Nüüd, kus Eesti Rahva Muuseum, see juba 2003. aastast saati planeeritu, valmis on, võib tast (ka eesti rahvast) loo kirjutada, näidendi maha mängida, laulu laulda. Midagi sellist ongi Ivar Põllu koos Maarja Jakobsoni, Maarja Miti, Helgur Rosenthali ja Silver Sepaga ette võtnud. Aga mitte ainult näitlejatega, vaid ka publikuga. Sealt – publiku lavaga segamisest – tulebki etenduse vägi. Võib-olla tuleb sealt ka loo mängimise rütm: publiku sees, publikust eemal, publiku sees, publikust eemal.
23. novembril leidsin ennast ja paljusid teisi etenduselt ja etenduses „Vägi” üsna abitus olekus: helesinises magamiskotis taeva poole vaatamas. Tegelikult taevast polnud – oli lagi, ja see omakorda oli võreline ja sellest kõrgemal oli veel üks tume lagi. Kõlab nagu üks luuletus? Ehkki ulmefännidele võib eelolev meenutada Lovecrafti jutustuse algust. Võrede vahel ukerdasid neli inimest, kes tulid kaugest tulevikust, et öelda, mis eesti rahva loost saab, taeva poole kaevatele minevikuinimestele – meile, publikule, kes me tegelikult olimegi osa mingist suuremast ümbrusest, meie olimegi hetkeks püramiidistunud Eesti Rahva Muuseum. Pole just suurem asi roll, aga roll siiski selles mängus.
Sedasorti publiku hõivamise eksperimentaalsus laiendab lava piire – nii nende jaoks, kes justkui peaks laval olema, kui ka nendel, kes ei peaks. Sõltumatu Lava Greenfieldidel osalenule oli seesugune füüsilise vaatamise-liikumise kontseptsioon Heureka-taoline kogemus. Nii lihtne see ongi – ole inimesega samal põrandal ja sa oled temaga koos, ole näitlejaga samal põrandal ja sa oled otsekui ise näitleja. Kui ma 2015. aasta detsembris käisin kaemas Kenneth Flaki ja Külli Roosna ettenäitamist, siis tuli seal jutuks just see, kuidas publik on staatiline. Kui ebamugav on vaatajal minna loosse, tõusta püsti ja tantsida või otsida endale paremat kohta istumiseks või üldse mitte istuda esinemise aegu.
Ja võib-olla oleks võinud keegi publikust kas Maarja Mitile, Maarja Jakobsonile, Silver Sepale või Helgur Rosenthalile öelda, et ei, et mis magamiskotid, et miks me nüüd nendesse peame ennast panema, et see ei ole võimalik, et me tulime ju teatrisse ja me peame vaatama teatrit nii nagu tsiviliseeritud inimesed – toolidelt, rahulikult, nägu kindlalt konkreetse lava poole suunatud. Aga seda ei juhtunud, publik käitus, nagu juhatatud. Publikut juhtis näitleja, mitte vastupidi. Usaldasime ennast oma šamaanide hoolde, sest kes see fantaasiapille mängiv Silver Sepp meile muud olnuks. Ja kui nüüd natuke lugeda kavalehte, siis eks need peaalused, kasetüvest tehtud, olidki viited šamaanidele, kes armastasid mööda valge tüvega puud üles ja alla ronida. Eks meiegi – publikuna, eks näitlejadki – publikuna, olid omamoodi šamaanid kase otsas, ja tavainimesed, kes tulid küsima külatargalt nõu. Mõlemat korraga olime me.
