Keiu Virro: "Lavastus nagu ullikese maakera"

Tartu Postimees 22.04.2012

Urmas Vadi «Rudolf Alla-berdi testamendi» etendusele minnes ei teadnud ma kuigi palju Rudolf Allaberdist. Olen näinud filme, kus ta mängib, aga mul ei ole mälestust, et oleksin näinud teda neis mängimas.


Allaberdi lavastusi ja osatäitmisi teatris pole mul olnud lootustki näha. Teater on ju kaduv kunst ja see osa teatrist, millega Allabert oli seotud, kadus enne ära, kui minul selle nägemiseks (puhtfüüsilise eksistentsi mõttes) võimalus tekkis.

Kui ma poleks enne esietendust lugenud paari intervjuud Rudolf Allaberdiga, oleksin võinud teda väljamõeldud tegelaseks pidada.

Palju mälestuskilde

Üheti on muidugi piinlik niimoodi iseennast ja oma väheseid teadmisi avalikult demonstreerida, aga teen seda põhjusega. Selle lavastuse vastuvõtt sõltub siiski suuresti taustteadmistest. Esitatakse palju mälestuskilde.

Mina näiteks vaatasin etendust ja keskendusin oma kesiste teadmiste ja olematute mälestuste tõttu vähem loole konkreetsest inimesest ning rohkem sellele, kuidas meenutused on üles ehitatud, kuidas lavastuse struktuur toimib jne.

Samas usun, et Allaberti tundnud inimestele – kolleegidele, õpilastele, ehk mõnele pottsepalegi – on see osa lavastusest ilmselt hoopis teise tähendusega ja täis äratund-mishetki, nagu näiteks «Jajah, nii oli Rutsil tõesti tavaks ütelda».

Urmas Vadi, kirjanik ja lavastaja, on sedapuhku ka näitleja. Seda võib vaadata nii, et ta on lihtsalt jutustaja. Seda võib näha ka nõnda, et ta mängib nullstiilis. Mängib seejuures iseennast ja mis ma oskan öelda – on oma tegelaskuju prototüübi täitsa hästi ära tabanud.

(Kusjuures, ma ei püüa nüüd sugugi vaimukas olla – Vadi ei ole näitleja, aga mängib saalitäie publiku silme ees täiesti teadlikult ja teadvustatult iseennast. See ei saa sugugi nii lihtne olla.)

Piret Laurimaagi esitab peamiselt iseennast, aga talle on mängimiseks kirjutatud stseen, kus ta vägagi selgelt näitab, et ei ole näitlejana ilmaasjata tunnistatud ja tunnustatud – roll on ikkagi vähemalt sel tasemel nagu «puhuks tuul, vinge, vinge ... ja ... tungiks kuul, hinge, hinge». Tõsijutt.

Väikesed detailid

«Rudolf Allaberdi testamendi» seovad tervikuks väikesed detailid – meenutuste vältel korduvad märksõnad, mis toovad teksti ikka ja jälle kokku ega lase mälestuskildudel kildudeks jääda.

Ülesehitus ei ole siiski ehk nii selge, kui Vadi eelmiste lavastuste puhul, vähem on ka tekstist tulenevaid ohhoo-hetki. Samas tundub, et asi pole selles, et Vadi kuidagi väsima või ennast kordama hakkaks, vaid pigem erinevas suhtes alusmaterjali.

Vadi suhtumine oma nimitegelasse on varasemast mõnevõrra erinev – vähem fiktsioone, kiikse, eri maailmade segamist, enam autentseid mälestusi, ehkki ka nende jutustamisel on teadlikult loodud/jäetud hämaralasid.

Vadi mängulisem pool tuleb välja alles lavastuse teises pooles, kus mälestused asenduvad mõttemängudega (mis oleks võinud olla?) ja kus muu hulgas ka lava saab nii füüsiliselt kui ka sisuliselt avaramad mõõtmed.

Mul puudub isiklik tasand inimesega, kellest lavastus räägib, aga mul on see-eest isiklik suhe Urmas Vadi viimaste lavastustega ja neis sisalduvate lugudega, mis ulatuvad üle nimitegelaste.

Vadi räägib ühe inimese loo kaudu ka teisi lugusid. Ehk on sellega koguni nõnda, et igaüks saab sealt oma loo välja lugeda.

Raamatus «Vahva sõdur Švejk» arvab keegi ullike, et maakera sees on veel teine maakera, palju suurem kui see välimine. Urmas Vadi lavastus on nagu see maakera.