Tartu Uues Teatris esietendunud «Sümfoonia ühele. Allegro con moto» on helilooja Ardo Ran Varrese esimene draamalavastus. Helide maailmast tõuke saanud lavastus tundub esialgu kui lihtne vormieksperiment valada muusikaline suurvorm draamažanrisse. Heli sidumine tegevusega aga ei jää selles lavastuses pelgalt lihtsakoeliseks katsetuseks.
Etenduse alguses seatakse selgelt paika mängureeglid, milles peategelase Johannes Krappi (Aleksander Eelmaa) ainus suhtluspartner on heli selle kõige laiemas tähenduses. Nii suhtleb Johannes mitte üksnes häältega, mis kostavad väljastpoolt lavaruumi, nagu koera haukumine, vaid reageerib ka kõigele sellele, mis tekitab heli laval, näiteks vilistav veekeedukann ja diktori (Garmen Tabor) hääl raadios.
Helilüngad
Raadiost kõlavad saatelõigud ja surnud ema pehme hääl markeerivad laval peategelase isikliku vaimse ruumi. Seda isiklikkust raamistavad helid väljastpoolt. Peategelane suhtleb välise maailmaga ainult etenduse alguses. Seetõttu mõjub tema vestlus haukuva koera ja sädistavate lindudega üksnes meeleolu loomise vahendina ega leia paraku sügavamat tähenduslikku kohta etenduse hilisemas tegevustikus ja tegelaskuju rollipildis.Helisid, mida on raske konteksti paigutada, kõlab etenduses veelgi. Vee tilkumine ja liivakellas kahisev liiv on küll huvitavad kuulata, aga nende ebaloomulikult vali kõla muudab nad lavastuse helipildis võõraks ja nad mõjuvad sellepärast üksnes vormimänguna.
Helide võimet käivitada tegevust ja konstrueerida tegelaskuju ei tohiks sellesse lavastusse siiski alahinnata.
Raadio kragin sunnib Johannest tegutsema ja diktori hääl raadiost kutsub vastama. See tähendab, et heli kannab selles lavastuses energiat, mis paneb tegelase liikuma ja rääkima. Ja seda, kuidas ja millist tegevust ja dialoogi heli tekitab, on «Sümfoonias ühele» ehk kõige huvitavam jälgida.
Aleksander Eelmaa mängib kaasa kõikide helidega, millega lavastaja ta vastamisi on pannud.
Kui raadiost kostab ema mahe hääl, seisab ta kui tubli koolipoiss käed sirgelt külgedel. Kui saatejuht raadios esitab intrigeeriva küsimuse, tormab ta rahutult vastust otsides ruumis ringi nagu nooruk, kes tahab kõiki mänge võita. Kui raadio lakkab töötamast, otsib ta sihikindlalt lahendust nagu vastutustundlik täiskasvanu. Kui kõlab tuttav muusikapala, eksib ta tardunult mälestustesse nagu nostalgiline vanur.
Loov heli
Eelmaa justkui mängib Johannese reaktsioonides lahti tegelaskuju erinevad eluetapid ja näitab seeläbi, kuidas inimese minapilti ei määra ainult see, kuidas ta maailma näeb ja vaatab, vaid ka see, mida ta kuuleb ja kuulab.Etendust mängitakse Tartu Uue Teatri väikeses saalis, kus publik on paigutatud näitlejale lähedale. See tähendab, et etendust on võimalik lähedalt mitte ainult näha, vaid ka kuulda.
Ja nii jõuab publikuni ka loomulikust tegevusest tulenev vältimatu helide maailm, nagu Johannese susside pehme sahin vaibal või üle kareda puidust laua libisev käsi. Need paratamatud helid, mida Eelmaa laval tekitab, muutuvad selles heliliselt läbi kujundatud lavaruumis eriliseks. Nad ei ole vahendatud ega salvestatud, nad on ainukordsed, hetkelised ja isiklikud.
See, isiklikkuse tasand, milleni heli «Sümfoonias ühele» jõuab, on peaaegu et religioosne. Heli on siin justkui kõige olemasoleva alus, nii laval kui ka publiku kujutluses. Sealjuures ei ole Varrese helifilosoofia sugugi naiivne, sest just nii nagu heli on võimeline looma, on ta ka võimeline lõhkuma.