Hetkeks anti lavale tagasi tema piirid – publik pidi minema kaugemale, et näha. Kaesime ühte suunda – väiksesse luuki, kus oli näha kolme tegelast – sealtsamast eksponaatide toast. Lotte, mulgi kuues mees, muhu seelikus naine. Lood luugis on juba natuke tüütumad – Silver Sepa pillimängu saatel tuleb pill pika ilu peale. Suits ja väike ebamugavustunne sellest, kuidas olla palgatud eestlane – eksponaat Ermitaažis. Lotte, mulk ja muhu naine on torked traditsiooniliste väärtuste või kestmajäämispüüetele, mis peaks justkui eestlasi iseloomustama. Ometi on väärtused sellisel püüdlikul hoidmiskujul poolikud. Kolm lähenemisnurka eksponaadiks olemisele: ühele on tüütuks muutunud seismine keset muuseumi, teisel sügeleb keha riietest ja kolmandal on kuidagi hell rahunemine.
See luugi vaatamine on sammuke tulevikust meie oleviku poole. Publik vaataks midagi kõrvalt, mis tegelikult toimub iga päev – veider on see, et ilmselt meie olemegi need eksponaadid, keda me luugist vaatame. Kas mulk mustas (Helgur Rosenthal), kes ei salli oma kuube, õrn muhu neiu (Maarja Jakobson), kes otsustab, et ehk nii peabki, et ehk nii ongi see kõige õigem olemine, või Lotte (Maarja Mitt), kellele on olukord lihtsalt tüütu. Läbi nende tegelaste võime sõnastada oma väärtushinnanguid ja eestlust. Uhke on ju olla Lotte rahva esindaja.
Ja nõnda seda mõneski mõttes võib-olla publikut, võib-olla esinejat ennast lükatakse kujuteldava lugude jutustamise tule äärde istuli, aga magamiskotis. Sööme seeni ja vaatame tuld. Kuulame muusikat ja lugusid huntidest, saanidest, püramiididest. Ainult üks ei räägi. Üks vaikib ehk on osati meie moodi, on osati publik nendele jutustajatele. Üks küsib, et mis siis, kui ta ei taha. Ja imelik on vaadata Maarja Jakobsoni selles küsija rollis, kes ei taha. Miks peakski alati rääkima oma lugu, kui võib kuulata? Seal on ju selle vaikija vägi – olla isevärki. Midagi selles esituses ajab segadusse – lihtsalt sellepärast, et meie ka, publik ma mõtlen, ei saa rääkida. Olukord on selline. Kord oleme nagu suur hoone, siis oleme nagu tule ümber, nagu peaaegu rollis. Võib-olla oligi Jakobsoni vaikust vaja, et meie teadvustaksime oma vaikust. Või hoopis vaikuse vajalikkust.
Publiku neljas liikumine on toolile, aga improviseeritud lava äärde, mis meenutab neid laululavasid üle kogu Eesti, kuhu satutakse kindlasti jaanitule ajal, aga mis muidu muudkui ootavad ja ootavad – oma laulukaare funktsiooni täitmist juhuslike kontsertide ja muude rahvaürituste näol. Ja siis tuleb lavale Jaan Tätte – Silver Sepa esituses. Kõik on selles olukorras olnud vähemalt korra oma eestlaseks olemise karjääri ajal. Kõik on käinud kuulamas mingisugust kõigi poolt armastatud Tättet. Või sattunud kuulama. Midagi selles viisis, kuidas Silver Sepp Jaan Tättet teeb meenutab „Õnne 13” Allan Petersoni. Aeglast tegelast, kelle lemmikfraas on „Ekstaole”.
Ehk peaks küsima, mis või kes on vägi. Kas vägi on Jaan Tätte? Eksponaat ERM-is? Päriselus? Kas vägi on julgus jutustada lugusid lõkke ääres või vägi on vaikida? Kas peab olema selline, nagu oodatakse, või võib olla ka teisiti? Ei pea olema nukulikult muhuseelikune või mustakuueline? Mina näiteks ei tea. Kas väge on küsijal või vastajal? Laulul või lauljal? Või hoopistükkis kuulajal? Või on see kõik mingis mõttes publiku ja näitlejate omavaheline kireleek, mis toob välja väe.