"Keskea rõõmud" uues teatris

yksainus.blogspot.com, 24.05.2013

Tartu Uue Teatri "Keskea rõõmude" retseptsioon on rääkinud peamiselt sellest, et see on lavastus, kus midagi ei juhtu. See teadmine on hakanud omaette elu elama, sest paar päeva tagasi küsis üks tuttav, olemata ise kõnealust lavastust näinud, et kas see oli see, kus mitte midagi ei toimuvat? Nojah, mingis mõttes ju ei juhtu seal laval tõesti midagi, mingis mõttes ei ole "Keskea rõõmud" tõepoolest lavastus, millel on algus ja lõpp. Näitlejad on laval juba siis, kui publik koguneb, isegi mobiiltelefone ei paluta etenduse alguse märgiks välja lülitada. Üksnes valgus ja kellaaeg markeerivad etenduse algust. Vaatuse lõpuks saab leib valmis, mistõttu on kõigil aeg lauda istuda. Etenduse lõpuks saab veel leiba. Janek Joost käib aeg-ajalt ahju juures piilumas, kuidas leival läheb.

Teatriõhtust Tartu Uue Teatri saalis kujunes mu jaoks mingi seletamatu äratundmine. Ma nimelt ei teadnudki seni, et olen ka keskealine. Igatahes kõik, mis laval paari-kolme tunni jooksul sündis, oli justkui mu enda elust ümber kirjutatud - kõik need sõpradega koos kokkamised, spontaansed pallimängud, üllatuskingitused ja elu ise, üllatusi täis. Mul oli vist kogu etenduse vältel kogu aeg nägu naerul. Pärast käisin mitu päeva ringi ja rääkisin tuttavatele, et käisin "Keskea rõõme" vaatamas ja et see oli nii-nii hea. Niisugune omamoodi manifesteerimine mõjus lausa elujaatavalt ja vabastavalt.

Lavastuse kaudne eesmärk näis olevat rääkida lugu või näidata näitlejat olukorras, kus ta peab ootamatult seisma laval, teadmata päris täpselt, mida teha või mis tuleb järgmisena. Seepärast on "Keskea rõõmude" iga etendus kordumatu. Kõik sõltub publikust. Võib-olla leiba küpsetatakse iga kord ning rekvisiidid ehk laval kasutatavad vahendid on ilmselt ka samad. Küsimus on ainult, kas ja kuidas midagi rakendatakse.

Näitlejad on inimesed, kellel pole selles mängus maske ees. Saamata küll aru, kes kellel külas on, leidsin osaga neist rohkem ühist olevat kui teistega. Kujutlesin, kuidas osa tegelaskujudest võiksid olla mu armsad sõbrad ja kuidas nelja näitleja kaudu avaldus terve rea inimeste eripära. Mis siis, et siin ei olnud rolle. Ikka avaldusid momendid, kus meestel on oma jutud ja tegemised ning naistel oma jutud ja tegemised, mõni kaob korraks ära suitsetama.

Publik seekord eriti kaasa ei tulnud, aga näitlejad leidsid ikkagi kellegi, kellele sünnipäeva puhul õnne soovida. Nii sulanduti teises vaatuses ise publikusse ja ma usun, et "Keskea rõõmude" nähtud etendusest jääb mulle pikemaks ajaks meelde just stseen, kus kõik neli näitlejat (Margus Prangel, Janek Joost, Piret Simson ja Katrin Pärn) ise teatrikülastajaiks kehastusid. Võib-olla oli saalis päriselt ka neid, kes arvasid, et oleks pidanud hoopis "Kalendritüdrukuid" vaatama minema? Mina olen hakanud üha enam hindama teatrit, mis ei ole pelgalt teksti ettekandmine. Tekst on ka vajalik ja oluline, aga päris ilma vürtsideta ei saa ka head leiba.