Keskea rõõmud: leebus, lihtsus, muretus

Veiko Märka  10.05.2013

Kõrgema lavakunstikooli nelja kunagise kursusekaaslase lavaline etteaste „Keskea rõõmud” Tartu Uues teatris ei ole näidendi järgi tehtud lavastus, vaid pigem vaba improvisatsiooniline tegevus – etendustel pole peaaegu midagi ühist, välja arvatud pealkiri. 26. aprillil enne „Keskea rõõmude” kolmandat etendust kogunesid Tallinnas vestlusringi selle lavastuse autorid-esitajad Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost ja Margus Prangel.

Kes teist sai esimesena keskealiseks?

Margus Prangel: Mina olen kõige eakam, 38aastane. Ei tea, kas keegi teab seda teooriat, aga vist 35. – 55. eluaastat loetakse keskeaks. Eks see käib tunde järgi, ei saa kuskile joont vahele tõmmata. Öeldakse, et keskiga on see aeg, kui sul on vanemad veel olemas ja lapsed juba samuti ning sina oled seal keskel.

Ja kes kõige hiljem?

Prangel: Katrin ei saa iial keskealiseks.

Miks?

Katrin Pärn: Ma ei tunne ennast keskealisena, aga ma flirdin selle teemaga.

Janek Joost: Kui hakkasime tegema „Keskea rõõme”, me ei mõelnud, et oleme keskealised.

Piret Simson: Tegu on puht statistilise lähenemisega. Kui vaadata eluea keskmist pikkust, siis eluaastad 35–55 jäävad enam-vähem keskpaika. Meid huvitas, mis see keskiga siis on? Miks inimesed seda kardavad? Tegime päris huvitavaid avastusi. Näiteks selle, et keskea nooremas pooles olijad ei taha ennast veel keskealisteks tunnistada, aga need, kes juba üle 50, tahavad väga keskealisust säilitada. Neil on hirm, et äkki nad on juba vanad. Meie hakkasime torkima, miks see lihtne sõna üldse nii palju erutab ja inimestes furoori tekitab.

Kas leidsite ka vastuseid?

Simson: Ikka sellesama, et mingis eas inimesed ei taha olla keskealised ja mingis eas tahavad väga, aga kõik kardavad olla vanad.

Kas keskea teema lavastamine aitas teil sellega seotud hirme leevendada?

Simson: Arvan, et me ei ole hirmsasti kartnudki.

Pärn: Võib-olla saan juba ülehomme keskealiseks, aga kartnud ma seda ei ole. Ei hirme, ei kahtlusi. Eks need asjad juhtuvad minu tahtmisest hoolimata. Ma ei hakka sellesse teemasse üldse sukelduma, kas tahan keskealiseks saada või mitte. Sellest ei sõltu midagi. Aga huvitav oli see hulk küsimusi, mis proovides tekkis, kui hakkasime teemat lahti mõtestama. Mis see kriis on? Mis on need rõõmud? Milline seisund iseloomustab keskiga kõige paremini? Mis on teistmoodi kui varem?

Kes selle teema peale kõigepealt tuli?

Simson: Lavastuseni jõudmiseks kulus õige mitu käiku. Umbes kolm aastat tagasi sõitsin autoga ja mõtlesin ühe Ain Prosa luuletuse peale, mida lugesin lavaka sisseastumiskatsetel. See luuletus meeldib mulle siiani väga ja on vist ainukesena ka peas. „Kas mäletad veel, Alice ...”. Mõtlesin, miks Ain enam ei luuleta – ehkki ma ei tea, võib-olla tuleb tal kohe uus kogu välja. Mõtlesin, et poeesia on peatunud. Tekkis idee teha luulekava „Peatunud poeedid” nende autorite loomingust, kes on luuletamise mingis eas järele jätnud. Ettevõtmisse kuulus veel meie kursusekaaslasi: Urmas Lennuk, Eva Püssa, Maarja Jakobson. Kolm korda oli esietenduse kuupäev isegi kindlaks määratud, aga alati tuli see edasi lükata, sest me ei hakanud midagi tegema. Poolteist aastat hiljem, 2011. aasta detsembris, tegime Tartu Uues teatris Katrini ja Janekiga ühekordse aktsiooni – täiesti vabas vormis luuleõhtu „Taaskasutatud tunded”. Pidasime sel ajal ise taaskasutuspoodi: mina, Maarja, Katrin ja psühholoog Kristi Akkerman.

