Kirill Havanski Hungerburgis

Kirill Havanski veedab samuti enamuse oma suvest koos meiega Narva-Jõesuus. Tegelikult ongi peagi aeg kohvrid kokku pakkida, sest Andreas Aadeli lavastuse CLUB PARADISE proovid, mille truppi ka Kirill nii näitleja kui muusikalise kujundajana kuulub, algavad Mereranna puhkekodu discoklubis juba järgmisest nädalast. Lisaks vajab ettevalmistamist Kirilli autoriprojekt – audiorännak “Kaduvatele artistidele, ruumidele”. Kui küsisime Kirillilt, et milline oleks tema sündmuste valik Hungerburgis, siis ta vastas nõnda:

"Ma arvan, et kui mul oleks Hungerburgi kõikide etenduste pass ja priipääse, siis võtaksin ma sellest viimast ja üritaksin võimalikult kõiki asju näha. Hungerburgi teekonda alustaksin igal hommikul rannasörgi või metsajalutuskäigu mixtapega või mõne muu QR-tuuriga. Enne seda, kui klapid pähe panen, siis jooksin festivalialal alati ühe tassikese kohvi. Väsimatult oleksin iga päev jalul juba päikesetõusuga, et saada päevale hea ja energiline start sisse. Kui mixtape või mõni QR-tuur on tehtud, siis jooksin festivalialal selle tähistamiseks ja hea päeva õnnistamiseks ühe tassikese kohvi. Seejärel istuksin jõelaev Carolinele ja sõidaksin Narva poole, vaadates lavastust “MÄLESTUS-MÄRGID”. Narvas sööksin ühe mõnusa lõuna ja hääletaksin tagasi Narva-Jõesuusse, et juua festivalialal ühe tassikese kohvi ning siis minna vaatama üht lavastust, kas “KAHHELDRAALI” või “BACK TO THE BEACHI” ja no muidugi seejärel minna otsejoones vaatama suurepärast, päevast “CLUB PARADISE” lavastuse etendust, kus mängivad kindlasti väga head näitlejad. Õhtuks tunneksin, et olen kunstist täiesti küll üleküllastunud ja väsinud ning seepärast istuksin ja jooksin festivalialal enda mahalaadimiseks veel ühe tassikese kohvi ning räägiksin mõne teatrikriitikuga juttu, kes ütleks mulle kindlasti, et “kohvi ja sigarett ei ole kõige parem õhtusöök". Selleks hetkeks mõistaksin, et olen tarbinud liiga palju koffeiini ja olen liiga jutukas, aga midagi teha enam ei saa ja seetõttu läheksin oma hüperaktiivsust maha laadima lavastusega “1:1”, kus iga päev valiksin mõne erineva toa ja etendaja, kellega vestelda ja oma energiat jagada, võib-olla ka temaga tassikese kohvi juua.

Kui caffeine crash mind selleks ajaks tabanud ei ole, siis jooksin festivalialal ühe tassikese kohvi veel ja siis läheksin vaatama lavastust, mis hommikuses blokis mul nägemata jäi või läheksin hea ansambli Ouu kontserdile, muidugi festivalialalt ostetud kohvitops näpus. Süda puperdaks nii artistide soorituse kui ka kohvi tõttu ning lavastuse/kontserdi lõppedes oleksin arvatavasti nii ärev, et läheksin festivalialast välja ja kuulaksin augusti ööpimeduses mõnda müstilisemat QR-tuuri, näiteks “Kaduvatele ruumidele, artistidele - Narva-Jõesuu” ning kui sotsialiseerumise tuju on tagasi tulnud ja viimane tassikene kohvi festivalialal joodud, siis külastaksin õhtust Afterspaa pidu ja prooviksin nautida suve viimaseid päevi. Kui pidu on peetud, siis tuleks festivalialalt võtta longerot ja magama minna."