joomaseltskonnas või pühapäevaõhtuses telesõus. Mis saab olla lahedam meelelahutus kui oma kolleegide ahvimine? Siin kädistab Ita Ever ja mumiseb Jüri Järvet, prääksatab Anu Lamp ja möiratab Priit Pedajas. Antiikkomöödia maske asendavad morsavuntsid, klouniparukad, pudelipõhjaprillid, kentsakad kübarad, pähekukkuvad tordid ja muu jämekoomiline atribuutika. Naer vabastab saalis energiad ning trupp tajub seda. Rahvas huilgab, näitlejad keeravad vinti juurde, publik võngub sümbioosis näitlejatele kaasa. Ning läheb pärast rõõmsa näoga koju, unustades paariks päevaks pagulased, palgalõhe ja pilkase pimeduse.
---
„BASKIN EHK NALJA PÕHIVORMID“.
Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu.
Osades Katrin Pärn, Janek Joost.
Esietendus 24. oktoobril Tartu Uues Teatris.
Külalisetendused Tallinnas Kanuti Gildi SAALis 13., 14., 15. ja 16. detsembril.