Pärn: Meie luuleõhtu alguspunkt oli selgeks teha, kuhu me oleme välja jõudnud kümne aastaga pärast lavakooli lõpetamist. Mis tunded ja mis tekstid need on, mis üldse väärivad taaskasutamist? Mismoodi ma praegu loen sama armastusluuletust, mida esitasin 15 aastat tagasi? Meil endil tekkis sellest eksperimendist jube hea tunne. Mõtlesime, et võiks asja edasi ajada, teha samal teemal korraliku, fikseeritud tegevusega lavastuse. Me ei nimetanud seda teemat keskealisuseks. Mõtlesime, mis meie endiga on juhtunud, miks meil on paljude asjadega uus suhe? Kui mind vanasti ajas luuletuses nutma igatsus armastuse järele, siis praegu pigem luuletus ema ja lapse suhtest. Siis jõudsime ka Lembit Ulfsaki 1986. aasta filmini. Otsustasime, et kasutame selle raame ja fluidumit, aga mitte sisu. Paneme ikka iseendid lavastusse sisse.

„Kalevipojast” teame, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse ja just keskmised tulevad koju tagasi. Kas keskealisus on turvalisem kui noorus või vanadus?

Pärn: „Turvalisus” on täiesti vale sõna. Vastutus on just selles eas kõige suurem, aga see ei tähenda üldsegi, et sul oleks teadmisi ja oskusi samavõrra juurde tulnud. Keegi ei saa öelda, et kui ta on saanud näiteks 38aastaseks, siis ta järsku teab, kuidas olukordi lahendada või õigesti otsustada, kuidas oma lastega või vanematega hakkama saada. Mina tunnen küll, et olen praegu frustratsiooni tipul. Mul ei ole mingit manuaali, kuhu minna ja mida teha, ometi on vastutus kõige suurem ja ma peaksin kõigega eriti hästi hakkama saama.

Teie lavastuses rõhutatakse näitlejate hirmuunenägusid. On need teil sarnased?

Simson: See on küll üsna läbiv unenägu paljude variatsioonidega, et seisad laval ja ühtegi sõna tekstist pole meeles. Või et sa ei tea enne etendust, millist lavastust üldse mängima pead. Seda näevad paljud näitlejad unes, aga need teemad jõuavad unenägudesse juba umbes lavakooli kolmandal kursusel, kui jõutakse esimeste diplomilavastusteni.

Prangel: Olen paar korda midagi sellist näinud küll, aga täiesti rahulikul perioodil. See unenägu ei ole kuidagi seotud näiteks esietendusega.

Joost: „Keskea rõõmude” teisel etendusel ei rääkinud me unenägudest sõnagi.

Nero Urke ütles esietenduse vaheajal, et kuna ta kavatseb elada 140aastaseks, siis tema saab keskealiseks seitsmekümneselt. Mis te sellest plaanist arvate?

Simson: Minul ei ole mingit kavatsust nii vanaks elada. Mis kingitus või saavutus see ikka on? Mul on 92aastane vanaema ja ma ei oska öelda, mis on kõrges vanuses nii ägedat. Ta ütleb, et elul pole muidu vigagi, aga tema on selle tarvis liiga nõrgaks jäänud.

Prangel: Kõik on inimese enda peas kinni. Piiblis kirjutatakse ka 900aastasest inimesest. Meil on juba lapsepõlvest peale niivõrd tugevalt pähe kinni jäänud muster, et juba umbes viiekümneselt hakkavad inimesed komistama ja ära kukkuma. Kui me suudaksime seda mustrit muuta, küllap meil oleks jõudu ka kauem elada. Aga kui sa väga kindlalt tead, et suurim tipp on sada ja sealt edasi oled juba nagu olümpiavõitja, siis oled ka viiekümnenda sünnipäeva pidamise fakti üle rõõmus.

Simson: Vanaema vaatas oma 90. sünnipäeval, et tema lapsed hakkavad seniilseks muutuma. Minu meelest päris piinarikas.

Kuulsin esietenduse kuluaarides ka sellist versiooni, et inimene on nagu kanaarilind puuris. Noor ei saa veel aru, et ta on puuris, ja vana ei saa enam aru, et on kanaarilind. Ainult keskealine mõistab olukorda täielikult.

Pärn: Täitsa normaalne on tajuda ka seda, et sa oled lihtsalt kogu eluaeg puuris.

Prangel: See võib õige olla küll. Kindlasti võib leida igasuguseid argumente, et see on just nii. Minul puudub selle teemaga ühisosa.

Joost: Valiku küsimus. Mida ma usun: kas ma olen keha või hing? Mina usun, et mina olen hing imeilusas kehas. Minu keha ei ole puur, mina armastan seda väga, armastan liikuda ja tantsida. Hoolitsen oma keha eest nii palju kui saan. Paitan teda ja käin massaažis. Paitan teisi inimesi ka.

Pärn: Tekib küsimus, mis puur see kanaarilinnu seisukohalt on? Kas see, mis ei lase sind välja, või see, mis kaitseb sind kassi eest.

Kui hakkasin ise enne esietendust nooruse ja keskealisuse piiri välja mõtlema, jõudsin selleni, et noorus peaks olema siiras ja kompromissitu, keskiga aga kohastunud ja leplik. Mis te ise arvate?

Prangel: Nooruses oli mul hirm, mis siis saab, kui mul lapsed sünnivad ja ma olen nendega seotud. Siis tahetakse ju end ikka võimalikult vabana tunda. Mul on hea meel, et olen suutnud oma elus selle hirmu tühistada ja vastupidi, leida lastest uusi rõõme.

Pärn: Leian, et see, kui olen pehmem ja sulavam kui varem, olen paremini kohastunud oma elu ja kestaga, ei ole kompromisside otsimine, vaid areng. Keskealisuse mõte on see, et tuleb liikuda selles suunas, et oleks leebem ja lihtsam, et ei peaks kogu aeg muretsema, mismoodi sa teistele tundud ja välja paistad. No kas mul on ikka piisavalt vägev auto, et naabrimehe kõrval välja paista?

Simson: Kompromissi mõiste on muutunud. Ilmselgelt teen nüüd asju, mida 20–25aastaselt oleksin pidanud kohutavaks kompromissiks. Aga need on kompromissid vaid nende nõudmiste taustal, mis mul olid siis. Ilmselt mulle ei oleks siis meeldinud, et ma ei saa igal õhtul välja minna, kui tahan, vaid pean lapse eest hoolitsema. Aga ma olen hakanud nägema kompromisside sisse – mida need tegelikult tähendavad. See kojujäämine pole mitte ohver ja loobumine tohutult põnevast elust, vaid võimalus olla koos inimesega, keda kõige rohkem armastan. Aga võib-olla olen ära unustanud kõik, mida varem tahtsin? Olen nii hästi kohanenud ja väga kavalalt end ära petnud.

Joost: Olen kogu aeg olnud üsna paindlik, aga olen õppinud olema julgem: julgen ise teha valikuid ning vastutan oma otsuste ja tunnete eest. Kompromiss on ju ka valiku ja otsustamise küsimus.

Räägiks nüüd teie kursusekaaslasi taga. Kelle areng on teid praeguses keskealisuse järgus kõige rohkem üllatanud?

Joost: Mind on kõige rohkem üllatanud näiteks Urmas Lennuki ja Tõnu Lensmendi elu- ja teatritee. Ma ei oleks 1996. aastal arvanud, et Lennukist saab Vanemuise draamajuht. Ka Lensmendi karjääri kultuuriministeeriumi nõuniku ja Vene teatri direktori kohani ei osanud siis ette näha. Kooli ajal vaatasid oma kursusekaaslasi ikka ainult kui näitlejaid või lavastajaid.

Simson: Kui vaataksin oma praeguste kogemuste pealt praeguseid lavakooli tudengeid, siis oskaksin kindlasti rohkem prognoosida, kes neist kunagi saab. Oma kursuse kohta mul need kogemused puudusid. Tagantjärele tundub üllatav, et see Tõnu, kes tassis prožektoreid ja lõi lahedaid atmosfääre, hakkab kunagi juhtivaks ametnikuks.

Joost: Kõige rohkem üllatavad mind aga hoopis need inimesed, kes on praegu siin. Eriti Piret Simson.

VAT-teatri monolavastuses „Krappi viimane lint” lubas nooremas keskeas Tanel Saar esitada 30 aasta pärast sama lavastust, sinna jaotati koguni pääsmeid. Millised on teie plaanid, mida selle aja pärast teha?

Pärn: Ma ei ole kunagi mõelnud, et tahaksin mängida kedagi konkreetselt, Anna Kareninat näiteks. Tahan mängida midagi, mis avardab mind sellel hetkel – et oleks huvitav.

Prangel: Olen saanud aru, et minu eraelu ja see, mida mu tegelased laval toimetavad, on väga tihedas seoses. Nii et kui nüüd ütleksin, kellena tahan iseennast 30 aasta pärast näha, siis sellest kooruks välja ka tegelane, keda ma mängiksin.

Joost: Mul ei ole mingeid pensionisambaid. Ma ei tea, mida mängin või teen, aga ma saan hakkama. Võib-olla elan hoopis Taanis. Aga tahaksin seda, mida praegugi: elu nautida. Olgu see näitlemine, uisutamine või kalapüük.

Simson: Kindlasti ei ole mul rolli, mida siis mängida tahaksin. Aga 68 on täitsa vitaalne vanus. Oma vanaemaga võrreldes oleksin lausa tütarlaps. Mul on kahtlusi, et see, keda ma mängin, pole siis tähtis. Kõige rohkem tahaksin ehk olla terve ja et inimesed mu ümber oleksid terved. Aga kui on tahtmine näidelda, küll tuleb ka roll. Lavaka diplomilavastuses, Cartwrighti „Tees” mängisin 100aastast Mollyt. See oleks tõesti huvitav, kas 30 aasta pärast tunduks selle rolli mängimine kuidagi teistmoodi. Aga ma oleksin siis selle jaoks liiga noor.

Pärn: Erinevalt, muidugi, lavakunstikooli aegadest.